Hugo Salasoo

Hugo Leopold Salasoo (kuni 1932 Hugo Leopold Sogenbits või Sogenpits; 27. november 1901 Meeri vald, Tartumaa – 12. oktoober 1991 Sydney, Austraalia) oli eesti botaanik, farmatseut ja arhivaar.

Elulugu

Hugo Salasoo sooritas 1919. aastal Tartu Ülikooli juures apteekriabilise eksamid ja 1923. aastal Tallinna Reaalkooli juures eksternina keskkooli lõpueksamid. 1927. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonna farmaatsiaosakonna. Akadeemilisest kuulus ta korporatsiooni Fraternitas Liviensis.

1928. aastal kaitses samas farmaatsiamagistri väitekirja "Kapillaaranalüüsist" ning 1932. aastal farmaatsiadoktori väitekirja "Mõruhein, Polygonum Hydropiper L., farmakobotaaniline ja keemiline uurimus".

Vabadussõjas osales ta Tartu kooliõpilaste pataljoni liikmena.

Aastatel 1917–1919 oli ta Tartus apteekriõpilane, 1921–1928 apteekriabiline (Tapa, Sõjaväe Keskhaigla, H. Mikheimi, Kaarli-Pedeli ja Karlova apteegis), 1928–1933 Tartu Ülikooli farmatseutilise keemia instituudi assistent, 1933–1936 Sotsiaalministeeriumi farmaatsia osakonna inspektor, 1936–1940 direktor, ühtlasi 1934–1940 Tartu Ülikooli eradotsent, 1940 ja 1944 Nõmmel Kivimäe apteegi omanik.

1944. aastal põgenes ta Saksamaale, 1949. aastast elas Austraalias Sydneys, kus tegeles muuhulgas väliseesti kultuuritööga.

Teadustöö

Hugo Salasoo kirjutas mitmeid töid farmaatsiast. 1928–1933 oli ta ajakirja Eesti Rohuteadlane toimetaja, Eesti esimese farmakopöa ("Pharmacopeia Estonica I", 1937) koostamise algataja, üldkorraldaja, kaasautor ja toimetuskomisjoni esimees. Ta tegeles ka erialase eesti keele küsimustega (tema loodud on nt sõna "ravim"). Ta koostas Austraalia taimestikust rikkaliku herbaariumi, mille kinkis Tartu Ülikoolile.

1953 asutas Salasoo Sydneys Eesti Arhiivi Austraalias, mis kujunes üheks suuremaks Eestile spetsialiseerunud raamatukoguks väljaspool Eestit, 1991. aastani oli ta selle juhataja. Ta tegeles ka arhiivis säilitatava, peamiselt pärast 1940. aastat välismaal ilmunud eestikeelse ja -ainelise kirjavara (1992. aasta seisuga 23 865 ühikut) süstematiseerimise ja bibliografeerimisega.

Teoseid

Kokku avaldas ta üle 20 teaduspublikatsiooni.

• Ränihappesisaldusest mõnes kodumaa ränihappedroogis. // Eesti Rohuteadlane (1929) 1
• Pärmiekstraktist ja selle kasutamisest apteegis. // Eesti Rohuteadlane (1930) 5
• Botaanilisi märkmeid Saaremaalt. // Eesti rohuteadlane (1930) 1
• Farmatsöitiline käsiraamat I (kaasautor), II. Tartu 1931, 1936
• Küüslaugust ravimina ja selle preparaatide valmistamisest. // Eesti Rohuteadlane (1933) 4
• Lahtistavad vahendid, nende ülesanne, toime ja tarvituse viisid. // Eesti Rohuteadlane (1933), 5/6
• Välis-Eesti perioodika 1944–75 (kaasautor Vello Salo). Rooma 1975

Liikmesus

Salasoo kuulus Eesti Farmatsöitide Ühingu ja Akadeemilise Rohuteaduse Seltsi juhatusse.

Ta oli Sydney Eesti Seltsi esimees (aastast 1971 auliige), Austraalia Eesti Seltside Liidu juhatuse liige (1952–1954, 1970–1972), ajalehe Meie Kodu toimetuskolleegiumi liige (1953–1962) jm.

Tunnustus

• 1940 – Valgetähe III klassi teenetemärk
• 1954 – Sydney Eesti Seltsi kuldmärk
• 1983 – Korp! Sakala Kanada Koondise kultuuriauhind CAD 3000
• 1991 – Eesti Looduseuurijate Seltsi auliige^[viide?]

Isiklikku

Tema isa oli politseinik.

Tema abikaasa oli Olga Salasoo (1892–1957) ning lapsed Nony ja Inno Salasoo.

Viited

Kirjandus

• "Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944" I–III. Tartu 1994, II kd, lk 358
• "Eesti entsüklopeedia", kd 14, lk 454
• "Eesti teadlased väljaspool kodumaad: biograafiline teatmik" = "Estonian scholars and scientists abroad: biographical directory" Stockholm 1984, lk 112
• Pärkma, H. "Dr. Hugo Salasoo 80" // Meie Kodu, 25. november 1981
• P(ärkma), H. "Dr. pharm. Hugo Salasoo 85" // Fraternitas 1986, lk 52–54
• Ain Raal. "Kirjad kaugelt" // Eesti Rohuteadlane 16 (1990) 1, lk 57–59
• Inno Salasoo. "Linad ja takud. Dr. pharm. Hugo Salasoo elu ja töö 1901–1991" Tartu: Vanemuise Seltsi Kirjastus, 1998

Välislingid

• Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944
• Ohvitseride andmekogu
• Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.