Islandi taimed
Islandi taimestik on suhteliselt liigivaene ja sarnaneb kõige rohkem Skandinaavia poolsaare taimestikuga. Mõnevõrra väiksem on sarnasus Briti saarte, eriti Šotimaa, ja Gröönimaa taimestikuga. Islandil kasvab looduslikult umbes 490 soontaimeliiki, nende hulgas nii pärismaised kui ka naturaliseerunud liigid. Islandi taimestiku suhteliselt väike liigirikkus tuleneb eelkõige sellest, et suurem osa saarest vabanes jääkattest suhteliselt hiljuti, samuti saare isoleeritusest ja liikide piiratud võimalustest sinna levida.
Umbes 97% Islandi soontaimedest on levinud ka Norras ja umbes 87% Briti saartel; Gröönimaal kasvab umbes 60% neist. Islandi taimestik on seega üldilmelt Põhja-Euroopa ja Skandinaavia taimestik. Umbes pooled Islandi taimeliikidest on boreaalse levikuga, umbes kolmandik arktilis-alpiinse levikuga ning ülejäänud kuuluvad peamiselt ranniku- ja laiemalt levinud liikide hulka.
Islandi taimestiku jääajajärgse kujunemise kohta ei ole üksmeelt. Enamiku ekspertide arvates saabusid kõik tänapäeval Islandil kasvavad taimeliigid pärast jääaega, kuid mõne käsitluse kohaselt võis kuni umbes viiendik taimestikust jääaja üle elada. Enne kvaternaari jäätumisi oli Islandi taimestik tänapäevasest palju liigirikkam. Saarel kasvas ka mitmesuguseid puid, sealhulgas okaspuid.
Levik
Islandil on taimkatte levikut mõjutanud saare mereline kliima, vulkaaniline aktiivsus, liustike liikumine, kõrgus merepinnast, lumikatte kestus ja karjatamine. Tänapäeval on taimkattega kaetud umbes veerand saarest. Islandi asustamise ajal oli taimkattega kaetud hinnanguliselt umbes 60% Islandist. Madalikel on taimkate üldiselt pidevam, 200–400 m kõrgusel muutub see hõredamaks ja üle 700 m kõrgusel on maa enamasti taimkatteta.
Islandi taimestikus märgatavad piirkondlikud erinevused. Neid põhjustavad eelkõige kliima erinevused, samuti kõrgus merepinnast ja lumikatte kestus. Islandi lääne-, põhja-, ida- ja lõunaosa taimkate ei ole seetõttu täiesti ühesugune.
Halvasti kuivendatud aladel leidub soid ja märgalasid. Turvast on Islandil kaevandatud ja kasutatud kütusena. Soode kuivendamine on nende taimkatet muutnud. Talvine lumikate kaitseb taimi külma eest. Tugeva tuulega avatud aladel taimkate sageli hõre. Karjatamine on takistanud kõrgema taimestiku arengut.
Värskel laavaväljal algab taimkatte kujunemine sammalde ja samblikuga. Hiljem lisanduvad rohttaimed ja kääbuspõõsad ning sobivates kasvukohtades kased ja pajud. Kaljulõhedes võivad kasvada sõnajalad ja õistaimed. Kuumaveeallikate ümbruses leidub eritingimustega kohastunud taimeliike. Kuumaveeallikates kasvavad bakterid ja vetikad. Uue taimkatte kujunemine Islandi laavaväljadel on aeglane protsess.
Rannikualadel kasvab rohkesti vetikaid. Varjatud fjordides ja avatud mererannikul on kasvutingimused erinevad, seetõttu erineb ka taimestik. Varjatud rannikualadel võivad kasvada kõrgemad soontaimed, avatud rannikud on tugeva tuule ja mere mõju tõttu taimkattelt vaesemad.
