| Jesus Seminar | |
| Asutatud | 1985 |
|---|---|
| Asutaja | Robert W. Funk |
| Eesmärk | Jeesuse ütluste ja tegude ajaloolise ehtsuse hindamine |
| Asukoht | Ameerika Ühendriigid |
| Emaorganisatsioon | Westari Instituut |
Jeesus-seminar (inglise keeles Jesus Seminar) oli 1985. aastal Ameerika Ühendriikides Robert W. Funki kokku kutsutud piibliuurijate rühm, mille eesmärk oli kindlaks teha, mida Jeesus tegelikult ütles ja tegi. Seminari liikmed arutasid evangeeliumide tekste ning otsustasid nende ehtsuse üle hääletades, kusjuures iga hääletaja viskas kasti punase, roosa, halli või musta helme. Hääletuse tulemused avaldati värvilise trükiga evangeeliumiväljaannetena. Seminari otsuse järgi pärineb Jeesuselt ligikaudu 18 protsenti talle evangeeliumides omistatud ütlustest ja 16 protsenti talle omistatud tegudest.
Seminar tegutses algusest peale avalikkuse silme all ja jõudis oma tulemustega ajalehtedesse ja ajakirjadesse. Teadlaskonnas pälvis see aga teravat kriitikat ning kriitikud ei olnud sugugi ainult konservatiivsed usuteadlased. Etteheiteid tehti seminari koosseisule, hääletusviisile, filosoofilistele eeldustele, apokalüptilisest sõnumist puhastatud Jeesuse kujule ning Tooma evangeeliumi eelistamisele kanoonilistele evangeeliumidele.
Seminari esimene koosolek peeti 1985. aasta märtsis Berkeleys Vaikse ookeani usuteaduskooli (Pacific School of Religion) ruumides. Selle kutsus kokku tuntud Uue Testamendi uurija Robert W. Funk ja kohale tuli umbes kolmkümmend teadlast. Funki sõnul tuli üles otsida „Jeesuse hääl“ ehk see, „mida ta tegelikult ütles“. Seminar kogunes kaks korda aastas. Ettekanded saadeti osalejatele varem laiali, iga tekstilõigu arutelu järel hääletati ja tulemused koondati värviliseks väljaandeks. Eeskujuks olid Ameerikas levinud piiblid, kus Jeesuse sõnad on trükitud punasega. Kuue aasta jooksul osales koosolekutel keskmiselt umbes 30 inimest. 1986. aastal asutas Funk seminari kandva organisatsioonina Westari Instituudi.
Seminari töö jagunes kolme etappi. Aastatel 1985–1991 hinnati Jeesusele omistatud ütlusi, aastatel 1991–1996 tema tegusid ja aastatel 1996–1998 koostati nende põhjal Jeesuse portreesid.
Esimese etapi tulemused ilmusid 1993. aastal raamatuna The Five Gospels: The Search for the Authentic Words of Jesus („Viis evangeeliumi. Jeesuse ehtsate sõnade otsingul“). Selle autoriteks on märgitud Robert W. Funk, Roy W. Hoover ja Jeesus-seminar. Peale nelja kanoonilise evangeeliumi oli raamatus viiendana Tooma evangeelium, mis säilis koptikeelsena 1945. aastal Ülem-Egiptusest leitud Nag Hammadi käsikirjade hulgas. Evangeeliumid olid välja antud seminari enda tõlkes ja iga tekstilõigu juures selgitati, miks see just sellise värvi sai.
1998. aastal ilmus teise etapi aruanne The Acts of Jesus: What Did Jesus Really Do? („Jeesuse teod. Mida Jeesus tegelikult tegi?“). Seminar pidas ajalooliseks ainult 16 protsenti evangeeliumides kirjeldatud 176 sündmusest.
2000. aastate alguseks hakati seminari pidama oma aja ära elanud jõuks ning pärast Funki surma saadeti see 2006. aastal laiali.
2006. aastal alustas Westari Instituut uut uurimisrühma, mida nimetati ka Jeesus-seminariks kristluse algupärast. See rakendas vana seminari meetodeid Jeesuse pärimuse kujunemisele esimesel kahel sajandil pärast Kristust. Hiljem liideti selle töö 2013. aastal alustanud kristluse seminariga (Christianity Seminar). Kristluse seminari tulemused võttis kokku Erin Vearncombe'i, Brandon Scotti ja Hal Taussigi raamat After Jesus Before Christianity („Pärast Jeesust, enne kristlust“). Raamatu järgi oli enne 4. sajandit olemas mitu eri Jeesuse-liikumist ning nimetus „kristlus“ tekkis alles 3. sajandil.
Iga ütluse üle hääletati nelja värvi helmestega. Punane helmes tähendas, et Jeesus ütles selle kindlasti või ütles midagi väga sarnast. Roosa tähendas, et Jeesus ütles tõenäoliselt midagi sellist. Hall tähendas, et Jeesus seda ei öelnud, kuid ütluses võib olla tema mõtteid. Must tähendas, et ütlus pärineb hilisemast või teistsugusest pärimusest. Värvidele anti arvväärtus 3, 2, 1 ja 0 ning häältest arvutati kaalutud keskmine skaalal 0–1. Tulemus üle 0,75 andis punase, 0,50–0,75 roosa, 0,25–0,50 halli ja alla 0,25 musta värvi. Selle järgi trükiti ütlus raamatus vastavat värvi.
