Johan Unt

Teenistus Eesti rahvusväeosades

1917. aasta detsembris naasis polkovnik Johan Unt Eestisse, kus ta määrati Eesti rahvusväeosade 2. Eesti ehk Sakala Polgu ülemaks. Saksa okupatsiooni ajal saadeti laiali eesti rahvusväeosad ning Unt asus looma põrandaalust Kaitseliitu.

Eesti Vabadussõjas

1918. aasta novembris lahkusid Saksamaa väed Eestist ning Johan Unt määrati Eesti Rahvaväe 1. Eesti Jalaväediviisi juhi kt. J. Sootsi korraldusega 2. Jalaväepolgu formeerijaks ja ülemaks.

1919. aasta jaanuaris määrati ta 1. Diviisi brigaadiülemaks ning sama aasta aprillis diviisi ülema abiks ja Viru rinde kindlustustööde juhatajaks. Oktoobris määrati Unt Kaitseliidu ülemaks ning sel ametikohal teenis ta Vabadussõja lõpuni.

Teenete eest Vabadussõjas autasustati Unti Vabadusristi I liigi 2. järguga. Samuti sai ta 300 000 marka ja Päri mõisasüdame Viljandimaal, mille ta nimetas Mäeotsa taluks. Läti Vabariik autasustas Unti Vabadussõjas ülesnäidatud teenete eest Karutapja ordeni 2. klassiga.

1920. aasta märtsis nimetati Unt sõjaväeringkonna ülemaks ning Tallinna garnisoni ülema kohusetäitjaks. 1922. aasta veebruaris ülendati ta kindralmajoriks.

Johan Unt oli aastatel 1920–1924 Vabariigi Ohvitseride Kogu juht, Vabadusristi Vendade Ühenduse Tallinna osakonna juhatuse esimees, Sõjaväe Majandusühisuse juhtkonnas 1921–1930 ja Vabadussõja Mälestamise Komitee juhatuses 1925 aastast kuni surmani. 1928–1929 oli ta väeosaülemate aukohtu eesistuja.

1. detsember 1924

1924. aasta märtsis määrati ta ranna-, õhu- ja sisekaitseülemaks, Ranna-, Õhu- ja Sisekaitse Staabi ning Tallinna garnisoni ülemaks. Unt võttis osa 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumisest. Selle eest autasustati teda III liigi 2. järgu Vabadusristiga. Samal perioodil kuulus Unt ka Sõjanõukokku. 1928. aasta oktoobris määrati ta 3. Diviisi ülemaks ning ta jätkas ka Tallinna garnisoni ülemana.

Atentaat

1930. aasta 4. aprillil tulistas tundmatu isik Tallinnas Kreutzwaldi tänaval Unti selga. Unt suri saadud vigastustesse Tallinna Kaitseväe Keskhaiglas. Kindralmajor Johan Unt maeti riiklike austusavalduste saatel Tallinna Kaitseväe kalmistule. Tapja jäi tabamata.

Ühe versioonina pakuti kommunistide kättemaksu 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumise eest. Veel 1940. aasta juunis kuulas Eesti sõjaväeatašee Lätis Kurt Mollin üle Riia keskvanglas kinnipeetava, eluaegse sunnitööga karistatud Joonas Kasuka, kellelt ta soovis informatsiooni Johan Undi mõrva kohta, kuid Kasuk väitis, et tema sai Undi mõrvast teada ainult ajalehtedest. Küll aga märkis Mollin oma aruandes Sõjavägede Staabi II osakonnale: "Tallinna keskvanglas viibimisel juhtinud teised vangid Kasuk'a tähelepanu vanglaõues jalutavale Baumanile, kelle kohta vangid kõnelnud, et temaga /Bauman'iga/ käib kuulsus, et ta on Unt'i tapja". 1940. aasta juunis alanud Nõukogude okupatsioon takistas mõrva edasist uurimist ja see jäigi lahendamata.

Teise versiooni järgi oli Undi tapjaks OGPU agent Robert Johanson.