| Haavaharpia | |
|---|---|
.jpg) | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Selts |
Liblikalised Lepidoptera |
| Sugukond |
Tutlased Notodontidae |
| Perekond |
Harpia Furcula |
| Liik |
Haavaharpia |
| Binaarne nimetus | |
|
Furcula bifida Brahm, 1787 | |
| Sünonüümid | |
| |
Haavaharpia (Furcula bifida) on tutlaste sugukonda kuuluv liblikas.
Eestikeelne nimetus viitab haavale kui ühele selle liigi rööviku peamisele toidutaimele. Liigi ladinakeelne nimetus bifida tuleneb ladina sõnadest bifidus: bi "kahe" ja findere "lõhestama", seega põhimõtteliselt tähendab "kaheks lõhestunud" ning viitab rööviku kaheharulistele sabajätketele.
Haavaharpia tiibade siruulatus on tavaliselt umbes 35–48 mm. Liblika üldvärvus on valkjas kuni hallikasvalge. Esitiibadel on lai hall kuni tumehall keskvööt, mille välisserv on harilikult sujuvalt kaardunud ja sageli tumedalt ääristatud. Tiiva tipuosas võib olla hallikas tumedam laik ning esitiiva servadel esineb väikseid mustjaid täppe. Tagatiivad on heledamad, enamasti valkjad või helehallid, vahel tagasihoidliku hallika varjundi või servatäppidega. Keha on karvane, rindmik hallikas kuni hallikaspruun ning tagakeha heledam.
Liik sarnaneb paju- ja kaseharpiaga, kuid on pajuhaarpiast enamasti suurem ning tema esitiiva keskvöödi välisserv on ühtlasemalt kaardunud. Kaseharpiast eristub ta üldiselt vähem kontrastse, pehmema halli mustri ja vähem tugevalt ahenenud keskvöödi poolest.
Liigil on olemas järgmised alamliigid:
Tegemist on metsaliigiga, keda võib kohata sega- ja lehtmetsades, puistutes, parkides jne. Liik esineb ka niiskemates kasvukohtades, näiteks lammimetsades, jõekallastel, soostunud aladel ja märgalade servades. Eeskätt eelistab ta paiku, kus kasvavad röövikutele sobivad toidutaimed.
Läänepalearktiline liik. Levinud väga lokaalselt Loode-Aafrikast ning Lääne-Euroopast, sealhulgas Portugalist, Prantsusmaalt ja Inglismaalt, ida suunas kuni Venemaa Amuuri oblasti ja Habarovski kraini. Põhjas ulatub levila Põhja-Rootsi ja Põhja-Soomeni, lõunas Loode-Aafrika, Türgi ning Loode-Hiinani. Liiki on leitud ka Mongooliast.
Eestis lendab haavaharpia peamiselt mai lõpust augusti alguseni.
Röövik on üldiselt rohekas kuni kollakasroheline ning seljal paikneb pruunikas või veidi sinakasrohekas sadulalaadne laik. Tagakeha lõpus on iseloomulik harkjas sabaosa ehk kaks pikemat sabajätket, mis annavad röövikule kaheharulise välimuse. Tänu rohelisele värvusele ja seljamustrile sulandub röövik hästi lehtede ning okste taustaga. Peaosa lähedal võivad tumedad laigud jätta silmataolise mulje.
Röövikuid võib kohata peamiselt suvel, enamasti juunist septembrini, kusjuures hilissuvine põlvkond ei pruugi alati täielikult välja areneda. Häirimisel võib röövik võtta kaitseasendi: ta tõstab keha esi- ja tagaosa ning kasutab sabaosas olevaid jätkeid, mistõttu näib ta suurem ja ähvardavam.
Röövikud toituvad peamiselt haavadel, paplitel ja pajudel.
Nukkumine toimub tugevas kookonis, mis kinnitub tavaliselt toidutaime koorele, tüvele või oksale. Kookonisse segatakse sageli näritud koore- või puiduosakesi. Liik talvitub nukuna.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Haavaharpia |
