Keel

 See artikkel räägib inimeste peamisest suhtlusvahendist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Keel (täpsustus).

Keel on inimeste kasutatav märgisüsteem, mis võimaldab suhelda ja mõelda. Keel põhineb sümbolitel ja teistel märkidel ning nende kombineerimise reeglitel. Märkide hulka kuuluvad näiteks sõna ja žestid. Nende abil väljendatakse ja edastatakse mõtteid, tähendusi ja muid vaimusisusid. Keeli on palju ja need erinevad üksteisest märkide, eelkõige sõnavara, ning nende kombineerimise reeglite, eelkõige grammatika poolest. Keeled liigitatakse loomulikeks keelteks ja tehiskeelteks. Keelest räägitakse ka kui üldisest nähtusest, mis esineb eri keeltena.

Olenevalt keele ja tähenduse määratlemist käsitlevatest keelefilosoofilistest seisukohtadest võidakse keeleks nimetada ka inimese kognitiivset võimet keelt õppida (omandada) ja kasutada, keele reeglistikku või nende reeglite alusel kõnes võimalike väljendite kogumit.

Keel toimib märgiprotsessi ehk semioosi kaudu, mille abil seostatakse keelemärgid kindlate tähendustega, ja põhineb keelekasutajate ühiskondlikel kokkulepetel ja õppimisel. Suulistel keeltel on fonoloogiline süsteem, mille alusel foneemidest moodustatakse sõnadeks või morfeemideks nimetatavaid jadasid, ja süntaktiline süsteem, mis määrab, kuidas sõnu ja morfeeme ühendatakse fraasideks ja lausungiteks.

Keele esmaseks väljendusvormiks peetakse suulist kõnet (viipekeeltes viiplemist). Suulise kõne kodeerimise teel saadakse teisesed väljendusvormid, mis kasutavad kuulmis-, nägemis- või kompimismeelele mõjuvaid ärritajaid; neist kõige levinum on visuaalne kiri. Kasutatakse ka näiteks punktkirja ja vilekoodil põhinevat vilekeelt. Teisesed väljendusvormid võimaldavad loomulikku kõnet või žeste jäädvustada. Keele väljendusvorme ei peeta eri keelteks, kuigi igal väljendusvormil on eripärane reeglistik.

Keele omaduste seas on produktiivsus, mis võimaldab moodustada uusi väljendeid, ja võime rääkida asjadest, mis ei ole vahetult tajutavad, asuvad mujal või on olemas üksnes kujutluses. Keele omaduste hulka arvatakse sageli ka rekursiivsus.

Keelteks nimetatakse analoogia põhjal ka loomade märgisüsteeme (loomade keel), mida uurib muu hulgas zoosemiootika, ning matemaatikas, loogikas ja informaatikas kasutatavaid ja käsitletavaid formaalseid keeli, sealhulgas programmeerimiskeeli.

Keele mõiste ja olemus

Vaata ka: Teoreetiline keeleteadus

Keelteks nimetatakse mõnikord ka koode, šifreid ja muid tehislikke kommunikatsioonisüsteeme, mille abil informatsiooni kodeeritakse ja dekodeeritakse. Need erinevad keeltest, mis on käesoleva artikli teemaks ja mida uurib keeleteadus ehk lingvistika.

Keeleteaduses on sõnal "keel" kaks peamist tähendust: keel kui niisugune ja konkreetne keel, näiteks eesti keel. Tänapäevase lingvistika rajajaks peetav Šveitsi keeleteadlane Ferdinand de Saussure sõnastas esimesena selle eristuse, kasutades prantsuse sõna langage keele kui niisuguse kohta, sõna langue konkreetse keelesüsteemi kohta ja sõna parole konkreetses keeles kõnelemise kohta. Langue on keelekogukonna ühine märkide ja nende kasutamisreeglite süsteem, parole aga selle süsteemi kasutamiskorrad kõnes. Need mõisted esitati Saussure'i loengute põhjal pärast tema surma (1916) avaldatud teoses "Üldkeeleteaduse kursus". Hiljem on Noam Chomsky sarnaselt eristanud kõneleja keelepädevust (competence) ja keelekasutust (performance).

Kui jutt on keelest kui niisugusest, võidakse selle defineerimisel rõhutada nähtuse eri tahke. Need definitsioonid eeldavad ka erinevaid lähenemisi ja arusaamu ning on aluseks teoreetilise keeleteaduse eri suundadele, mis on sageli omavahel ühitamatud. Allpool vaadeldakse kolme sellist käsitust: keel kui vaimne võime, keel kui formaalne sümbolite süsteem ja keel kui suhtlusvahend.

Vaidlused keele olemuse ja päritolu üle ulatuvad antiikaega. Vana-Kreeka filosoofid, näiteks Gorgias ja Platon, arutlesid sõnade, mõistete ja tegelikkuse suhete üle. Gorgias leidis, et keel ei saa esitada ei objektiivset tegelikkust ega inimkogemust, mistõttu suhtlemine ja tõe edasiandmine on võimatud; tema traktaadi "Mitteolevast" ehk "Loodusest" järgi ei ole midagi olemas, ja kui oleks, siis ei oleks seda võimalik teada, ja kui oleks võimalik teada, siis ei oleks seda teadmist võimalik teistele edasi anda. Platon leidis, et suhtlemine on võimalik, sest keel väljendab ideid, mis eksisteerivad keelest sõltumatult. Nimede ja asjade suhet käsitles Platon eeskätt dialoogis "Kratylos", kus vastandatakse arusaama, et nnimrimed on loomu poolest asjadele vastavad, ja arusaama, et nimed põhinevad kokkuleppel.

