Kaseharpia

Kaseharpia

Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Liblikalised Lepidoptera
Sugukond Tutlased Notodontidae
Perekond Harpia Furcula
Liik Kaseharpia
Binaarne nimetus
Furcula bicuspis
Borkhausen, 1790

Kaseharpia (Furcula bicuspis) on tutlaste sugukonda kuuluv liblikas.

Nimetuse etümoloogia

Eestikeelne nimetus viitab kasele kui ühele selle liigi rööviku toidutaimele. Kask võib viidata ka tiivamustrile, mis meenutab kasekoorele iseloomulikku mustrit. Ladinakeelne nimetus bicuspis tuleneb ladina sõnadest bi "kahe-" ja cuspis "tipp" ning põhimõtteliselt tähendab „kahetipuline“.

Välimus ja tunnused

Kaseharpia tiibade siruulatus on tavaliselt umbes 30–48 mm. Liblika üldvärvus on valkjas kuni hallikasvalge. Esitiibadel on lai tumehall kuni peaaegu mustjas keskvööt, mis on keskosas iseloomulikult sisse ahenenud. Lisaks võib esitiibadel näha tumedaid laike tipu lähedal ning väikeseid musti täppe tiivaserval. Tagatiivad on üldiselt heledamad ja tagasihoidlikuma mustriga, sageli valkjad või hallikasvalged pruunikate soontega. Keha on karvane, rindmik tumedam hallikaspruun ning tagakeha heledam.

Liik sarnaneb ka meil levinud paju- ja haavaharpiaga, kuid on hästi äratuntav oma heleda põhivärvuse ja tumedate, teravalt eristuvate esitiivavöötide järgi.

Alamliigid

Liigil on olemas järgmised alamliigid:

Elupaik

Tegemist on metsaliigiga, keda võib kohata sega- ja lehtmetsades, aedades, parkides. Liiki võib leida ka niiskematest elupaikadest, näiteks lodumetsadest, soodest, rabaservadest, madalsoodest ja märgaladelt. Eeskätt eelistab kohti, kus kasvavad tema röövikutele sobivad toidutaimed.

Levila

Transeuraasia liik. Laiemas mõttes liigi levila ulatub Euroopast üle Uurali ning Siberi kuni Sahhalini, Lõuna-Kuriilide ja Jaapanini idas. Põhjas ulatub levila Põhja-Ameerikast Põhja-Soomeni ning lõuna pool on liiki märgitud Põhja-Hispaaniast, Kirde-Hiinast, Koreast ning Mongooliast.

Eestis üsna haruldane, kuid leidub kõikjal.

Lennuaeg

Eestis lendab kaseharpia peamiselt mai keskpaigast juuni lõpuni.

Rööviku areng

Röövik on üldiselt rohekas ning seljal on pruunikas, heledama servaga sadulalaadne laik. Tagakeha lõpus paikneb iseloomulik harkjas sabaosa ehk kaks pikemat jätket, mis on harpiatele omane tunnus. Tänu rohelisele värvusele ja seljamustrile sulandub röövik hästi lehtede ning okste taustaga. Pea kõrval olemas kaks musta täppi, mis meenutavad silmi.

Röövikuid võib kohata peamiselt suvel, eriti juulist septembrini, kuid neid leitakse harva, sest nad elavad sageli puude kõrgemates osades. Häirimisel võib röövik võtta kaitseasendi: ta tõstab keha esi- ja tagaosa ning kasutab sabaosas olevaid jätkeid, mistõttu näib ta suurem ja ähvardavam.

Röövikud toituvad peamiselt kasel ja lepal, eriti sanglepal.

Nukkumine toimub tugevas kookonis, mis kinnitub tavaliselt toidutaime tüvele või oksale. Talvitub nukuna.

Viited

  1. ↑ "Berkenhermelijnvlinder". Vlinderstichting (Hollandi hollandi). Vaadatud 5. juulil 2026.
  2. ↑ "Alder Kitten | Furcula bicuspis | UKmoths". www.ukmoths.org.uk (inglise). Vaadatud 4. juulil 2026.
  3. ↑ "Hantsmoths - 71.006 Alder Kitten Furcula bicuspis". www.hantsmoths.org.uk. Vaadatud 4. juulil 2026.
  4. ↑ Zicha, Ondrej. "BioLib: Biological library". www.biolib.cz (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 30. november 2024. Vaadatud 2. juulil 2026.
  5. 1 2 3 Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 239.
  6. 1 2 "European Lepidoptera and their ecology: Furcula bicuspis". www.pyrgus.de. Vaadatud 4. juulil 2026.
  7. ↑ Горбунов, О.Г. "К познанию фауны чешуекрылых Монголии. Семейство хохлатки (Lepidoptera: Noctuoidea: Notodontidae)". Zenodo (vene). 2025. DOI:10.5281/zenodo.17085908.
  8. ↑ Viidalepp, J.; Möls, T. Eesti suurliblikate määraja. 2. Lk 37.
  9. 1 2 3 "Alder Kitten - Butterflies and Moths of Northern Ireland". www.habitas.org.uk. Vaadatud 4. juulil 2026.[alaline kõdulink]

Välislingid