
Julius Genss (ka Julius Gens, 17. november 1887 (ukj) Tartu – 3. veebruar 1957 Tallinn) oli Eesti kunstiajaloolane, kunstikoguja, kunstiteadlane, ekslibrist ja metseen.
Ta lõpetas 1911. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Õppis aastatel 1912–1913 Müncheni Kunstide Akadeemias maalimist ning oli aastatel 1920–1922 Kunstiühingu Pallas kunstikooli kunstiajaloo lektor.
Julius Genss tegeles kogu elu raamatute ja kunstiga. Tema peamine huviala oli raamatugraafika ning graafika üldisemalt. Ta oli tegev kunstiteoreetiku ning -kriitikuna, avaldades ajakirjanduses hulgaliselt kunstialaseid artikleid. Temalt ilmus kunstialaseid uurimusi ja ülevaateid, kunstikriitikat tähtsamate kultuurialaste sündmuste puhul, näituste arvustusi, kultuuritegelaste biograafiaid, kunstiajaloolisi ülevaateid, leksikone ja teoseid eesti kunstiajaloost, raamatugraafikast jms.
1935. aastal valmis temalt mahukas teos "Eesti kunstiajaloo materjale", mis koosneb järgmistest osadest: "Eesti kunstnike leksikon", "Kunstinäituste juht" ja "Kroonika". Paljundatuna neljas eksemplaris anti need materjalid üle kunstnike organisatsioonidele Tartus ja Tallinnas. Nüüdseks on need eksemplarid Rahvusraamatukogus, Eesti Kunstimuuseumi raamatukogus ja Tartu Ülikooli Raamatukogus. Pärast Teist maailmasõda jätkas ta materjalide kogumist ning andis aastatel 1935–1951 välja 16 köidet "Eesti kunsti materjale" (kokku rohkem kui 5500 A4-lehekülge bio- ja bibliograafilist ning kunstiajaloolist teksti masinakirjas).
Tema poeg oli Eesti arhitektuuriajaloolane Leo Gens (1922–2001) ning tütar oli vene orientalist ja filmiteadlane Inna Gens-Katanjan (1928–2014).