Uusajal, eriti valgustusajastul, hakati arutlema inimese päritolu üle ja populaarseks sai ka keele tekke üle spekuleerimine. Näiteks Jean-Jacques Rousseau ("Essai sur l'origine des langues", ilmus postuumselt 1781) ja Johann Gottfried Herder ("Abhandlung über den Ursprung der Sprache", 1772) väitsid, et keel sai alguse emotsioonide vaistlikust väljendamisest ning oli algselt lähedasem muusikale ja luulele kui ratsionaalse mõtlemise loogilisele väljendamisele. Teised, näiteks Immanuel Kant ja René Descartes, olid vastupidisel seisukohal ja seostasid keelt ratsionaalse mõtlemisega. Descartes pidas sobivat keelekasutust mõistuse tunnuseks, mida loomadel ja masinatel ei ole. Keele päritolu üle spekuleerimine läks nii kaugele, et Pariisi Keeleteaduse Selts (Société de Linguistique de Paris) sätestas oma 1866. aasta põhikirjas, et selts ei võta vastu ettekandeid keele päritolust ega universaalse keele loomisest. 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku hakati küsima, millist osa etendab keel meie maailmakogemuse kujundamisel. Kas keel ainult peegeldab maailma objektiivset ehitust või loob mõisteid, mis omakorda struktureerivad meie kogemust objektiivsest maailmast? Seda küsimust on käsitletud ka keelelise relatiivsuse hüpoteesi (Sapiri-Whorfi hüpoteesi) raames. Tekkis küsimus, kas filosoofilised probleemid on tegelikult eeskätt keeleprobleemid. Hakkas levima arusaam, et keelel on oluline osa mõistete loomisel ja levitamisel ning filosoofiline uurimine tähendab sisuliselt keele uurimist. See on seotud keelelise pöördega 20. sajandi filosoofias ja selliste mõtlejatega nagu Ludwig Wittgenstein (teoses "Filosoofilised uurimused", 1953)). Arutelud keele seostest tähenduse ja osutuse, tunnetuse ja teadvusega jätkuvad tänaseni.

Vaimne võime, elund või instinkt

Ühe definitsiooni järgi on keel eelkõige vaimne võime, mis võimaldab inimesel keeleliselt käituda: keelt omandada ning lausungeid moodustada ja nendest aru saada. See definitsioon rõhutab, et keel on omane kõigile inimestele ja inimese keelevõimel on bioloogiline alus, mis on inimese peaaju ainulaadne saavutus. Need, kes pooldavad seisukohta, et inimesel on kaasasündinud tung keelt omandada, väidavad, et seda kinnitab asjaolu, et kõik normaalse kognitiivse arenguga lapsed, kes kasvavad keskkonnas, kus neil on võimalik keelega kokku puutuda, omandavad keele ilma formaalse õpetuseta. Keeled võivad spontaanselt kujuneda ka keskkonnas, kus inimesed elavad või kasvavad koos, ilma et neil oleks ühist keelt, näiteks kreoolkeeled (mis tekivad tavaliselt pidžinist, kui lapsed seda emakeelena omandavad) ja spontaanselt tekkinud viipekeeled, nagu Nicaragua viipekeel (mis kujunes 1970ndate lõpus ja 1980ndaatel Managua kurtide laste koolides). See seisukoht, mille juured ulatuvad filosoofide Kanti ja Descartesi mõteteni, käsitab keelt suures osas kaasasündinuna (vt kaasasündinud ideed, innatism). Seda vaadet esindavad näiteks Noam Chomsky universaalgrammatika teooria, mille üks põhiargumente on see, et lapsele kättesaadav keelesisend on liiga vähene, et seletada keele omandamist üksnes õppimise teel (stiimuli vaesuse argument), ja ameerika filosoofi Jerry Fodori äärmuslik innatistlik mõttekeele teooria ("The Language of Thought", 1975). Selliseid definitsioone kasutatakse sageli keele uurimisel tunnetusteaduse raamistikus ja neurolingvistikas.

Formaalne sümbolite süsteem

Teise definitsiooni järgi on keel formaalne süsteem, mis koosneb märkidest ja nende kombineerimise grammatilistest reeglitest. Reeglid määravad, kuidas märkidest moodustatakse tähenduslikke väljendeid, näiteks sõnu ja lauseid. See definitsioon rõhutab, et keeli saab kirjeldada strukturaalsete süsteemidena, milles keeleüksuste funktsioonid ja "väärtused" (positsioonid ja rollid süsteemis) tulenevad üksustevahelistest suhetest.

