Isogloss

Isogloss on teatava keeletunnuse geograafiline levikupiir, näiteks täishääliku häälduse, sõna tähenduse või mõne morfoloogilise või süntaktilise tunnuse levikupiir. Isoglosse kasutatakse murdeteaduses piirkondlike murrete eristamiseks, areaallingvistikas kontaktis olevate keelte vahel levinud tunnuste ulatuse kirjeldamiseks ning ajaloolise keeleteaduse laineteoorias keelkonna keelte sarnasuste ja erinevuste käsitlemiseks.

Murdegeograafias võib isogloss tähistada nii ala, kus teatav keeletunnus on valdav, kui ka seda ala ümbritsevat joont kaardil. Eri keelenähtuste isoglossid langevad harva täielikult kokku; need võivad ristuda ja põimuda ning moodustada murdekaartidel keerukaid mustreid. Levinud on ka üleminekuvööndid, kus naaberalade keeletunnused esinevad kõrvuti.

Suuremaid murdeid eristavad tavaliselt mitmest lähestikku kulgevast isoglossist koosnevad isoglossikimbud. Näiteks eraldab Benrathi liin (maken–machen-isogloss) alamsaksa murdeala kesk- ja ülemsaksa murdealast ning La Spezia–Rimini liin Põhja-Itaalia murded Kesk- ja Lõuna-Itaalia murretest. Üksik isogloss ei pea siiski kokku langema keelepiiriga.

Nimetus

Termin isogloss pärineb vanakreekakeelsetest sõnadest ísos (ἴσος, "võrdne, samasugune") ja glōssa (γλῶσσα, "keel"). Termini võttis 1892. aastal kasutusele baltisaksa keeleteadlane August Bielenstein, kes nimetas nii läti murdekaardi piirjooni ja võttis eeskujuks loodusteadusliku termini isoterm. Erinevalt isobaarist, mis ühendab võrdse õhurõhuga punkte, märgib isogloss tavaliselt keeletunnuste vahelist piiri. Seepärast on alternatiivse terminina pakutud ka nimetust heterogloss (vanakreekakeelsest sõnast héteros ("teine")).

Liigid

Keeletunnuse järgi kasutatakse isoglosside kohta ka täpsemaid nimetusi:

• isofoon – hääldus- või häälikusüsteemi tunnuse isogloss;
• isoleks – sõnavaraüksuse isogloss;
• isomorf – morfoloogilise tunnuse isogloss;
• isoseem – teatava sõnatähenduse isogloss.

Metoodika

Kuna keeleline varieerumine on sageli järkjärguline, on isogloss kartograafiline üldistus: see võtab kokku valitud keeletunnuse leviku ning seda võib andmete tõlgendusest sõltuvalt kujutada ligikaudse piirjoonena või laiema üleminekuvööndina. Murdeteaduse kvantitatiivsetes käsitlustes, mida koondatakse muu hulgas nimetuse dialektomeetria alla, võrreldakse paljusid keeletunnuseid korraga, et leida piirkondliku sarnasuse mustreid, mida üksik isogloss ei pruugi näidata.

Näited

Kentum–satem-isogloss

 Pikemalt artiklis Satem- ja kentumkeeled

Indoeuroopa keelkonna tuntumaid ajaloolisi isoglosse on kentum–satem-isogloss, mis põhineb indoeuroopa algkeele dorsaalide erineval arengul keelkonna eri harudes. Indoeuroopa algkeele tavapärases rekonstruktsioonis eristatakse kolme dorsaalsete sulghäälikute rühma: palatovelaare, velaare ja labiovelaare.

Kentumkeeltes, näiteks kreeka, itali ja germaani keeltes, langesid indoeuroopa algkeele palatovelaarid kokku velaaridega. Nimetus kentum pärineb ladinakeelsest sõnast centum ("sada"), mida klassikalises ladina keeles hääldati algushäälikuga /k/. Satemkeeltes, näiteks balti-slaavi ja indoiraani keeltes, langesid seevastu labiovelaarid kokku velaaridega ning palatovelaaridest arenesid sisihäälikud. Nimetus satem pärineb avestakeelsest sõnast satəm ("sada").

Kuna satemkeelte harud paiknesid suuresti üksteise naabruses, käsitletakse kentum- ja satemkeelte erinevust geograafilise isoglossina, mitte indoeuroopa keelkonna jagunemisena kaheks geneetiliseks haruks.

Isograafid

Nagu sugulaskeeltel võivad olla neid eristavad keeletunnused, võivad ka suguluses olevatel kirjasüsteemidel olla neid üksteisest eristavad graafilised tunnused. Näiteks erinesid rauaaegse vanaheebrea kirja teatavate tähtede kujud samal ajal kasutatud aramea ja foiniikia kirja omadest. Christopher Rollston soovitas 2006. aastal sellise kirjatunnuse kohta kasutada nimetust isograaf, kui tunnus võimaldab üht kirjasüsteemi sellega suguluses olevast kirjasüsteemist eristada.

Viited

Kirjandus

• Chambers, J. K.; Trudgill, Peter (1998). "Dialectology". Cambridge Textbooks in Linguistics (2 ed.). Cambridge University Press. ISBN 0-521-59646-7.
• Fortson, Benjamin W., IV (2004). "Indo-European Language and Culture: An Introduction". Blackwell Publishing. ISBN 1-4051-0316-7.
• Hennoste, Tiit; Pajusalu, Karl (2018). "Eesti murded ja kohanimed" (PDF) (3., kohendatud ja täiendatud trükk ed.). Tartu.
• Kabatek, Johannes (2023). "What is an isogloss?". Energeia. Online Journal for Linguistics, Language Philosophy and History of Linguistics. VIII: 55–81. DOI:10.55245/energeia.2023.004.
• Maiden, Martin; Parry, Mair, toim-d (1997). "The Dialects of Italy" (PDF). London; New York: Routledge. ISBN 0-415-11104-8.
• Nerbonne, John; Wieling, Martijn (2018). "Statistics for Aggregate Variationist Analyses". Boberg, Charles; Nerbonne, John; Watt, Dominic (toim-d). "The Handbook of Dialectology". Hoboken: Wiley-Blackwell. Lk 400–414. DOI:10.1002/9781118827628.ch23.
• Pae, Taavi (2018). "Theodor Kaljo ja õ-hääliku piir Saaremaal" (PDF). Emakeele Seltsi aastaraamat. 63: 127–138. DOI:10.3176/esa63.06.
• Pelkey, Jamin; Kalyan, Siva (2026). "Wave Model". "The Wiley Blackwell Companion to Diachronic and Historical Linguistics". DOI:10.1002/9781119898023.wbcdl060.
• Rollston, Christopher A. (2006). "Scribal Education in Ancient Israel: The Old Hebrew Epigraphic Evidence". Bulletin of the American Schools of Oriental Research. 344: 47–74. DOI:10.1086/BASOR25066977.
• Sihler, Andrew L. (2000). "Language History: An Introduction". Current Issues in Linguistic Theory. Kd 191. Amsterdam; Philadelphia: John Benjamins Publishing. ISBN 90-272-3698-4.
• Wardhaugh, Ronald; Fuller, Janet M. (2015). "An Introduction to Sociolinguistics" (7 ed.). Chichester: Wiley Blackwell. ISBN 978-1-118-73229-8.

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Isogloss

• Inglise murrete kaardistamine – Yorki Ülikooli selgitus ja murdekaardid (inglise keeles).
• Isoglossi näide Lõuna-Inglismaalt – University College Londoni hääldusisoglossi kaart (inglise keeles; arhiivikoopia).