Hääletustulemus ei tähendanud üksmeelt. Sageli said samad ütlused osadelt liikmetelt punase ja teistelt musta helme. Seetõttu ei saa eeldada, et kõik seminari liikmete nimekirjas olevad teadlased oleksid nõus iga raamatus toodud hinnanguga.
The Five Gospels põhjendas oma lähenemist „teadusliku tarkuse seitsme sambaga“. Neli esimest on 19. sajandi piiblikriitika üldtunnustatud tulemused: ajaloolise Jeesuse ja usu Kristuse eristamine, sünoptiliste evangeeliumide eelistamine Johannese evangeeliumile, Markuse evangeeliumi varaseim kirjapanek ning hüpoteetiline Q-allikas, mida Matteus ja Luukas teineteisest sõltumata kasutasid. Viimased kolm olid uuemad ja vaieldavamad. Viies sammas oli „mitteeshatoloogilise Jeesuse vabastamine Schweitzeri eshatoloogilise Jeesuse käest“. Kuues eristas suulist ja kirjalikku kultuuri. Seitsmes pööras tõendamiskohustuse ümber, nii et tõendama ei pea mitte see, kes ütluse ehtsuses kahtleb, vaid see, kes seda ehtsaks peab.
Seitsmenda samba taga oli arusaam evangeeliumide žanrist. Seminar kirjutas 1992. aastal, et evangeeliume peetakse nüüd jutustusteks, kus Jeesuse mälestust on kaunistatud kiriku usku väljendavate müütiliste elementidega ja usutavate väljamõeldistega. Seega tuleb väidetavalt ajaloolised osad alles ajalooliseks tõestada.
Ütluste hindamisel kasutati traditsioonilisi ehtsuse kriteeriume, näiteks mitmekordset tõendatust eri allikates. Kõige olulisemaks pidas seminar Jeesuse kõne eripära. Ehtsaks peeti ütlusi, mis lõikavad risti vastu ühiskondlikke ja usulisi tavasid, üllatavad ja šokeerivad ning nõuavad rollide vahetamist. Selle taga on niinimetatud erinevuse ehk diferentsikriteerium, mille järgi on Jeesusele kõige kindlamini omistatav see, mis ei sobi kokku ei tolleaegse judaismi ega varase kirikuga.
Seminari kujutluses oli Jeesus lakooniline tark, kes ei alusta ise vaidlust, ei paku end tervendajaks, räägib endast harva ega väida end olevat Messias. Seminar võrdles teda vesterni kangelasega, keda kehastas Gary Cooper. Seetõttu peeti ebaehtsaks kõiki ütlusi, kus Jeesus teatab, milleks ta on tulnud, ning kõiki seaduse üle peetud vaidlusi, kus ta toetub pühakirjale. Seminari meelest õpetas Jeesus omaenda autoriteediga ega olnud pühakirja tõlgendamises õpetatud.
Seminar tegi evangeeliumidest uue tõlke, mida nimetati teadlaste versiooniks (Scholars Version). See püüdis edasi anda algteksti tänapäevase kõnekeelena. Hüüded „häda teile“ muutusid selles tõlkes needusteks ja Jumala riik „Jumala keiserlikuks valitsuseks“ (God's imperial rule).
Seminari hinnangul oli Jeesusele omistatud ütlustest punased või roosad ainult 18 protsenti. Ülejäänud 82 protsenti said halli või musta värvi. Peaaegu kõik ütlused, mis räägivad tulevasest Jumala riigist, kohtust, tasust ja karistusest pärast surma, märgiti mustaks.
Tooma evangeeliumi ainuüksi selles leiduvatest ütlustest ei saanud ükski punast ja ainult kaks roosat värvi.
Ilmumisi pärast surma tõlgendas seminar nägemustena, mis „ei hõlmanud laiba ellu äratamist“. Seminari meelest oli raske eristada Peetruse ja Pauluse kogemusi Stefanose nägemusest. Ilmumist Jaakobusele peeti katseks tõsta Jaakobus Peetrusega samale tasemele ja ilmumist enam kui viiesajale vennale nägemuslikuks jumalateenistuseks, mis sarnanes nelipühasündmusega. Erinevad teated sellest, kes nägi ülestõusnut esimesena, olid seminari meelest märk võistlusest varase liikumise juhtide vahel.
Seminari ühel juhtfiguuril John Dominic Crossanil ei õnnestunud aga veenda kolleege oma kesksest teesist, mille järgi Peetruse evangeeliumi peidetud „ristievangeelium“ on kanooniliste kannatuslugude ühine alus. Seda ei pidanud ükski hääletaja „peaaegu kindlaks“, 7 protsenti pidas seda „tõenäoliselt usaldusväärseks“, pooled „võimalikuks, kuid ebausaldusväärseks“ ja 43 protsenti „ebatõenäoliseks“.
Seminari poolt esitatud Jeesus oli rändav tark, kes rääkis teravmeelsete aforismide ja tähendamissõnadega, sõi ja jõi koos tölneride ja patustega ning pööras tavapärased ootused pea peale. Seminari järgi ei kuulutanud ta maailma lõppu, vaid kõneles Jumala riigist kui millestki, mis on juba olemas, kuid jääb nägemata. Funk ise nimetas Jeesust koomiliseks targaks (‘’comic savant’’), mida Ain Riistan on tõlkinud kui „pajatstarka“. Seminari liige Marcus J. Borg kirjeldas teda tervendaja, ühiskondliku prohveti ja müstiku või tarkuseõpetajana. Teised liikmed kirjeldasid Jeesust ja tema sõnumit mõnevõrra erinevalt.