Sellisele keelekäsitusele pani aluse Ferdinand de Saussure, kelle loengute põhjal koostati tema surma järel (1916) teos "Üldkeeleteaduse kursus". Tema järgi ei ole keel lihtsalt märkide kogum, vaid omavahel seotud keeleüksuste süsteem. Iga keeleüksuse "väärtuse" (positsiooni ja rolli keelesüsteemis) määravad tema suhted süsteemi teiste üksustega, mistõttu on keeles Saussure'i sõnul ainult erinevused. Sellepärast ei saa keeleüksust täielikult mõista ega määratleda teistest keeleüksustest eraldi. Saussure võrdles keelt malemänguga: malendi väärtuse määrab tema koht süsteemis ja suhted teiste malenditega, mitte materjal, millest ta on tehtud. Saussure'i järgi koosneb keelemärk kahest lahutamatult seotud osast: tähistajast ja tähistatavast. Tähistaja ja tähistatava vaheline seos on arbitraarne ehk meelevaldne: see ei ole loomupärane ega paratamatu, vaid on kujunenud keelekogukonna konventsioonina. Tähistaja ja tähistatava väärtuse määravad suhted vastavalt teiste tähistajatega ja teiste tähistatavatega. Saussure'i ideed panid aluse strukturalistlikule keelekäsitusele ja mõjutasid paljusid hilisemaid keelekäsitusi.

Keele formaalses uurimises on oluline koht generatiivsel grammatikal, mille rajas Noam Chomsky. Erinevalt Saussure'i strukturalistlikust käsitlusest, milles keel on sotsiaalne märgisüsteem, uurib generatiivne grammatika keele struktuuri inimese vaimse võime osana. Generatiivne grammatika kirjeldab keele grammatiliste (st grammatiliselt korrektsete) lausete kogumit sellise reeglite süsteemi abil, mis võimaldab moodustada ja kirjeldada ka neid lauseid, mida kõneleja pole varem kuulnud. Grammatilisus ei tähenda tähenduslikkust: Chomsky näitelause "Colorless green ideas sleep furiously" on grammatiline, kuid mõttetu. Chomsky varajases teoorias oli tähtsal kohal transformatsioonigrammatika, milles laused tuletatakse fraasistruktuurireeglite ja grammatiliste transformatsioonide abil. Chomsky käsitluse järgi põhineb keele omandamine inimese kaasasündinud keeleomandamisvõimel ja universaalgrammatikal ehk sünnipärastel printsiipidel ja piirangutel, mille alusel laps omandab konkreetse keele grammatika. Hilisemates teooriates (rektsiooni- ja sidumisteooria ehk GB-teooria 1980ndatel, minimalistlik programm alates 1990ndatest) on transformatsioonireeglid asendatud üldisema operatsiooniga Merge ehk ühendamisega.

Formaalseid grammatikaid uuritakse ka formaalsete keelte teoorias. Neid kasutatakse muu hulgas arvutuslingvistikas ja arvutiteaduses programmeerimiskeelte kirjeldamisel. Programmeerimiskeelte süntaksit kirjeldatakse tavaliselt kontekstivabade grammatikatega. 1956. aastal esitas Chomsky formaalsete grammatikate hierarhia, mis esitab grammatikate neli järjest suurema väljendusvõimsusega klassi (regulaarsed grammatikad, kontekstivabad, kontekstitundlikud ja rekursiivselt loenduvad grammatikad) ja seostab need eri tüüpi automaatidega (lõplik automaat, magasinautomaat, lineaarselt piiratud automaat ja Turingi masin). Chomsky näitas, et loomulikku keelt ei saa kirjeldada lõpliku automaadiga. Ka loomuliku keele kontekstivabadust on vaidlustatud (näiteks Shieberi 1985. aasta argument šveitsisaksa keele põhjal). See hierarhia on üks formaalsete keelte ja automaatide teooria olulisi aluseid.

Keelefilosoofias ja formaalses semantikas on keele ja loogika seoseid uurinud mitmed filosoofid ja loogikud. Bertrand Russell esitas 1905. aastal määravate kirjelduste teooria, milles ta analüüsis keeleväljendite loogilist vormi ja osutamist. Alfred Tarski töötas 1933. aastal välja tõe formaalse defineerimise viisi, mis võimaldas määratleda tõetingimusi formaliseeritud keeltes (Tarski tõeteooria). Tarski ise ei pidanud seda definitsiooni loomulikule keelele rakendatavaks, sest loomulik keel on semantiliselt kinnine. Richard Montague arendas 1960ndate lõpus ja 1970. aastate alguses formaalset semantikat, rakendades loomuliku keele lausete tähenduse kirjeldamisel formaalse loogika ja mudeliteooria vahendeid.

Suhtlusvahend

Vestlus Ameerika viipekeeles

Veel ühe definitsiooni järgi on keel suhtlussüsteem, mis võimaldab inimestel vahetada sõnalisi ja muid märgilisi sõnumeid. Lausung on konkreetses suhtlusolukorras kindla kõneleja poolt kindlale kuulajale, kindlal ajal ja kindlas kohas esitatud keeleüksus. See erineb keelesüsteemi abstraktsest üksusest ehk lausest. See definitsioon rõhutab keele sotsiaalseid funktsioone ning asjaolu, et inimesed kasutavad keelt eneseväljenduseks ja oma keskkonna mõjutamiseks.

