Eukraatia (kreeka keelest εὖ, eu 'hea' + κράτος, kratos 'võim, valitsemine') on valitsemisvormi kontseptsioon, mille kohaselt mõistuse võim peab seisma kõrgemal rahva võimust. Termini võttis kasutusele eesti päritolu õigusfilosoof Ilmar Tammelo kes esitas selle demokraatia alternatiivina.
Eukraatia tähendab sõna-sõnalt "head valitsemist" ning seab valitsemise kvaliteedi ja ratsionaalsuse kõrgemale pelgalt rahva enamuse tahtest. Tammelo sõnastas kontseptsiooni esmakordselt 1978. aastal artiklis "Democratia, quo vadis?" ajalehes "Teataja". Põhjalikum käsitlus ilmus postuumselt 1991. aastal ajakirjas Akadeemia pealkirja all "Õiglase valitsemisvormi otsinguil".
Tammelo põhiteesi kohaselt ei tohiks poliitilisi otsuseid langetada üksnes häälteenamuse alusel, vaid need peavad põhinema ratsionaalsel argumentatsioonil ja loogikal. See lähenemine peegeldab Tammelo laiemat filosoofilist pärandit, mis ühendas range loogika platoonilise idealismiga.
Tammelo filosoofilisest raamistikust tulenevad eukraatia rakendamise peamised eeldused:
Ratsionaalne arutelu — otsused põhinevad põhjendatud argumentatsioonil, mitte emotsionaalsetel üleskutsetel
Kommunikatiivne õiglus — võrdne juurdepääs aruteluprotsessidele
Institutsionaalsed kaitsemehhanismid — kaitse demagoogia ja manipulatsiooni vastu
Haritud kodanikkond — elanikkond on võimeline osalema ratsionaalses diskursuses
Tammelo käsitles seotud kontseptsiooni „eunoomika” (kreeka eunomia — hea kord) oma 1975. aasta teoses "Zur Philosophie des Überlebens".
Eukraatia seostub mitme klassikalise ja kaasaegse poliitilise teooriaga:
Aristotelese valitsemisvormide klassifikatsioon eristab teoses "Poliitika" "õigeid" põhiseadusi, mis teenivad ühist hüve, "kõrvalekalduvatest", mis teenivad vaid valitsejate huve. Aristotelese arusaam, et oluline pole mitte valitsejate arv, vaid valitsemise eesmärk, sarnaneb eukraatia põhimõttega.
Platoni filosoof-kuningad seab samuti esikohale tarkuse ja moraalse suurepärasuse, kuigi epistokraatlikumas võtmes.
Deliberatiivne demokraatia, eriti Jürgen Habermasi diskursuseetika teoses "Between Facts and Norms" (1992), jagab eukraatia rõhuasetust ratsionaalsele argumentatsioonile. Teadlased on märkinud, et Tammelo varasem töö kommunikatiivse õigluse alal 1950. aastatel ennetab Habermasi ideid aastakümnete võrra.
Valitsemise kvaliteedi (Quality of Government) uurimissuund, mille pioneeriks on Göteborgi Ülikooli QoG Instituut, operatsionaliseerib sarnaseid kontseptsioone empiiriliselt, defineerides kvaliteetset valitsemist institutsioonide erapooletuse kaudu.
Terminit "eukraatia" on kasutatud ka Tammelost sõltumatult. Kanada teadlane Alan Delotavo pakkus 2025. aastal välja „natsionalistliku eukraatia” kontseptsiooni, defineerides seda kui „valitsemist rahva heaks, heade inimeste poolt”. Taani illustraator Jørgen Bitsch kasutab „EUkraatiat” satiirilise sõnamänguna Euroopa Liidu kritiseerimiseks.
Tammelo eukraatia on pälvinud vähe otsest teaduslikku tähelepanu võrreldes tema mõjukama tööga õigusloogika ja õigluse teooria vallas. Tema pärandit austavad mälestusväljaanded "Objektivierung des Rechtsdenkens" (1984) ja "Auf dem Weg zur Idee der Gerechtigkeit" (2009).
Eesti teadlastest on Tammelo filosoofiat käsitlenud Peeter Järvelaid, Raul Narits ja Marju Luts