Ajalugu
Islandi asustamise ajal oli saare taimkate praegusest palju ulatuslikum. Hinnanguliselt oli umbes 60% Islandi pindalast taimkattega ja umbes 25–40% kattis kaskede ja pajudega mets või metsamaa. Varjatud orgudes kasvasid suhteliselt kõrged sookase metsad, mis läksid rannikul, avatud kasvukohtades ja märgaladel üle kase- ja pajupõõsastikuks.
Inimeste saabumisega muutus taimkatte areng oluliselt.
Islandi asustamise ajal valitsenud kliima oli suhteliselt soodne. Paleokliima uuringud näitavad, et asustamisele eelnenud ja sellele järgnenud sajanditel esines soojemaid perioode. Holotseeni kliimaoptimum oli 8000–6000 aastat tagasi. Islandil oli keskajal siiski perioode, mil kliima oli hilisemast keskajast ja väikesest jääajast soojem.
Varasemad kirjeldused ja arheoloogilised ning paleobotaanilised andmed viitavad sellele, et Islandil oli asustamise ajal rohkem metsamaad ja rohumaid kui tänapäeval.
Mõned kohanimed viitavad teraviljakasvatusele. Näiteks nime Akureyri esimene osa akur tähendab põldu; kohaliku ajalookäsitluse järgi võis nimega olla seotud piirkonnas varem kasvanud viljapõld. Islandil kasvatati ka otra. Arheobotaanilised uuringud on näidanud odra kasvatamist juba asustamisperioodil. Hiljem kliima jahenes ja eriti väikesel jääajal muutusid kasvutingimused karmimaks. Teraviljakasvatus muutus Islandil aina ebakindlamaks ja lõpuks peaaegu kadus.
Metsad
Inimeste tegevuse tagajärjel vähenesid Islandi metsad pärast asustamist kiiresti. Puitu kasutati ehituseks, kütmiseks ja muuks otstarbeks. Seda kasutati ka puusöe valmistamiseks ja soorauamaagi sulatamisel. Metsamaad raiuti ja põletati põllu- ja karjamaade rajamiseks. Lammaste ja teiste kariloomade karjatamine takistas puude ja põõsaste uuenemist.
Metsade vähenemine põhjustas suuri muutusi kogu taimkattes ja soodustas mulla erosiooni. Islandi metsade kadumise peamised põhjused olid metsade raiumine, karjatamine ja sellele järgnenud mulla erosioon koos looduslike teguritega.
Metsade vähenemine mõjutas ka puidu kättesaadavust. Island muutus sõltuvaks sisseveetavast puidust ja kohalikku puitu ei olnud enam piisavalt suuremate ehitiste ja laevade ehitamiseks.
Tänapäeval on looduslike kasemetsade ja -puistute ning istutatud metsade pindala endiselt väike, kuid see ei moodusta enam ainult umbes üht protsenti Islandi pindalast. Metsamaa, kuhu arvestatakse nii looduslikud kasemetsad ja -põõsastikud kui ka istutatud puistud, moodustab umbes 1840 km² ehk 1,8% riigi pindalast. Looduslikud kasemetsad ja -puistud katavad 1460 km² ja istutatud metsad 380 km².
Looduslike metsade peamine puuliik on sookask. Teiste pärismaiste puittaimede seas on harilik pihlakas, harilik haab ja kahevärvine paju, mis kasvab enamasti põõsana. Sookask on ainus Islandil looduslikult kasvav puuliik, mis moodustab suuri metsakooslusi.
Hallormsstaður on üks Islandi tuntumaid loodusliku kasemetsa piirkondi. Hallormsstaðuri kasepuistu jäänused võeti kaitse alla 1905. aastal ning sellest sai Islandi esimene rahvusmets. Tänapäeval hõlmab Hallormsstaðuri rahvusmets 740 hektarit. Algse kaitseala piires kasvab umbes 350 hektaril looduslikku kasemetsa ja -puistut ning umbes 200 hektaril kasvavad istutatud puud.