Keele funktsioone on süstematiseerinud näiteks Karl Bühler, kes eristas kolme funktsiooni: esitus (info edastamine asjade ja sündmuste kohta), väljendus (kõneleja seisundite väljendamine) ja apell (kuulaja mõjutamine), ning Roman Jakobson, kes eristas kuut funktsiooni: referentsiaalset, emotiivset, konatiivset, faatilist (kontakti loomine ja hoidmine), metakeelelist (keele enda kirjeldamine) ja poeetilist.

Sõnadega saab teha ka tegusid: John Langshaw Austini kõneaktide teooria järgi on näiteks lubaduse andmine, käsu andmine, vabandusepalumine, nime panemine ja ametisse või rolli määranine teod, mis tehakse lausungiga.

Funktsionaalsed grammatikateooriad seletavad grammatilisi struktuure nende kommunikatiivsete funktsioonide kaudu ja käsitavad grammatikat keelekasutajate kommunikatiivsete vajadustega kohanenud süsteemina. Kohanemine toimub keele kasutamise ja ajaloolise muutumise käigus. Funktsionaalsete suundade seas on Praha koolkond, Michael Halliday süsteemifunktsionaalne lingvistika (kolme metafunktsiooniga: ideatsiooniline, interpersonaalne ja tekstuaalne metafunktsioon), Simon Cornelis Diki funktsionaalne grammatika ning rolli- ja osutusgrammatika. Need uurivad muu hulgas, kuidas lause ülesehitus, näiteks sõnajärg, sõltub sellest, mida kõneleja soovib esile tõsta teema või uue infona.

Funktsionaalse seletuse näiteks võib tuua tähelepaneku, et sagedamini kasutatavad sõnad on tavaliselt lühemad (Zipfi lühenemisseadus). Eesti keeles kuuluvad kõige sagedamini kasutatavate sõnade hulka ja, on ja ei. Keeled erinevad suuresti selle poolest, kui palju infot üks silp kannab ja kui kiiresti räägitakse: näiteks on inglise keeles umbes 11 korda rohkem eri silpe kui jaapani keeles ning jaapani ja hispaania keeles hääldatakse sekundis umbes poolteist korda rohkem silpe kui vietnami ja tai keeles. 2019. aasta uurimuses, milles võrreldi 17 keelt 9 keelkonnast, leiti, et vaatamata keeltevahelistele erinevustele silbi infosisalduses ja kõnekiiruses oli nende infoedastuskiirus suhteliselt sarnane, keskmiselt ligikaudu 39 bitti sekundis. Uurijate hinnangul tuleneb infoedastuskiiruse suhteline ühtlus inimese kõnelemis- ja kõnetaju võime ning keelelise teabe töötlemise piirangutest. Formalistlikud käsitlused, näiteks Noam Chomsky oma, rõhutavad seevastu, et keelevõime ehitus ei ole seletatav ainult kommunikatiivsete vajadustega. Vaidlus formaalse ja funktsionaalse seletuse vahel kestab.

Funktsionalistlik keelekäsitus on seotud mitme keelekasutust uuriva valdkonnaga. Pragmaatika uurib keelekasutust suhtlusolukorras, sealhulgas seda, kuidas kontekst mõjutab lausungite tähenduse tõlgendamist ja kuidas keele abil väljendatakse kavatsusi, edastatakse otsesõnu väljendamata tähendusi, mis tuleb järeldada, ja sooritatakse kõneakte. Kognitiivse lingvistika kkasutuspõhised suunad käsitlevad grammatikat keelekasutuse käigus omandatava teadmisena, mille kujunemisel ja rakendamisel osalevad üldised kognitiivsed võimed, näiteks tähelepanu, analoogiapõhine mõtlemine ja kategoriseerimine. Keelelise interaktsiooni uurimine, sealhulgas vestlusanalüüs, käsitleb seda, kuidas keelelisi konstruktsioone kasutatakse tegelikus suhtluses, näiteks kõnevoorude vahetumisel ja vestluse käigus ühise arusaamise kujundamisel. Sotsiolingvistika uurib keelelise varieerumise ja muutumise seoseid kõnelejate sotsiaalsete tunnuste ja suhtlusolukordadega, keeleantropoloogia aga uurib keele ja kultuuri vastastikust mõju, sealhulgas seda, kuidas keelt kasutatakse kultuurilistes tavades (näiteks tervitamine, tänamine, vabandusepalumine, rituaalid, jutustamine ja viisakus) ning kuidas keelekasutus väljendab ja kujundab sotsiaalseid suhteid (näiteks võimu, staatuse, vanuse, suguluse ja sotsiaalse kuuluvusega seotud suhteid).

