Inno Salasoo

Inno Salasoo (aastani 1932 Sogenpits; 6. september 1929 Tartu – 27. detsember 2024 Sydney) oli eesti keemik ja botaanik, eestluse hoidja Austraalias.

Elulugu

1944. aastal läks Inno Salasoo koos Eestist Nõukogude võimu eest põgenenud vanematega Saksamaale, 1949. aastast elas Austraalias Sydneys.

1947. aastal lõpetas ta Kemptenis (Baier) eesti Gümnaasiumi, õppis 1951–1956 Uus-Lõuna-Walesi Ülikoolis (õhtuses osakonnas) keemiat. 1957 kaitses ta Sydney Tehnikakolledžis teadusbakalaureuse kraadi, 1963 Uus-Lõuna-Walesi Ülikoolis filosoofiadoktori kraadi orgaanilises keemias.

Salasoo töötas 1963–1964 Alginates Australia uurimislaboris, oli 1965–1967 Uus-Lõuna-Walesi Ülikooli arstiteaduskonna patoloogialabori teadur, 1968–1992 orgaanilise keemia õppejõud, 1991–1994 Eesti Arhiivi Austraalias arhivaar, ühtlasi 1979 ja 1985 Oregoni Ülikooli ning 1989 Lääne-Austraalia Ülikooli ja Aberdeeni Ülikooli külalisprofessor.

Teadustöö

Inno Salasoo on kirjutanud uurimusi orgaanilisest, bio- ja fütokeemiast. Ta on avastanud alpi-nõmmeküünla (Richea continentis) ja mitmete teiste kanarbikuliste^[viide?] pinnavahast diterpeense süsivesiniku rimueeni, mis oli varem teada peamiselt okaspuudel^[viide?], ning uusi taimeliike, andnud rööpkanarbikuliste sugukonnale ja reale selle liikidele eestikeelsed nimed.

Ta on The Royal Australian Chem. Institute'i (aastast 1957), The Chemical Society (1963–1983) ja Phytochemical Society of Europe'i (1983–1992) liige.

Salasoo on pidanud ettekandeid Tallinnas ja Tartus. Ta on käsitlenud ka eesti keele võõrkeelena õppimise küsimusi ning osalenud algajaile keeleõppevahendite (helikassettide) koostamisel.

Muu looming

Inno Salasoo on avaldanud mitu mälestusteraamatut ja kirjutisi eestlastest Austraalias. Samuti on ta viisistanud umbes 20 soolo- ja koorilaulu.

Tegevus Austraalia eestluses

Salasoo on osalenud Austraalia eestlaste ühistegevuses ja organisatsioonides. Ta on olnud Eesti Üliõpilaskonna Sydneys (EÜkS) esimees (1956–1957) ja EÜkS-i ajakirja Mõttekriips toimetaja (1957–1958), EELK Sydney Jaani koguduse juhatuse (1957–1960) ja nõukogu liige (1963–1966, 1981–), Austraalia Eesti Seltside Liidu juhatuse liige (1970–1972), Austraalia eestlaste nädalalehe Meie Kodu toimetuskolleegiumi liige (1970–1981), Metsaülikooli Austraalias asutaja ja juhataja (1971–).

Tunnustus

• 2016 – EELK aukiri

Isiklikku

Inno Salasoo oli Hugo Salasoo poeg, Nony Salasoo vend ning Evald Abram Jalaku tütre Tiiu-Ann Salasoo abikaasa.

Teoseid

• Extractives of Australian timbers. // Aust. J. Chem. 19 (1966)
• The meditation of increased vascular permeability in inflammation: a long-acting permeability factor released by neutrophil leucocytes from inflammatory exudates in rabbits. // Pathol. 6 (1974)
• Rööpkanarbikulised (Epacridaceae). // Korporatsioon Fraternitas Liviensis 1918–1978. Oma Press Ltd, 1977
• Rimuene in Epacridaceae and Ericaceae: Existence of chemotypes? // Australian Journal of Botany, 33: 239–243
• The Baltic peoples in Australia: Lithuanians, Latvians, Estonians (kaasautorid B. ja A. Birškys, A. Putninš). Melbourne, 1986
• Epicuticular wax alkanes of Ericaceae and Empterum from alpine and sub-alpine heaths in Austria. // Plant Syst. Evol. 163 (1989)
• Viiskümmend aastat vastu tahtmist välismaal. Tallinn: SE&JS 1994, ISBN 9985-60-085-1
• Ajaratta vihin: laule ühele ja mitmele häälele. Sydney: I. Salasoo, 1995. ISBN 0646236776. (Noodid.)
• Linad ja takud: Dr. pharm. Hugo Salasoo elu ja töö 1901–1991. (Eessõna: Vaike Hang].) Tartu: Vanemuise Seltsi Kirjastus, 1998, ISBN 9985-847-12-1
• Austraalia suurlinnade haljusest. // Linnade haljastused ja nende kaitse. Tartu, Tallinn, 2001
• Eesti diftongid inglise keele kõnelejatele. // TÜ eesti keele (võõrkeelena) õppetooli toimetised 3 (2004)

Viited

Kirjandus

• Eesti entsüklopeedia, kd 14, lk 454
• Eesti teadlased väljaspool kodumaad: biograafiline teatmik = Estonian scholars and scientists abroad: biographical directory. Stockholm, 1984, lk 112
• Eesti Loodus (1999) 9, lk 371
• Raimu Hanson. Austraalia keemik Inno Salasoo peab oma elu suurimaks armastuseks eestlust, Postimees, 5. september 2019,

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.