Jeesus-seminari põhiväited ei olnud uued. Seminari vastu koostatud kogumiku Jesus Under Fire toimetajad märkisid, et sellised rünnakud on olnud kriitilise ja liberaalse teaduse põhivara alates valgustusajast. Saksa Uue Testamendi uurija Jens Schröteri sõnul kulgeb piiblikriitikas joon, mis tahab evangelistide tõlgenduste tagant üles leida „tegelikud“ sündmused, Hermann Samuel Reimarusest Crossani, Funki ja Jeesus-seminarini. Reimarus eitas Jeesuse tegevuse üleloomulikku iseloomu ja seletas seda rahvuslike lootuste ja poliitiliste ambitsioonidega. David Friedrich Strauss väitis 1835. aastal, et evangelistid lõid Jeesuse kui juudi messia kuju müüte loova protsessi kaudu. Luke Timothy Johnson jälgis selle ajaloolis-kriitilise lähenemise juuri koguni Lutheri sisukriitikani (Sachkritik), mis hindas Uue Testamendi raamatuid nende teoloogilise väärtuse järgi.
Oxfordi Ülikooli Uue Testamendi professor Markus Bockmuehl leidis, et Marcus Borgi nõndanimetatud „uue nägemuse“ puhul torkab silma pigem perekondlik sarnasus üle saja aasta taguste kriitiliste eelkäijatega, mitte uudsus. Tema sõnul näib, et 19. sajandi Albrecht Ritschli, Adolf von Harnacki ja teiste eetilis-liberaalne idealism on Jeesus-seminaris kajana edasi kandunud ja muundunud „ajalootuks vaimsuseks ning mesimagusalt lahjaks (või teisalt uusmarksistlikuks) moralismiks“. Eesti lugejale lisab pikantsust Bockmuehli märkus, et Harnack sõnastas oma vaate esimest korda 19-aastasena 1870. aastal Tartu ülikooli usuteaduskonna auhinnatöös. Seminari liikmete teostes leidis Bockmuehl Jeesuse, kes on juudi usu üksikasjadest suuresti „kastreeritud ja küünistest ilma jäetud“, kuigi autorid ise lükkavad süüdistuse, nagu eiraksid nad Jeesuse juutlust, kõvahäälselt tagasi.
Sama järelduseni jõudis Briti Uue Testamendi uurija James D. G. Dunn, kes nimetas seminari püüdlusi vana otsingu uusliberaalseks taaselustamiseks. Seminar püüdis tema sõnul vabastada ajaloolise Jeesuse nii usu Kristusest kui ka evangeeliumide Jeesusest. Seminari koht uurimisloos on vaieldav. John P. Meier paigutas selle niinimetatud kolmanda otsingu sisse, N. T. Wright aga pidas seda uue otsingu jätkuks.
Seminari meetodi vahetu eelkäija oli 20. sajandi alguse vormikriitika. Rudolf Bultmanni ja Martin Dibeliuse järgi levisid evangeeliumide pärimused rahvaluule sarnaselt üksikute anonüümsete ütluste ja lugudena, mida kogukond vabalt muutis või koguni lõi. Sellest tulenes vajadus väga rangete ehtsuse kriteeriumide järele, et eraldada „ehtne“ materjal „ebaehtsast“. Kriteeriumid töötasid välja Bultmanni õpilased niinimetatud uue otsingu ajal. Ernst Käsemann lähtus oma 1953. aasta programmilises loengus otsesõnu vormikriitikute tööst ja pani tõendamiskohustuse sellele, kes ütlust ehtsaks peab. Jeesus-seminar võttis sama seisukoha üle.
Pearson nimetas seminari erinevuse kriteeriumi uue otsingu jäänukiks. Bockmuehli hinnangul meenutab ka seminari Jeesuse sõnumi tegelik juutlusest puhastamine uut otsingut. Tema sõnul on usutavam näha seminaris uue otsingu peaaegu katkematut jätku kui midagi uut. Seda järjepidevust kehastasid tema sõnul mitu juhtfiguuri, kes osalesid mõlemas, näiteks James M. Robinson ja Robert W. Funk. Käsemann ise tunnistas, et erinevuse kriteeriumi abil ei saa näha seost Jeesuse, tema keskkonna ja hilisema kogukonna vahel. Erinevalt seminarist mõistis ta oma meetodi piire.
Funki eesmärgid on näha tema avakõnest seminari esimesel koosolekul 1985. aastal. Ta kurtis, et kirikuasutus ei ole lasknud kõrgteaduse tarkusel jõuda pastorite ja preestrite kaudu näljase ilmikkonnani. Tema sõnul oli üha raskem võtta loomislugu ja apokalüptilist lõppu vähegi sõnasõnaliselt. Ta kuulutas: „Meil on vaja uut fiktsiooni“ ja „uut Jeesuse narratiivi, kui soovite, uut evangeeliumi“. Akadeemikud pidid tema sõnul tulema kabinetist välja ja hakkama müüma toodet, millel on kellelegi kasu „või mis vähemalt näib kellelegi kasu toovat“. Johnson järeldas, et seminari tulemused olid ette määratud. Kui juba asutaja ei suutnud eshatoloogiat omaks võtta, ei saa olla üllatav, et seminari Jeesusel puudub sellest igasugune jälg.