Funktsionalistlikud teooriad käsitlevad grammatikat sageli dünaamilise nähtusena: grammatilised struktuurid kujunevad ja muutuvad keelekasutuse käigus. Näiteks Paul Hopperi esilekerkiv grammatika, 1987) ei käsitle grammatikat mitte kasutamisest sõltumatu, eelnevalt antud ja püsiva süsteemina, vaid keelekasutuses ja diskursuses pidevalt kujuneva nähtusena. Joan Bybee kasutuspõhise mudeli järgi mõjutab grammatiliste struktuuride kujunemist nende kasutamissagedus: sageli korratavad sõnajärjendid kinnistuvad, automatiseeruvad ja võivad muutuda ühtseteks üksusteks ning nende hääldus võib lüheneda (näiteks inglise going to > gonna).

Selline lähenemine tähtsustab ka keeletüpoloogia uurimist ehk keelte liigitamist ehituslike tunnuste järgi, sest keelte võrdlemine aitab kindlaks teha eri keeltes korduvaid struktuure ja arengusuundi. [[Grammatikaliseerumine|Grammatikaliseerumise]s] ilmnevad sageli korduvad arengusuunad, mille avaldumine sõltub muu hulgas keele tüpoloogilistest omadustest. Näiteks võib liikumist väljendavast tegusõnast kujuneda tulevikku väljendav abitegusõna või grammatiline tunnus (inglise be going to, prantsuse aller koos infinitiiviga, nagu je vais partir), ladina cantare habeo 'mul on laulda' aga arenes romaani keelte tulevikuvormideks (näiteks prantsuse chanterai).

Keelefilosoofias seostatakse seisukohta, et pragmaatika on keele ja tähenduse mõistmisel keskse tähtsusega, sageli Ludwig Wittgensteini hilisloominguga, mille järgi on sõna tähendus paljudel juhtudel tema tarvitus keeles ("Filosoofilised uurimused", 1953), ja Oxfordi tavakeelefilosoofidega, nagu John Langshaw Austin ja Paul Grice, samuti Austini õpilase John Searle'iga. Pragmaatika uurib muu hulgas kõneakte. Austin eristas kõneaktis lokutiivset akti (lausungi moodustamine ja selle tähendusliku sisu väljendamine), llokutiivset akti (lausungiga sooritatav teu, näiteks lubamine või käskimine) ja perlokutiivset akti (lausungi mõju kuulajale). Searle liigitas illokutiivsed aktid viieks rühmaks: representatiivsed ehk assertiivsed (väidete esitamine), direktiivsed (kuulaja tegevusele suunamine), kommissiivsed (kõneleja sidumine tulevase tegevusega), ekspressiivsed (tunnete ja hoiakute väljendamine) ja deklaratiivsed (lausungiga tegelikkuse institutsionaalse seisundi muutmine).

Grice'i järgi tuleneb osa lausungi tähendusest vestlusimplikatuuridest ehk järeldustest, mida kuulaja teeb öeldu põhjal, kuigi neid pole otsesõnu väljendatud. Näiteks kui keegi ütleb "Siin on külm", võib kuulaja järeldada, et kõneleja palub akna kinni panna. Selline tõlgendus võib põhineda eeldusel, et kõneleja järgib koostööprintsiipi, sealhulgas asjakohasuse ehk relevantsuse maksiimi.

Võrdlus loomade keelega

 Pikemalt artiklites Loomade keel ja Inimahvide keel

Inimeste keelt eristavad loomade kasutatavatest suhtlusviisidest mitmed tunnused, millest paljusid kirjeldas Charles Hockett ja nimetas need keele konstruktsiooniomadusteks (design features; vt Hocketti konstruktsiooniomadused). Hocketti 1960. aasta loetelus oli 13 tunnust, hilisemates 16 (näiteks arbitraarsus, diskreetsus, produktiivsus (keeleteadus), displacement ja topeltartikulatsioon). Mõned neist esinevad ka loomade kommunikatsioonis, kuid kõigi nende tunnuste komplekt on teadaolevalt omane ainult inimeste keelele.

Loomade, näiteks mesilaste (vt mesilaste õppimine ja kommunikatsioon) ja inimahvide (vt inimahvide keel) kasutatavad kommunikatsioonisüsteemid on kinnised süsteemid, mis koosnevad lõplikust ja tavaliselt väga piiratud hulgast väljendatavatest tähendustest (näiteks rohepärdikute alarmhäälitsused erinevate kiskjate (kulli, leopardi ja mao) puhul). Inimeste keel aga on lahtine ja produktiivne süsteem: see võimaldab moodustada piiratud hulga elementide põhjal väga palju erinevaid lausungeid ning luua uusi sõnu ja lauseid. Seda võimaldab asjaolu, sest inimeste keel põhineb topeltartikulatsioonil (duality of patterning): iseenesest tähenduseta elementide (näiteks häälikuid, tähed, žestid) piiratud komplektist saab moodustada väga palju tähenduslikke üksusi (sõnu ja lauseid). Üks uurimus on siiski näidanud, et vööttiib-määrlind oskab kasutada samu akustilisi elemente eri järjestuses, et moodustada kaks erineva funktsiooniga häälitsust. Peale selle on näidatud, et ka valge-vadavädrakud oskavad moodustada samast helitüübist kaks erineva funktsiooniga häälitsust, mida eristab ainult korduvate elementide arv.

