Invasport ehk parasport on sport, millega tegelevad füüsilise või vaimupuudega inimesed. Invasport sai populaarseks 20. sajandil, kui selle eesmärk oli aidata teise maailmasõja veteranidel tavaellu naasta. Enamik invaspordialasid on tavaspordialad, mis on puudega inimeste jaoks sobivamaks muudetud. Leidub ka spordialasid, nagu väravpall, mis on spetsiaalselt puudega inimeste jaoks loodud.
2014 IWRF maailmameistrivõistlused Jaapanis
Kuna puudeid on erinevaid, siis on Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee (International Paralympic Committee) loonud süsteemi, kuidas puudeid kategoriseerida, et võistlus oleks aus ja kõigi suhtes võimalikult õiglane. Kuigi parasport nimetati parapleegia järgi, siis praeguseks[millal?] on invaspordis esindatud peaaegu kõik puuded.
Ajalugu
19. sajandil avastati, et parasport on väga kasulik puudega inimeste rehabiliteerimiseks. Invaspordi hakati populariseerima alles 1940. aastatel, kui teisest maailmasõjast naasis palju halvatud sõdureid ja avastati, et sport on nende jaoks hea ravivahend.
Üks esimesi ja tähtsamaid invaspordi propageerijaid oli saksa päritolu neuroloog Ludwig Guttmann, kes uskus, et sport on suurepärane rehabilitatsioonivahend. Guttmanni teene on ka esimene paraspordi võistlus: 1948. aastal korraldas ta Stoke Mandeville'i mängud Londoni olümpiamängudega samal päeval.
1952. aastal moodustasid Hollandi sõjaveteranid Rahvusvahelise Stoke Mandeville'i mängude komitee (International Stoke Mandeville Games Committee) ning olid tänapäeva paraolümpiamängude eelkäijad.
1962. aastal korraldas Eunice Kennedy Shriver suvelaagreid vaimupuudega inimestele, et ka nemad saaksid sporti harrastada. Nendest laagritest arenesid välja esimest korda 1968. aastal toimunud eriolümpiamängud vaimupuudega inimestele.
Algul võisid vaimupuudega inimesed osaleda ka paraolümpiamängudel. 2000. aasta suve paraolümpiamängude sohiskandaalis avastati, et osa vaimupuudega sportlastena üles astunud inimesi ei olnud tegelikult puudega. Pärast seda keelati vaimupuudega inimestel osaleda paraolümpiamängudel. Siiski ei olnud paljud parasportlased sellise diskrimineerimisega nõus ja korraldati kampaaniaid selle keelu vastu. 2009. aastal lubati vaimupuudega inimestel jälle paraolümpiamängudel osaleda.
Treenimine ja laagrid
Treenimine on invasportlaste jaoks sama tähtis kui kehaliselt tervete inimeste jaoks. Uuringutes on avastatud, et aktiivne ning regulaarne trenn aitab mitmel viisil puudega inimeste tervist parandada. Eriti aitab lihastreening parandada hingamisteede probleeme ning vähendada hingeldamist.
Väga levinud on invaspordilaagrid, kus puudega inimesed treenivad mitu päeva järjest kehaliselt tervete inimeste juhendamisel. Sellised laagrid aitavad lisaks füüsilise tervise edendamisele ka vaimset tervist parandada.
2001. aastal ilmus teadusartikkel uurimusest, mille käigus oli uuritud 15 invaspordilaagris osalenut ja nende kogemusi. Tulemused näitasid, et osalejad on suures osas selliste laagrite suhtes positiivselt meelestatud ning tunnevad, et laagris osalemine aitas taastada nii füüsilist vormi kui ka eneseusku.
Paraolümpiamängud
Paraolümpiamängud on maailma suurim spordivõistlus füüsilise või vaimupuudega inimestele ning mänge koordineerib Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee.
1960. aastal leidsid esimesed paraolümpiamängud aset Roomas ning alates 1988. aastast toimuvad need kohe pärast olümpiamänge samas linnas. Mängud toimuvad iga kahe aasta tagant, vaheldumisi suve- ja taliparaolümpiamängud.
Praegustel[millal?] paraolümpiamängudel saavad osalejad võistelda 23 invaspordialas, kuid leidub veel sadu populaarseid spordialasid üle maailma.
Invasportlased jaotatakse tavaliselt kolme kategooriasse: kurdid, füüsilise puudega inimesed ja vaimupuudega inimesed.
Paraolümpiamängudel on väga ranged reeglid, kuidas osalejaid rühmadesse jagatakse. Samamoodi nagu kehaliselt terveid inimesi jagatakse vanuse, kaalu ja soo järgi rühmadesse, et võistlus oleks võrdne, jagatakse ka invasportlased rühmadesse. Parasportlaste liigitamine on märksa keerukam, kuna arvesse tuleb võtta väga suures valikus ja erineva raskusastmega puudeid. Iga spordiala jaoks on välja töötatud liigitamise reeglid ning neid kõiki saab näha Rahvusvahelise Paraolümpiakomitee kodulehel.
Invasport Eestis
Eestis korraldab invasporti ning kõike sellega seotut Eesti Invaspordi Liit. Organisatsioon sai alguse 1980. aastal, kui liikumispuudega inimesed hakkasid tundma huvi ühiskondliku elu vastu ning tahtsid harrastada sporti samamoodi nagu kehaliselt terved inimesed. Algul loodi ühingu Autom juurde käsijuhtimisega autode sektsioon ning puudega inimesed said osaleda jaanikurallis, lumerajasõidus, slaalomis, mäkketõusu- ja vigursõiduvõistlustes ning sprindis.
1982. aastal moodustati rahvaspordiklubi Invasport ning hakati tegelema võimlemise, ujumise ja muude veeprotseduuridega treenerite ning arstide käe all. Korraldati ka ülevabariigilisi kergejõustikupäevi, ratastoolivõidusõite ning istevõrkpalliturniire.
1986. aastal loodi Eesti Spordikomitee juurde Eesti Invaspordiföderatsioon, mis ühendas kurte, pimedaid ning liikumispuudega inimesi.
1990. aasta 21. märtsil moodustati ametlikult Eesti Invaspordi Liit, mis tegeleb ainult liikumispuudega inimeste spordi ja rehabilitatsiooniga.
1991. aastal moodustati Eesti Paraolümpiakomitee (EPK), mis tegeleb nägemis-, kuulmis-, füüsilise ja vaimupuudega inimeste spordiga. Samal aastal astus EPK Rahvusvahelise Paraolümpiakomitee liikmeks. EPK eelkäija oli 1986. aastal spordiühingu Kalev juurde loodud Eesti Invaspordiföderatsioon.
↑Pereira, Mayra C., Sauwaluk Dacha, Dries Testelmans, Rik Gosselink and Daniel Langer. 2019. Assessing the effects of inspiratory muscle training in a patient with unilateral diaphragm dysfunction. Available at https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC6876147/, accessed March 17, 2021.