Oxfordi professori Bockmuehli sõnul muutus seminari Jeesus hämmastavalt populaarseks „vananevate lillelaste põlvkonna“ seas. Seminari loodud Jeesus oli tema kirjelduse järgi „vähem hukkamõistev, kaasavam talupoeglik filosoof, kel on ajatu üldinimlik tarkus ja vastukultuuriline karisma“. Ristija Johannes ja Jeesuse järgijad võisid olla apokalüptikud, kuid Jeesus ise jäi, seminari kohaselt, sellest täiesti puutumata.
Seminar väitis, et selles osaleb umbes kakssada teadlast. Emory ülikooli piibliteadlase Luke Timothy Johnsoni sõnul olid selles arvus kõik, kes seminari postitusi said või aruandeid lugesid. Tegelikult käis koosolekutel, kirjutas ettekandeid ja hääletas umbes nelikümmend inimest ning The Five Gospels nimetas 74 liiget. Piibliteaduse Ühingu (Society of Biblical Literature) 6900 liikmest oli vähemalt pooled Uue Testamendi uurijad. Johnsoni sõnul oli seminari pretensioon esindada „teadust“ või „akadeemiat“ juba arvude põhjal naeruväärne. Seminar ei olnud seotud ei Piibliteaduse Ühingu ega rahvusvahelise Uue Testamendi uurijate ühinguga (Studiorum Novi Testamenti Societas). Ometi oli Funk ise varem olnud Piibliteaduse Ühingu tegevsekretär.
Johnsoni sõnul said The Five Gospels 74 liikmest 40 doktorikraadi viiest koolist: 14 Claremontist, üheksa Vanderbiltist, kaheksa Harvardist, viis Chicagost ja neli Union Theological Seminaryst. Neid koole ühendas toona eelistus samasuguste meetodite ja ideoloogiliste hoiakute järele, nagu seminaril. Suurtest Uue Testamendi doktoriõppe keskustest oli esindatud ainult Claremont. Yale'i, Harvardi, Princetoni, Duke'i, Emory ega Chicago ülikooli praegusi õppejõude seminaris ei olnud ning Inglismaa ja Mandri-Euroopa tunnustatud uurijad puudusid täiesti.
Uue Testamendi uurija Craig L. Blomberg jagas 74 liiget kolme rühma. Umbes 14 olid ajaloolise Jeesuse uurimises tuntud nimed, näiteks Crossan ja Borg. Umbes 20 olid erialainimestele tuttavad. Ülejäänud 40 ehk üle poole olid suhteliselt tundmatud ning 18 kohta ei leidnud ta andmebaasidest ühtki Uue Testamendi alast publikatsiooni. Peaaegu kõik olid ameeriklased. Hiljem kordas samu arve kristlik filosoof William Lane Craig.
Duke'i Ülikooli Uue Testamendi professor Richard B. Hays märkis, et seminar ei olnud ühegi suure teadusühingu, vaid Funki enda instituudi ettevõtmine ning mitme juhtiva usuteaduskonna õppejõud puudusid sellest täiesti. Tema järgi esindas The Five Gospels üheainsa kriitiliste teadlaste rühmituse omapäraseid arvamusi, mitte teaduse konsensust.
Briti Uue Testamendi uurija N. T. Wright tõdes, et raamat ei esinda teadlasi, vaid mõningaid teadlasi ja needki pärinesid peamiselt kitsast Põhja-Ameerika ringist. Sellest puudusid tähtsamad erialased uurijad, näiteks E. P. Sanders ja Ben F. Meyer. Seminar ei saanud Wrighti meelest ühtaegu toetuda akadeemilisele autoriteedile ja kuulutada akadeemilisi kriitikuid elitaarseteks.
Kriitikat tuli ka seestpoolt. Seminari liige Bruce Chilton kirjutas, et mitu osalejat olid süüdistanud kolleege ideoloogiliste joonte järgi hääletamises. Pearson omakorda pidas kummaliseks Chiltoni nime nägemist seminari nimekirjas, sest Chilton oli kirjutanud raamatu Jeesuse pühakirjatõlgendusest, samal ajal kui seminar eeldas, et Jeesus pühakirja ei tsiteerinud.
Irreligioosne Briti uurija Maurice Casey heitis seminarile ette, et sinna ei kuulunud Ameerika parimaid uurijaid, nagu E. P. Sanders, Joseph Fitzmyer ja Dale Allison, ning et paljud „eksperdid“ olid noored ja vähetuntud äsja doktorikraadi kaitsnud teadlased.
Wright näitas kahe poja tähendamissõna (Mt 21:28–31) näitel, et kaalutud keskmine võis anda tulemuse, mida enamik hääletajaid ei toetanud. Tähendamissõna pidas ehtsaks või tõenäoliselt ehtsaks 58 protsenti ja selle lõpusalmi 53 protsenti hääletajatest, kuid mõlemad said halli värvi ehk hinnangu „tõenäoliselt ebaehtne“. Wrighti sõnul tuleks hääletussüsteem, mis annab sellise tulemuse, kõrvale heita. Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et hall või roosa tulemus võis tekkida isegi siis, kui keegi selle värvi poolt ei hääletanud.