Teine oluline metsapiirkond on Fnjóskadalur, kus asub Vaglaskógur. See on üks Islandi vanimaid rahvusmetsi; mets võeti karjatamise eest kaitse alla 1909. aastal. 1908. aastal alustas seal tegevust metsandusasutus.
Metsastamine
Metsade taastamisega hakati Islandil tõsisemalt tegelema 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Islandi metsandusasutus Skógrækt ríkisins alustas tegevust 1908. aastal. Selle vastutuse alla kuulusid muu hulgas Hallormsstaðaskógur ja Vaglaskógur ning väiksemad metsastatud alad Þingvelliril ja Eyjafjörðuri piirkonnas.
Metsastamisel on kasutatud nii Islandi pärismaiseid liike kui ka mujalt pärit puuliike. Eesmärk on olnud kaitsta looduslikku kasemetsa ja rajada majanduslikult kasutatavaid metsi. Kasutatud on ka Põhja-Ameerikast ja Euroopast pärit külmakindlaid liike, näiteks kuuski ja lehiseid.
20. sajandi teisel poolel ja 21. sajandil on metsastamist veelgi laiendatud. Metsastamisega tegelevad nii riiklikud asutused, kohalikud metsandusühingud kui ka maaomanikud. Üha suuremat tähelepanu pööratakse loodusliku kase taastamisele. 2025. aastal määrati esimesed kümme ökoloogiliselt olulist kasepuistut ja nende jäänukala, mille kogupindala on 7396 hektarit. Jätkatakse nende kaitsmist ja nimekirja laiendamist.
Taimeliigid
Pikemalt artiklis Islandi soontaimede loend
Islandil kasvab tänapäeval looduses umbes 490 soontaimeliiki. See arv hõlmab nii pärismaiseid taimi kui ka naturaliseerunud võõrliike. 2020. aasta Islandi soontaimede nimekiri sisaldab 426 pärismaist taksonit, naturaliseerunud ja juhuslikult esinevaid võõrliike ning kultuurtaimi.
Üle 300 Islandil kasvava soontaimeliigi kuulub kaheiduleheliste hulka ja umbes 150 üheiduleheliste hulka. Islandil kasvab 43 sõnajalgtaimede liiki. Ainus Islandi pärismaine paljasseemnetaim on harilik kadakas.
Kõige liigirikkamate soontaimede sugukondade hulka kuuluvad lõikheinalised ja kõrrelised. Olulised on ka korvõielised ja nelgilised. Taimestiku koostis erineb kasvukohati ning eriti tähtis on kasvukoha niiskus, pinnas, kõrgus merepinnast ja kliima.
Noortel laavaväljadel kujuneb taimkate järk-järgult. Esimestena asustavad paljast substraati samblikud ja samblad, hiljem lisanduvad soontaimed. Islandi taimestikus leidub näiteks Lomatogonium rotatum ning mitmesuguseid sõnajalgtaimi. Märgaladel kasvavad muu hulgas tarnad ja villpead. Laavaväljade taimkattes on samblad eriti silmapaistvad.
Mývatni ja Búðahrauni piirkonnas leidub laava- ja märgalataimestiku kooslusi. Kuumaveeallikate ümbruses kasvavad liigid, mis on kohastunud kõrgema temperatuuriga.
Samblad
Islandil on teada üle 600 soonteta maismaataime liigi, millest umbes 140 on helviksammaltaimed ja umbes 460 lehtsammaltaimed. Samblad kuuluvad Islandi maastikus silmapaistvate taimede hulka ning on paljudes taimekooslustes valitsevad. Eriti iseloomulikud on villhärmik, kanarbikhärmik ja liivhärmik.
Samblad on eriti arvukad uutel laavaväljadel ja kivistel aladel. Nende suurt osakaalu soodustab karjatamine, mis piirab kõrgemate taimede kasvu.
Vaata ka
Viited
- 1 2 3 4 Flora, Náttúrufræðistofnun Íslands.