2025. aastal ilmunud uurimuses leiti, et bonobote häälitsustel on kombinatsioone, mis on mittetriviaalselt kompositsioonilised (märgiühendi tähendus tuleneb märkide tähendusest spetsiifilisel moel, nagu näiteks "halb tantsija" ei ole see, kes on halb ja ühtlasi tantsija). Triviaalset kompositsioonilisust on leitud paljudel loomaliikidel.

Mitu loomaliiki on võimelised omandama kommunikatsiooniviise sotsiaalse õppimise teel. Näiteks õppis bonobo Kanzi väljendama end leksigrammide abil, omandades neid vaadates, kuidas teadlased õpetasid leksigramme tema kasuemale Matatale, ja õppis elu jooksul sadu sümboleid. Paljud linnu- ja vaalaliigid, näiteks laululinnud ja küürvaalad, õpivad laule liigikaaslasi jäljendades. Kuigi mõned loomad suudavad omandada suure hulga sõnu ja sümboleid (gorilla Koko kasutas väidetavalt kuni 1000 Ameerika viipekeelest kohandatud märki ja sai aru 2000 inglise keeles öeldud sõnast, šimpans Washoe õppis samuti Ameerika viipekeelest kohandatud märke), ei ole ükski neist õppinud nii palju eri märke, kui tunneb keskmiselt nelja-aastane laps, ega omandanud midagi, mis sarnaneks inimeste keele keerulise grammatikaga.

Inimeste keeled erinevad loomade kommunikatsioonisüsteemidest selle poolest, et neis kasutatakse grammatilisi ja semantilisi kategooriaid, näiteks nimisõna ja tegusõna ning olevikku ja minevikku, mille abil saab väljendada äärmiselt keerulisi tähendusi. Inimeste keelt iseloomustab ka rekursioon: näiteks võib nimisõnafraas sisaldada teist nimisõnafraasi (nagu "minu ema kollane särk") või lause teist lauset (nagu "Ma näen, et koer jookseb"). Rekursiooni universaalsust on siiski vaidlustatud, näiteks on Daniel Everett väitnud, et seda ei esine mura keeles. Inimeste keel on ainus teadaolev loomulik kommunikatsioonisüsteem, mille puhul saab rääkida väljendusviisist ehk modaalsusest sõltumatusest. See tähendab, et keelt ei saa kasutada ainult ühe kanali või meediumi kaudu, vaid mitmel viisil. Näiteks kasutab kõne kuulmismeelt, viipekeeled ja kiri nägemismeelt ja punktkiri kompimismeelt.

Inimeste keele eripära on ka võime väljendada abstraktseid mõisteid ning osutada kujuteldavatele või hüpoteetilistele sündmustele, samuti minevikus toimunud või tulevikus toimuda võivatele sündmustele. Võimet osutada sündmustele, mis ei toimu kõnelemisega samal ajal või samas kohas, nimetatakse displacement '​iks. Ka mõned loomade kommunikatsioonisüsteemid võimaldavad sellist osutamist: näiteks saavad mesilased tantsuga anda teada nektariallikate suuna ja kauguse, kuigi need ei ole nägemisulatuses. Inimeste keeles kasutatava sellise osutamise ulatust peetakse siiski ainulaadseks.

Keeleteadus ja keelefilosoofia

Keelt üldiselt ja üksikuid keeli uuriv teadusharu on keeleteadus ehk lingvistika. Keeleteaduse eri harud uurivad muu hulgas keelte ehitust, keelte omandamist, keelte muutumist ja keelesugulust. Oluliste keeleteadlaste seas on Ferdinand de Saussure, Noam Chomsky ja William Stokoe, kes on andnud panuse vastavalt keele ehituse, keelevõime ja viipekeelte uurimisse.

Keelefilosoofias käsitletakse keele ja mõtlemise, tähenduse ja tegelikkuse suhteid ning seda, kuidas sõnad kogemusi väljendavad. Nende küsimustega tegelesid juba Vana-Kreeka mõtlejad, sealhulgas Gorgias ja Platon. Osa 20. sajandil tekkinud analüütilisest filosoofiast on püüdnud filosoofilisi probleeme lahendada keelele tuginedes. Ludwig Wittgenstein leidis, et tähendus põhineb keelemängudel ja filosoofia ülesanne on filosoofilised probleemid hajutada, näidates, et nende sõnastustel puudub tähendus (keel töötab tühikäigul). Keelefilosoofia on keeleteadust rikastanud uute küsimuseasetuste ja lähenemistega.

Keele teke ja areng

Vaata ka: Keele teke

Ei ole teada, kuidas ja millal keel tekkis ja välja arenes. Keele teket ja varajast arengut on keeruline uurida, sest suuline kõne ei jätnud jälgi. Keele varajase arengu kohta saab järeldusi teha ainult kaudsete tõendite, näiteks inimese anatoomia, geneetika, arheoloogiliste leidude ja teiste liikide suhtlemisvõime põhjal. Tänapäevase keelevõime väljakujunemise aja kohta on teaduses väga erinevaid hinnanguid.