Johnsoni sõnul ei olnud hääletus neutraalne. Värvidele anti ka kõnekeelsed seletused: punane tähendas „See on Jeesus!“, roosa „Kõlab kindlasti nagu Jeesus“, hall „Noh, võib-olla“ ja must „Siin on mingi viga“. Teadlased püüavad tavaliselt üksteisest kriitilisemad olla ja hääletus sundis ütlusi oma ehtsust tõestama. Ühtlasi muutis see töö valimistesarnaseks võistluseks, mille võitjaid ja kaotajaid ajakirjandus hea meelega kajastas.
Johnson näitas ka, et seminar ei järginud oma kriteeriume järjekindlalt. Halastaja samaarlase tähendamissõna sai punase värvi ja oli ehtsate ütluste seas üheksandal kohal, kuigi see leidub ainult Luuka evangeeliumis, on pikk ega ole lühike aforism ning sobib hästi Luuka teoloogiliste huvidega. Johnsoni sõnul on ainus võimalik seletus see, et tähendamissõna sobis seminari eelnevalt kujunenud ettekujutusega Jeesusest.
Ülestõusmise ajaloolisust uurinud Michael Licona nimetas seminari meetodit „ubade lugemiseks“ (mehaaniline häälte kokkulugemine), sest see arvestas ainult niigi väikese liikmeskonnast vaid osade arvamust.
Funk kirjutas, et seminari liikmete hinnanguid ei määra eelnevalt teoloogilised kaalutlused. Kriitikud väitsid vastupidist. The Five Gospels sissejuhatus kinnitas, et usutunnistuse ja dogma Kristus ei suuda enam veenda neid, „kes on näinud taevast Galilei teleskoobi kaudu“. Craigi hinnangul oli seminari esimene eeldus naturalism, mille järgi üleloomulik on juba definitsiooni järgi ajaloost välja arvatud.
Kummalisel kombel oli seminari enda liige Robert J. Miller nimetanud imede võimalikkuse eelnevat välistamist „vananenud 19. sajandi maailmavaateks“. Saksa teoloog Wolfhart Pannenberg kirjutas, et seminaris esitatakse ajaloolise pädevuse nime all sageli otsuseid, mis ei ole sugugi eelarvamustest vabad. Charles Quarles leidis, et seminari kriteeriumid välistasid juba ette materjali, mis oleks võinud näidata hoopis teistsugust Jeesust kui see, kelle seminar arvas olevat avastanud.
Katoliku uurija Raymond E. Brown leidis, et seminar toimis märkimisväärsel määral aprioorsete põhimõtete järgi, millest mõned peegeldasid üleloomulikkusevastast hoiakut. Kehalisel ülestõusmisel ei olnud seminari eelnevalt otsustatud eelduste kohaselt mingit võimalust ajalooliseks tunnistatud saada.
Johnsoni hinnangul tegi seminar ainult käputäie ehtsaks peetud ütluste põhjal kindlaid väiteid selle kohta, milline oli „tõeline Jeesus“, ning heitis kõrvale ülejäänud Uue Testamendi tunnistuse. Ta kirjutas: „See ei ole vastutustundlik ega isegi kriitiline teadus. See on iseennast nautiv šaraad.“
Wright pidas seminari põhimõtteliselt fundamentalismivastaseks ettevõtmiseks, mille liikmed püüdsid osalt oma fundamentalistlikust minevikust lahti saada. Tema sõnul on ortodoksia vihkamine ajaloo uurimise lähtekohana sama ebaajalooline kui selle armastamine.
Kalifornia Ülikooli religiooniuuringute professor Birger A. Pearson avaldas oma kriitika rahvusvahelises religiooniteaduslikus ajakirjas Religion. Tema hinnangul oli seminari „varjatud tegevuskava“ ilmalikustamise ideoloogia. The Five Gospels kasutas sageli sõna „ilmalik“ ja nimetas Jeesust koguni „ilmalikuks targaks“. Pearsoni sõnul läksid ilmalikustunud teoloogid ja ilmalikud akadeemikud otsima ilmalikku Jeesust ning leidsid ta. Õigupoolest nad teda ei leidnud, vaid lõid ta ise.
Gerd Theisseni Jeesuse-uurimust tutvustades märkis Arne Hiob, et sellise Jeesuse portrees näib olevat rohkem Kalifornia kui Galilea lokaalkoloriiti.
Kõige rohkem kritiseeriti seminari viiendat sammast ehk eshatoloogiast vabastatud Jeesust. Pearsoni sõnul ei esitanud seminar ühtki tõendit selle kohta, et apokalüptilise Jeesuse käsitlus oleks „murenenud“, sest neid tõendeid ei ole olemas. Pärast Johannes Weissi ja Schweitzerit leitud tõendid, eeskätt Kumrani käsikirjad, näitavad vastupidi, et apokalüptiline maailmavaade oli 1. sajandi juudi Palestiinas väga levinud.
Seminar väitis, et Jeesus loobus pärast ristimist Ristija Johannese kuulutatud lõpuaja ootusest ning tema järgijad võtsid selle hiljem Johanneselt üle ja omistasid Jeesusele. Pearson pidas seda äärmiselt ebatõenäoliseks. Ka Meieisapalve, mille algussõna „Isa“ värviti punaseks ja järgnev roosaks, on tema sõnul palve tulevase Jumala riigi tuleku pärast ning sarnaneb juudi kaddiši palvega. Pearson küsis, kes oleks tahtnud risti lüüa lakoonilise targa ja miks.