- 1 2 3 Vascular plants, Náttúrufræðistofnun Íslands.
- 1 2 3 4 Forestry in a Treeless Land, Land and Forest Iceland.
- 1 2 3 Mosses & liverworts, Náttúrufræðistofnun Íslands.
- ↑ Fauna, Náttúrufræðistofnun Íslands.
- 1 2 Áslaug Geirsdóttir, Gifford H. Miller, Yarrow Axford, Sædís Ólafsdóttir. Holocene and latest Pleistocene climate and glacier fluctuations in Iceland. – Quaternary Science Reviews, 2009, kd 28, nr 21–22, lk 2107–2118. Resümee ja sissejuhatus.
- ↑ William P. Patterson, Kristin A. Dietrich, Chris Holmden, John T. Andrews. Two millennia of North Atlantic seasonality and implications for Norse colonies. – PNAS, 2010, 107(12), lk 5306–5310. Täistekst.
- ↑ Jón Hjaltason. A Brief History of Akureyri, The Official Travel Guide to Akureyri.
- ↑ Thomas P. Leppard, Ethan E. Cochrane, Dylan Gaffney, Corinne L. Hofman, Jason E. Laffoon, Magdalena M. E. Bunbury, Cyprian Broodbank. Global Patterns in Island Colonization during the Holocene. – Journal of World Prehistory, 2022, kd 35, lk 163–232.
- ↑ Government of Iceland: Ministry of the Environment, Energy and Climate. Iceland's first Biennial Transparency Report under the Paris Agreement, 2025, lk 27. Veebis.
- ↑ Hallormsstaður National Forest, Land and Forest Iceland.
- ↑ Initial appointment of unique birch woodlands, island.is.
- ↑ Pawel Wąsowicz. Annotated Checklist of Vascular Plants of Iceland. Veebis. – Náttúrufræðistofnun Íslands. Fjölrit, 57.
- ↑ Blástjarna (Lomatogonium rotatum), Náttúrufræðistofnun Íslands.
Kirjandus
- Stefán Stefánsson. Flóra Íslands, 1910; 2. trükk, Reykjavík: Bókaverslun Sigfúsar Eymundssonar, 1924; 3. trükk, 1948.
- The Botany of Iceland, 5 kd, 1912–1949.
- A. Hesselbo. The Bryophyta of Iceland, kd 1, osa 2, 1918, lk 395–677.
- K. Dierßen. Ergänzungen zur Moosflora Islands. – Herzogia, 1973, 3(1): 83–109.
- J. P. Frahm. Beiträge zur Moosflora von Island. – Herzogia, 1975, 3(2–4): 171–188.
- Áskell Löve. Flora of Iceland, Reykjavík: Almenna Bókafélagið 1983.
- Bergþór Jóhannsson. A List of Icelandic Bryophyte Species. – Acta Naturalia Islandica 1983, 30.
- Hörður Kristinsson. Plöntuhandbókin. Blómplöntur og byrkningar, Reykjavík 1986.
- B. Génsbøl, J. Feilberg. Plants and Animals of Iceland, Mál og menning 2003.
- Hörður Kristinsson. A Guide to the Flowering Plants and Ferns of Iceland, Reykjavík: Mál og menning 2010.
- Daníel Bergmann. Icelandic Wilderness: A Photographic Journey, JPV Publishers 2003.
- Pawel Wąsowicz jt. Distribution Patterns in the Native Vascular Flora of Iceland. – PLoS ONE, 2014, 9(7), e102916.
- Dirk Hilbers. Iceland, Crossbill Guides Foundation / KNNV Publishing 2014, ISBN 978-94-91648-03-8.
- Hörður Kristinsson, Þóra Ellen Þórhallsdóttir, Jón Baldur Hlíðberg. Flóra Íslands. Blómplöntur og byrkningar, Reykjavík: Forlagið 2019.
Välislingid
- Flora, natt.is.
- Flóra Íslands, floraislands.is.