| Hugo Kuusner | |
|---|---|
| Pärnu linnapea | |
|
Ametiaeg 1918–1919 | |
| Eelnev | Jaan Leesment |
| Järgnev | Jaan Timusk |
| Asutava Kogu liige | |
|
Ametiaeg 1919–1920 | |
| Maapäeva liige | |
|
Ametiaeg 1917–1919 | |
| Seadusandliku Delegatsiooni liige | |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Hugo Jakob Kuusner |
| Sünniaeg |
19. märts 1887 Pärnu, Liivimaa kubermang, Venemaa Keisririik |
| Surmaaeg |
23. märts 1942 (55-aastaselt) Sevurallagi vangilaager, Sosva, Sverdlovski oblast, NSV Liit |
| Rahvus | eestlane |
| Erakond | Eesti Rahvaerakond |
| Abikaasa | Marta Kuusner |
| Alma mater | Kiievi ülikool |
| Elukutse | advokaat, poliitik, ajakirjanik |
| Tunnustus | III järgu Kotkaristi teenetemärk |
Hugo Jakob Kuusner (19. märts 1887 Pärnu – 23. märts 1942 Sevurallagi vangilaager, Sosva, Sverdlovski oblast) oli Eesti advokaat, poliitik ja omavalitsustegelane. Ta oli aastatel 1918–1919 Pärnu linnapea, Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu, Eesti Asutava Kogu ja Seadusandliku Delegatsiooni liige.
Kuusner luges 23. veebruaril 1918 Pärnus Endla teatri rõdult esimest korda avalikult ette "Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele".
Kuusner sündis Pärnus jõukamas linnaperes. Ta õppis Pärnu gümnaasiumis ning töötas noorena mõnda aega Soomes koduõpetajana. Seejärel õppis ta õigusteadust Peterburis ja Kiievis ning lõpetas 1912. aastal Kiievi ülikooli õigusteaduse osakonna.
Koolipõlves kuulus Kuusner põrandaaluse õpilasühingu "Taim" asutajate hulka. Kiievis aitas ta rajada kohalikku Eesti seltsi. Pärast ülikooli lõpetamist tegutses ta juristina Riias ja hiljem Pärnus.
Pärast Veebruarirevolutsiooni valiti Kuusner 1917. aastal Pärnu linnanõunikuks ja Maapäeva liikmeks. Ta kuulus Eesti Rahvaerakonda ning oli hiljem Asutava Kogu liige.
Kuusner osales ka Asutava Kogu põhiseaduskomisjoni töös. Õigusteadlaste hulgas, kes tegutsesid Asutava Kogu põhiseaduskomisjonis, olid teiste seas Jaan Poska, Otto Strandman, Kaarel Parts, Lui Olesk, Peeter Ruubel, Jaan Teemant, Ado Anderkopp ja Hugo Kuusner.
Aastatel 1918–1919 oli Kuusner Pärnu linnapea. Ta oli ka Kaitseliidu ja Isamaaliidu liige.
18. jaanuaril 1918 arreteerisid bolševikud Kuusneri, kuid tal õnnestus vangistusest vabaneda abikaasa Marta Kuusneri tegutsemise tulemusel. Seejärel osales ta Tallinnas Estonia teatrimajas peetud salakoosolekul, kus arutati poliitilist olukorda ja tutvustati vastvalminud iseseisvusmanifesti.
Pärast koosolekut sõitis Kuusner tagasi Pärnusse. 23. veebruaril 1918 tõi Maapäeva asjadevalitseja Jaan Soop talle Pärnusse iseseisvusmanifesti teksti. Manifest oli peidetud kalossi voodri vahele. Tekst trükiti Aleksander Jürvetsoni trükikojas ning õhtul kogunes rahvas Endla teatri ette.
23. veebruaril 1918 kell 20.00 luges Kuusner Endla teatri rõdult rahvale ette "Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele". Teatrihoonele heisati sinimustvalge lipp, kõlasid püssipaugud ja lauldi "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm".
24. veebruaril 1918 koostati Pärnu linnavalitsuses akt Eesti Vabariigi väljakuulutamise kohta. Samal päeval toimus Pärnus paraad ning Tallinnas moodustati Eesti Ajutine Valitsus.
Pärast Saksa okupatsiooni algust teatas Kuusner Maapäeva liikmena Saksa okupatsioonivõimule, et Eesti on ennast iseseisvaks vabariigiks kuulutanud. 6. märtsil 1918 arreteerisid Saksa võimud ta. Kuusner oli seejärel seitse ja pool kuud vangistuses ja koduarestis.
Pärast vabanemist jätkas Kuusner avalikku tegevust. Ta oli Ajutise Valitsuse volinik Pärnus ja Pärnumaal ning Pärnu linnapea. Aastatel 1923–1928 oli ta Postimehe Pärnu väljaande toimetaja. 1930. aastate keskpaigani tegutses ta vandeadvokaadina.
Kuusner pidas Eesti Vabariigi väljakuulutamise Pärnu sündmuse vähest esiletõstmist ebaõiglaseks. 23. veebruaril 1928 avaldas ta Pärnu Postimehes artikli, milles kirjeldas iseseisvuse väljakuulutamist Pärnus.
Alates 1936. aastast saatis Kuusner korduvalt märgukirju, milles ta taotles Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist 21. või 23., mitte 24. veebruaril. Tema seisukoht tugines Pärnusse toodud manifesti varasemale tekstile ja 23. veebruaril 1918 toimunud avalikule ettelugemisele.
16. juunil 1933 mõistis Viljandi-Pärnu rahukogu Kuusneri ametialase süüteo eest 1,5 aastaks vangiroodu. Pärast seda loobus ta poliitikast ja advokaadipraksisest ning tegeles aiandusega.
14. juunil 1941 arreteeris NKVD Kuusneri ja küüditas ta koos perekonnaga Siberisse. Kuusner suri 23. märtsil 1942 Sevurallagi vangilaagris Sosvas Sverdlovski oblastis.
Kuusner oli abielus Marta Kuusneriga. Marta Kuusner oli Naiskodukaitse ja skautluse tegelane, suri 1942. aastal asumisel Siberis Tomski oblastis.
Pärnus Iseseisvuse väljakul asub Eesti Vabariigi väljakuulutamise monument, mis kujutab Endla teatri ajaloolist rõdu, millelt Hugo Kuusner 23. veebruaril 1918 manifesti ette luges.
Pärnus toimub 23. veebruaril traditsiooniliselt iseseisvusmanifesti ettelugemine. 2019. aastal süüdati Asutava Kogu 100. aastapäeva puhul Kuusneri sünnikodu juures Pärnus Karja tänav 14 austusküünal.
Kuusneri ning endiste Pärnu linnapeade Oskar Kase ja Priit Suve mälestuseks on Pärnu Alevi kalmistule püstitatud mälestuskivi.
{{netiviide}}: parameeter |vaadatud= nõuab parameetrit |url= (juhend); puuduv või tühi |url= (juhend)