Ka Hays pidas mitteeshatoloogilist Jeesust ajaloost lahutatud väljamõeldiseks ja süüdistas seminari ringtõestuses (tõestusviga, mille puhul tõestamisel kasutatakse seda, mida on alles vaja tõestada). Näiteks peeti üht ütlust ebaehtsaks sellepärast, et see räägib tulevasest õigeksmõistmisest. Haysi sõnul ei suuda üksnes ütlustest koosnev Jeesus seletada, miks ta hukati.
Johnson märkis, et seminar ei esitanud nii olulise küsimuse kohta peaaegu mingeid argumente. Kui Jeesuse õpetaja Ristija Johannes oli eshatoloogiline ja Jeesuse järgijad olid eshatoloogilised, siis lihtne loogika viiks Johnsoni sõnul järeldusele, et ka Jeesus oli eshatoloogiline. Blomberg küsis samuti, kuidas oleks lihtne vanasõnade ja tähendamissõnade rääkija saanud võimud enda vastu nii välja vihastada, et ta risti löödi. Blomberg tsiteeris ka Notre Dame’i ülikooli professorit John P. Meierit. Meieri sõnul ei ohustaks kedagi selline Jeesus, kes on tviidpintsakus värsisepp ja veedab aega tähendamissõnade ning jaapani zen-mõistatuste väljamõtlemisega, või kirjandusesteet, kes mängib 1. sajandi dekonstruktsionismiga, või mahe Jeesus, kes käsib inimestel lihtsalt vaadata väljal kasvavaid liiliaid. Selline Jeesus ei ohustaks kedagi, „nagu ei ohusta kedagi ka ülikooliprofessorid, kes ta loovad“.
Uue Testamendi uurija Bart D. Ehrman, 21. sajandi üks tuntuim Uue Testamendi kriitik, peab apokalüptilist sõnumit Jeesuse kuulutuse tuumaks. Tema sõnul on apokalüptilised ütlused sõltumatult tõendatud kõigis varaseimates allikates: Markuse evangeeliumis, hüpoteetilises Q-allikas ning Matteuse ja Luuka erimaterjalis. Ehrmani arvates oli Jeesus algul apokalüptilise jutlustaja Ristija Johannese järgija ning ka tema esimesed järgijad olid apokalüptikud.
Pearsoni hinnangul oli seminari Jeesus „mittejuudi Jeesus“. Seminar väitis, et Jeesus suhtles sageli paganatega Galilea linnades, eiras toidukäske ja soovitas rikkuda üht kümnest käsust. Seminari järgi ei olnud Galileas Jeesuse ajal variseridki. Pearson vastas, et evangeeliumides ei mainita kordagi Jeesuse tegevust Galilea paganlikes linnades ning ükski seminari enda ehtsaks peetud ütlus ei näita, et Jeesus oleks Toorat rikkunud.
Pearsoni kokkuvõte oli halastamatu. Seminar oli tema metafoori järgi Jeesuselt kirurgiliselt eemaldanud tema ümberlõikamise jäljed. Ta lisas, et seminari loodud Jeesus on niivõrd banaalne, et teda võiks võrrelda juba 1930. aastate „aarja Jeesusega“. Võttes Jeesuselt tema juutluse, võttis seminar talt Pearsoni sõnul lõpuks ka tema religiooni. Bockmuehl, kes ise eelistas kassi kastreerimise kujundit, pidas Pearsoni metafoori kultuuriliselt sobivaks, kuid ehk liialt melodramaatiliseks.
Blombergi sõnul pööras seminar varase kristluse arengu tagurpidi. Seminari järgi oli Jeesus algul küünikutele sarnanev tark ja alles järgmine põlvkond lisas tema õpetusele apokalüptilised ähvardused ning muutis ta taas juudiks. Kristlus levis aga juudi maailmast kreeka-rooma maailma, mitte vastupidi. Blombergi sõnul eeldab seminari hüpotees, et keegi muutis põlvkond pärast sündmusi Jeesuse kohta liikuva ehtsa teabe täielikult ümber, lisades sellele neli korda suurema hulga peaaegu eimillegile tuginevat väljamõeldud materjali ning kuna kirik kannatas väga ulatusliku kollektiivse mälukaotuse all, siis võeti see muutus lihtsalt omaks.
Erinevuse kriteeriumi kohta märkis Hays, et selle järjekindel rakendamine jätab alles vabalt hõljuva ikonoklasti. Brown kirjutas, et sellise kriteeriumi range kasutamine annaks tulemuseks koletise: Jeesuse, kes ei öelnud, mõelnud ega teinud midagi, mida ütlesid, mõtlesid või tegid teised juudid, ning kes ei olnud kuidagi seotud sellega, mida tema järgijad tema kohta pärast tema surma ütlesid, mõtlesid ja tegid.
Seminar pidas kanoonilisi piire ajaloolise hindamise jaoks tähtsusetuks ja võttis arvesse ka apokrüüfseid evangeeliume. Selle põhimõtte vastu ei olnud kriitikutel üldiselt midagi, kuid seminari meelevaldne Tooma evangeeliumi dateering äratas teravat vastuseisu. Seminar paigutas Tooma evangeeliumi oletatava „esimese väljaande“ samasse aega kui oletusliku Q-allika, aastatesse 50–60. Pearsoni sõnul puuduvad sellise „esimese väljaande“ kohta veenvad tõendid. Wright nimetas dateeringut läbinisti tendentslikuks ja leidis, et see asub praeguse (1999. aasta) teaduse äärealal.