Ühe arusaama järgi eristus keel järk-järgult varasematest primaatide suhtlussüsteemidest ajal, mil varajased hominiinid omandasid vaimuteooria ja jagatud intentsionaalsuse võime. Inimkeele arengut seostatakse inimese evolutsiooniga, peaaju ja kõneelundite kujunemisega ning ühiskondliku elu arenguga. Mõnikord arvatakse, et see areng langes kokku peaaju mahu suurenemisega, ja paljude keeleteadlaste arvates kujunesid keele struktuurid välja konkreetsete suhtluslike ja sotsiaalsete funktsioonide täitmiseks. Keele areng ja kultuuri areng mõjutasid teineteist: keel võimaldas teadmisi ja kogemusi edasi anda, ühistegevust korraldada ning kultuurilisi tavasid põlvest põlve säilitada. Ent keele tekkimist ei saa samastada inimese tekkimisega, sest inimese evolutsioon hõlmas palju muidki bioloogilisi ja käitumuslikke muutusi.

Keel ja peaaju

Inimese peaajus töödeldakse keelt mitmes piirkonnas, eeskätt Broca tsoonis ja Wernicke tsoonis.

Keele omandamine

Inimene omandab oma esimese keele ehk emakeele tavaliselt varajases lapsepõlves sotsiaalse suhtluse kaudu. Kolmandaks eluaastaks oskavad paljud lapsed oma esimest keelt juba üsna mitmekülgselt kasutada, kuid keele omandamine jätkub ka hiljem ning selle tempo ja tulemus on eri inimestel erinev.

Keele sotsiaalsed ülesanded

Lisaks vahetule suhtlemisfunktsioonile on keelel ka sotsiaalseid ülesandeid: keel väljendab rühma identiteeti ja sotsiaalset kihistumist ning seda kasutatakse ka sotsiaalsete suhete hoidmiseks ja meelelahutuseks.

Keele sees võivad kujuneda eri sotsiaalsete rühmade, klasside või subkultuuride keelevariandid ehk sotsiolektid. Nende hulka kuuluvad näiteks släng, argoo ja žargoon. Üksikisiku iseloomulikku keelekasutust nimetatakse idiolektiks.

Keele muutumine

Keeled muutuvad pidevalt. Muutused puudutavad muu hulgas hääldust, sõnavara, sõnade tähendusi, morfoloogiat, lauseehitust ja keele kasutamise tavasid. Keele muutumine on loomulik nähtus ja toimub nii üksikisikute keelekasutuses kui ka keelekogukonnas pikema aja jooksul.

Keel peab kaasas käima ühiskonna poliitilistest, majanduslikest ja kultuurilistest muutustest ning teaduse ja tehnika arengust tulenevate uute väljendamisvajadustega: tarvis on väljendada uusi mõisteid, teadmisi, vajadusi ja kogemusi. Nii tekivad uued sõnad ja väljendid ning olemasolevad sõnad võivad omandada uusi tähendusi. Muutuda võib ka grammatika.

Keele muutumist mõjutavad nii keelevälised kui ka keelesisesed tegurid. Keeleväliste tegurite hulka kuuluvad näiteks ühiskondlikud muutused ja kontaktid teiste keelte kõnelejatega. Teiste keelte mõju võib avalduda laensõnade kasutuselevõtus ning häälduse, väljendusviiside ja mõnikord ka grammatika muutumises. Keelekontaktide mõju ulatus oleneb muu hulgas kontaktide kestusest ja intensiivsusest.

Keelesisesed muutused tulenevad näiteks ökonoomiast motiveeritud häälduse lihtsustumisest ja sellest tulenevast vajadusest keele struktuur ümber korraldada.

Ükski neist teguritest ei määra muutuse levikut siiski sõltumatult sellest, kuidas keelekasutajad neid omaks võtavad.

Keelekorralduse ülesanne on muu hulgas kirjakeele normide kujundamine, terminite soovitamine ja keelekasutuse muutuste selgitamine. Kirjakeele teadlik korraldamine ei peata loomulikku keelemuutust.

Keelte mitmekesisus

Keeled mitmekesistuvad aja jooksul. Nende arengulugu saab rekonstrueerida (võrdlev-ajalooline keeleteadus): võrreldakse tänapäeva keeli ja selgitatakse välja, millised tunnused pidid nende ühistel esivanematel olema, et hilisemad arenguetapid oleksid saanud toimuda. Loomulikud keeled liigitatakse keelesuguluse alusel keelkondadeks ja väiksemateks sugulaskeelte rühmadeks. Ühisest algkeelest pärinevat keelte rühma nimetatakse keelkonnaks. Sugulaskeelte sarnasusi seletatakse sellega, et keeled on algkeelest ajaloo jooksul lahknenud. Keeleteadlased rekonstrueerivad varasemaid keelekujusid keelte süstemaatiliste vastavuste põhjal. Kõigile maailma keeltele ei ole siiski õnnestunud sugulaskeeli kindlaks teha. Keelt, mille sugulust ühegi teise keelega pole tõestatud, hoolimata andmete olemasoo, nimetatakse isolaatkeeleks. Klassifitseerimata keel geneetilised sugulussuhted on jäänud kindlaks tegemata, sageli ebapiisavate keeleandmete tõttu. Keelte sarnasused tulenevad peale suguluse ka keelekontaktidest, keeleuniversaalidest ja juhusest.

