| Pajuharpia | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Selts |
Liblikalised Lepidoptera |
| Sugukond |
Tutlased Notodontidae |
| Perekond |
Harpia Furcula |
| Liik |
Pajuharpia |
| Binaarne nimetus | |
|
Furcula furcula Clerck, 1759 | |
Pajuharpia (Furcula furcula) on tutlaste sugukonda kuuluv liblikas.
Eestikeelne nimetus viitab pajule kui ühele selle liigi rööviku peamisele toidutaimele. Liigi ladinakeelne nimetus furcula tuleneb ladinakeelsest sõnast furca, mis tähendab "kaheharuline hark", ning viitab rööviku hargnenud sabataolistele jätketele.
Pajuharpia tiibade siruulatus on tavaliselt umbes 27–42 mm. Liblika üldvärvus on valkjas kuni hallikasvalge. Esitiibadel on lai kahvatupruun kuni hallikas keskvööt, mille välisserv on enamasti sakilisem või nurgelisem. Tiiva tipuosas paiknevad tumedamad laigud ning keskvöödi kohal ja esitiiva välisserva lähedal võib näha väikseid mustjaid täppe. Tagatiivad on heledamad, enamasti kahvatuhallid või hallikasvalged, pruunikate soonte ja välisserva lähedal paiknevate tumedate täppidega. Keha on karvane, rindmik tumehall kuni hallikaspruun ning tagakeha hallikas, sageli tumedamate rõngasjate vöötidega.
Liik sarnaneb haava- ja kaseharpiaga, kuid on haavaharpiast enamasti väiksem ning tema esitiiva keskvöödi välisserv on tavaliselt ebakorrapärasem ja nurgelisem. Kaseharpiast eristub ta üldiselt pruunikama või hallikama keskvöödi ja vähem teravalt kontrastse mustri poolest.
Liigil on olemas järgmised alamliigid:
Tegemist on metsaliigiga, keda võib kohata sega- ja lehtmetsades, parkides ja aedades ning põõsastikes. Liik esineb ka niiskemates kasvukohtades, eriti pajude kasvualadel, näiteks niisketel metsaservadel, lodumetsades ja pajustikes, soostunud aladel ning märgalade servades. Eeskätt eelistab ta paiku, kus kasvavad röövikutele sobivad toidutaimed.
Transeuraasia liik. Levila on väga lai ning ta leidub Põhja-Ibeeriast üle suure osa Euroopa ja parasvöötme Aasia kuni Jaapanini. Euroopas esineb liik nii Lääne-, Kesk- kui ka Põhja-Euroopas ning ulatub ida poole Venemaa aladele. Liiki on leitud ka Põhja-Ameerikast.
Eestis lendab pajuharpia peamiselt mai lõpust augusti alguseni.
Röövik on üldiselt erkroheline kuni kollakasroheline ning seljal paikneb pruunikas või purpurpruun sadulalaadne laik. Tagakeha lõpus on iseloomulik harkjas sabaosa ehk kaks pikemat sabajätket, mis annavad röövikule kaheharulise välimuse. Tänu rohelisele värvusele ja seljamustrile sulandub röövik hästi lehtede ning okste taustaga. Peaosa lähedal võivad tumedad laigud jätta silmataolise mulje.
Röövikuid võib kohata peamiselt suvel, enamasti juuni lõpust septembrini, kuigi mõnes piirkonnas leitakse neid eriti juulis ja augustis. Häirimisel võib röövik võtta kaitseasendi: ta tõstab keha esi- ja tagaosa ning kasutab sabaosas olevaid jätkeid, mistõttu näib ta suurem ja ähvardavam.
Röövikud toituvad peamiselt pajudel, kuid sobivad ka mõned teised lehtpuud.
Nukkumine toimub tugevas kookonis, mis kinnitub tavaliselt toidutaime koorele, tüvele või oksale. Kookonisse segatakse sageli näritud puiduosakesi. Liik talvitub nukuna.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Pajuharpia |