Craigi sõnul põhines Tooma evangeeliumi varajane dateering ringtõestusel. Ta tsiteeris Uue Testamendi uurijat Howard Clark Keed, kes nimetas seda „ringtõestusliku arutluse võidukäiguks“.
Pearson kritiseeris ka seminari oletust Q-allika taga olevast Galilea „Q-kogukonnast“, mis olevat lisanud Jeesuse pärimusse apokalüptilised ähvardused. Sellise kogukonna olemasolu kohta puuduvad igasugused tõendid ja see on „teadlaste kujutlusvõime vili“. Ka Wright leidis, et seminar mõtles varakristlikud kogukonnad välja peaaegu tühjast õhust. Oxfordi Ülikooli Uue Testamendi uurija Markus Bockmuehl märkis hiljem, et paljud teadlased peavad katseid luua eraldiseisvat Q-teoloogiat või Q-kogukonda põhjendatult spekulatiivseks. Niinimetatud Q-allikas, Q-teoloogia ja Q-kogukond on kõik oletuslikud.
Pearson heitis ette ka ütluste ja tegude lahutamist. Seminar hindas kõigepealt ainult ütlusi ja tegi Jeesusest Haysi sõnadega „rääkiva pea“, millel puudub seos sellega, mida ta tegi või mis temaga juhtus, alates ristimisest kuni ristisurmani.
Wright ei olnud põhimõtteliselt kõnekeelse tõlke vastu, kuid pidas pretensioonikaks seminaripoolset nimetust „teadlaste versioon“ ja väidet, et tõlke on „heaks kiitnud teadlased“. Ta küsis, miks ei nimetatud kõnekeelset tõlget hoopis rahva versiooniks. Pearson tõi näiteid meelevaldsest tõlkest. Markuse evangeeliumi salmi 7:19, mille järgi Jeesus kuulutas kõik toidud puhtaks, oli tõlgitud nii, et see kõneleb seedimisest ja toidu väljumisest välikäimlasse.
Pearsoni sõnul oli seminari tulemuste regulaarne edastamine ajakirjandusele kavandatud selleks, et äratada avalikkuse huvi ja luua seminari raamatutele valmis lugejaskond. Craigi hinnangul pöördus seminar vaimulikest üle pea otse pahaaimamatute ilmikute poole.
Johnsoni raamat algab tõdemusega, et seminar oli kümme aastat kestnud akadeemiline enesereklaam ja palju parem näide meediaga manipuleerimisest kui tõsisest teadusest. Ajakirjanikud kutsuti koosolekutele, seminar rändas linnast linna ja iga hääletus jõudis kohalikesse lehtedesse. Johnsoni hinnangul oli see üks kõige säravamaid raamatu eelreklaami kampaaniaid, mis eales välja mõeldud. Funk ise tunnistas ajakirjale U.S. News & World Report, et kui ta oleks olnud varase kristliku kogukonna juht ja tahtnud, et tema vaateid mäletataks, oleks ta need omistanud Jeesusele. Seminari kaasjuhataja Crossan rahustas usklikke sõnadega, et kelle usku suudab teadus kõigutada, sellel oli usk niigi kõikuv. Johnson pidas seda küüniliseks, sest seminar oli just „teaduse“ nimel kuulutanud sõja ühele kristliku usu vormile.
Johnsoni sõnul ei näidanud miski seminari meediatsirkust paremini kui Hollandi filmirežissööri Paul Verhoeveni osalemine. Verhoeven, kelle tuntumad filmid olid „RoboCop“ ja „Elementaarinstinkt“, kavatses teha seminari tulemuste põhjal filmi Jeesusest. Hiljem selgus aga, et tema kavandatud Jeesus oli väga eshatoloogiline ja pärines suuresti Johannese evangeeliumist. Ajakirjanik Charlotte Allen märkis selle peale irooniliselt, et kaheksa aastat truult seminaril käinud Verhoeven polnud ilmselt eriti tähelepanelikult kuulanud.
Luke Timothy Johnsoni hinnangul tahtis seminar muuta kristlust kui kultuurinähtust teistsuguse Jeesuse kuju abil. Ta kirjutas: „Massimeedia ajastul võib see, kui seda Jeesust piisavalt turustada, isegi õnnestuda.“ Seminari Jeesust kirjeldas ta kui õppejõudude puhkeruumi salongilõvi, kes on mitmekultuuriline, kaasav ja poliitiliselt korrektne, kuid ei esita oma järgijatele mingeid nõudmisi. Hays võrdles seminari reklaamivõtteid tsirkuseettevõtja P. T. Barnumi omadega.
Johnsoni sõnul oli seminari suurim paradoks selles, et ta pidas oma peavaenlaseks fundamentalismi, kuid jagas sellega sama sõnasõnalisust ja ajaloolist positivismi. Fundamentalistid panevad kogu kristliku usu panuseks Piibli sõnasõnalise ajaloolise täpsuse. Seminar tegi sedasama, ainult vastupidise märgiga: pilt oli teistsugune, kuid maalimisvõte sama.
Ka kriitikud nägid seminari töös väärtust. Hays pidas ajaloolise Jeesuse uurimist oluliseks ülesandeks, tunnistades, et seminaris osaleb mitu head teadlast. Ta leidis, et raamat oleks võinud olla tagasihoidlikult kasulik arvamusküsitlus. Pearson kiitis põhimõtet hinnata kanoonilisi ja mittekanoonilisi allikaid samadel alustel. Wright pidas seminari populariseerimistööd, jooniseid ja kujundust eeskujulikuks.