Keelepiirid ei ole alati selged. Võib esineda murrete ehk dialektide kontiinum (murdekontiinum), milles geograafiliselt lähestikku paiknevates piirkondades kõneldavad murded sarnanevad üksteisega ja vahemaa suurenedes nende vastastikune arusaadavus järk-järgult väheneb. Sellepärast ei ole keele ja murde eristamiseks universaalset kriteeriumi ning piiri tõmbamine on teatud määral meelevaldne. Peale keeleliste tunnuste mõjutavad seda eristust ajaloolised, kultuurilised ja poliitilised asjaolud.

Keelte arvu on raske määrata, sest eri allikad kasutavad keele ja murde eristamisel ning keelte loendamisel erinevaid põhimõtteid. Ethnologue'i 2026. aasta väljaande järgi on maailmas 7170 elavat keelt. 2026. aasta juulis ilmunud uurimuse hinnangul on maailmas umbes 7500 kõneldavat või viibeldavat keelt. Ligi pooled keeltest on ohustatud.

Sama uurimuse järgi oli keeli kõige rohkem 1000–3000 aastat tagasi, mil neid võis olla kümneid tuhandeid, ja seejärel on nende arv kiiresti vähenenud, eriti viimase kahe aastatuhande jooksul. Hinnangute kohaselt võib 2100. aastaks välja surra 50–90% 21. sajandi alguses kõneldud keeltest.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Lyons 1981: 2.
  2. 1 2 Saussure 1916.
  3. ↑ Lyons 1981: 1–8.
  4. 1 2 Trask 2007: 129–131.
  5. ↑ Bett 2010.
  6. ↑ Devitt, Sterelny 1999.
  7. ↑ Hauser, Fitch 2003.
  8. ↑ Pinker 1994.
  9. ↑ Trask 2007: 93.
  10. ↑ Campbell 2001: 96.
  11. ↑ Chomsky 1957.
  12. ↑ Chomsky 1981; Chomsky 1995.
  13. ↑ Chomsky 1956.
  14. 1 2 3 Newmeyer 1998: 3–6.
  15. ↑ Russell 1905.
  16. ↑ Tarski 1933.
  17. ↑ Montague 1970.
  18. ↑ Van Valin 2001.
  19. ↑ Christophe Coupé, Yoon Mi Oh, Dan Dediu, François Pellegrino. Different languages, similar encoding efficiency: Comparable information rates across the human communicative niche. – Science Advances, 2019, kd 5, nr 9, eaaw2594.
  20. ↑ Nerlich 2010: 192.
  21. ↑ Charles F. Hockett. The Problem of Universals in Language, 1966.
  22. ↑ Hockett 1960; Deacon 1997.
  23. 1 2 Trask 1999: 1–5.
  24. ↑ Sabrina Engesser, Jodie M. S. Crane, James L. Savage, Andrew F. Russell, Simon W. Townsend. Experimental Evidence for Phonemic Contrasts in a Nonhuman Vocal System. – PLOS Biology, 2015, kd 13, nr 6, e1002171, doi:10.1371/journal.pbio.1002171.
  25. ↑ Sabrina Engesser, Amanda R. Ridley, Simon W. Townsend. Element repetition rates encode functionally distinct information in pied babbler 'clucks' and 'purrs'. – Animal Cognition, 2017, kd 20, nr 5, lk 953–960. Veebis.
  26. ↑ Mélissa Berthet, Martin Surbeck, Simon W. Townsend. Extensive compositionality in the vocal system of bonobos. – Science, 2025, kd 388, nr 6742, lk 104–108 104–108.
  27. ↑ Kanzi the Bonobo, Who Learned Language and Made Stone Tools, Dies at Age 44. – Scientific American, 2025.
  28. ↑ On kaheldud, kas viibete kasutamine põhines Kokol keerulisel mõistmisel või lihtsal operantsel tingimisel. Vt Candland 1993.
  29. 1 2 Deacon 1997.
  30. 1 2 Hauser, Chomsky, Fitch 2002.
  31. ↑ Trask 2007: 165–166.
  32. ↑ Tomasello 1996.
  33. ↑ Tomasz Kamusella. The History of the Normative Opposition of 'Language versus Dialect': From Its Graeco-Latin Origin to Central Europe's Ethnolinguistic Nation-States. – Colloquia Humanistica, 2016, kd 5, nr 5, lk 189–198.
  34. ↑ Ethnologue: Languages of the World, SIL International, vaadatud 29.10.2026.
  35. 1 2 D. E. Blasi, M. J. Hamilton, R. D. Gray, C. L. Bowern. The rise and fall of language diversity through the Holocene. – Science, 2026, kd 393, nr 6809, lk 387–391.
  36. ↑ Sujata Gupta. The golden age of language was a few thousand years ago. – Science News, 23.7.2026. Veebis.
  37. ↑
  38. ↑
  39. ↑ David Graddol. The Future of Language. – Science, 2004, kd 303, nr 5662, lk 1329–1331.

Kirjandus

Eesti keeles: Filosoofilised uurimused.

Välislingid

Välislingid