Seminari liige Robert J. Miller vastas kriitikutele 1996. aastal Piibliteaduse Ühingu aastakoosolekul ja hiljem raamatus The Jesus Seminar and Its Critics. Ta väitis, et seminar võttis hääletusviisi üle piiblitõlkekomisjonidelt ja et süsteem andis kaalu kõigi häältele. Tema sõnul oli seminar avatud kõigile, kellel on vastav akadeemiline ettevalmistus, ning kriitika valikulise liikmeskonna üle viitavat eelistusele elitaarsuse kasuks. Seminari „tõeline patt“ oli Milleri arvates selles, et see tegi oma tööd avalikult. Samad tulemused teadusajakirjas avaldatuna oleksid tema sõnul tekitanud palju vähem pahameelt.
Miller eitas, et mitteapokalüptiline Jeesus oleks olnud seminari eeldus. Ta kirjutas, et oli ise algul valmis apokalüptilisi ütlusi ehtsaks pidama, kuid seminari ettekanded ja arutelud veensid teda korduvalt hääletama halli või musta helmega. Samal ajal pidas ta küsimust lahtiseks. Tooma evangeeliumi puhul tunnistas Miller, et selle oletatavat „esimest väljaannet“ esitati liiga kindla teadmisena.
Seminari kaitses ka Vernon Robbins, kes osales seminaris aastatel 1985–1991. Tema sõnul ei olnud õiglane kujutada seminari liikmete tööd halva teoloogia, halva ajaloo ja halva analüüsina.
Seminari liikmed pidasid oma kriitikutega ka avalikke väitlusi. Näiteks avaldasid Marcus Borg ja N. T. Wright ühisraamatu The Meaning of Jesus: Two Visions, milles kaks erinevate seisukohtadega uurijat esitavad kõrvuti oma Jeesuse käsitluse.
21. sajandil on paljud uurijad vormikriitikast lähtuvast kriteeriumide meetodist loobunud. Briti Uue Testamendi uurija Richard Bauckhami sõnul on teadlased hakanud tunnistama, et kriteeriumid ei sobi oma eesmärgiks ja kriteeriumidel põhinev otsing on ebaõnnestunud. Kriteeriumide rakendamine on olnud liiga subjektiivne, et viia üksmeelele, ning vahet „ehtsa“ ja „ebaehtsa“ vahel peetakse lihtsustavaks, sest kogu Jeesuse pärimus on meieni jõudnud varakristlaste kaudu. Pöördepunktiks peetakse Chris Keithi ja Anthony Le Donne'i toimetatud kogumikku Jesus, Criteria, and the Demise of Authenticity (2012). Arvustaja Helen Bondi sõnul jäi kriteeriumide meetod siiski populaarseks mõne tänapäeva uurija, sealhulgas Jeesus-seminariga seotud teadlaste seas.
Arusaam, et apokrüüfsed evangeeliumid sisaldavad sünoptilistest evangeeliumidest sõltumatut ja ajalooliselt usaldusväärset materjali, on 2020. aastateks taandunud võrreldes oma hiilgeajaga 1980. ja 1990. aastatel. Q-allika hüpoteesi ei peeta enam vaidlustamatuks.
Kriteeriumide asemel uuritakse nüüd pigem seda, kuidas Jeesust mäletati. James D. G. Dunn käsitleb evangeeliumide pärimust tunnistusena mõjust, mille Jeesus oma järgijatele avaldas. Dale Allison soovitab otsida üksikute ütluste asemel allikates korduvaid mustreid. Jens Schröteri sõnul ei ole ajaloolist tegelikkust võimalik kätte saada väljaspool selle tõlgendusi.
Bauckham ise peab vormikriitika suulise pärimuse mudelit ümberlükatuks. Tema sõnul oli Jeesuse pärimus vormiliselt kontrollitud ning pealtnägijad olid kuni evangeeliumide kirjapanekuni elus ja kristlaste seas hästi tuntud.
Muutunud on ka arusaam evangeeliumide žanrist. Kui seminar pidas evangeeliume müütiliseks kirjanduseks, siis alates 1990. aastatest on enamik teadlasi hakanud neid pidama antiikse elulookirjanduse alaliigiks. Murrangu tõi Richard Burridge'i 1992. aasta raamat What Are the Gospels?. Kui evangeeliumid kuuluvad ajaloolisse žanri, siis lasub tõendamise koorem hoopis sellel, kes nende sisu müüdiks peab.
Eesti keeles on Jeesus-seminari käsitlenud Ain Riistan. Tema artikkel „Jeesus-Seminari Jeesus“ ilmus 2009. aastal Peeter Roosimaa pühendusteoses. Samal aastal analüüsis ta Usuteaduslikus Ajakirjas seminari käsitlust Mäejutluse vaenlase armastamise käsust. Seminari järgi kuulub suurem osa salmidest Mt 5:38–48 ehtsate ütluste hulka.
Aarne Hiob tutvustas ajakirjas Vikerkaar ajaloolise Jeesuse uurimise „kolmandat otsingulainet“. Seminariga seotud uurijatena nimetas ta John Dominic Crossanit, Marcus Borgi ja Burton Macki, kes eelistasid mittekanoonilisi allikaid ja kujutasid Jeesust juudi küünikuna. Hiob märkis ka, et kolmas otsingulaine distantseerub diferentsikriteeriumist.