Kollapaabusilm

 See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kollapaabusilm (perekond)
Kollapaabusilm

Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Liblikalised Lepidoptera
Sugukond Paabusilmlased Saturniidae
Perekond Kollapaabusilm Aglia
Liik Kollapaabusilm
Binaarne nimetus
Aglia tau
Linnaeus, 1758
Sünonüümid
  • Attacus tau (Linnaeus, 1758)
  • Bombyx tau (Linnaeus, 1758)
  • Phalaena tau (Linnaeus, 1758)

Kollapaabusilm (Aglia tau) on paabusilmlaste sugukonda kuuluv liblikas.

Nimetuse etümoloogia

Eestikeelne nimetus kollapaabusilm viitab liblika kollakale tiivavärvusele ning tiibadel paiknevatele silmlaikudele, mis meenutavad paabulinnu silmi. Ladinakeelne nimetus tau pärineb kreeka tähe tau nimetusest ja osutab silmlaikude keskel olevale valgele T-kujulisele märgile.

Välimus ja tunnused

Kollapaabusilma tiibade siruulatus on tavaliselt umbes 55–85 mm. Liblika esitiivad on kollakaspruunid, oranžikaspruunid või vaskja varjundiga ning ääres neid läbib tume laineline ristjoon. Tagatiivad on esitiibadega sarnase värvusega, kuid tavaliselt veidi erksamad ning nende ristjoon on laiem ja tugevam. Kõigil neljal tiival paiknevad suured sinakasvioletsed silmlaigud, mida ääristavad tumedad rõngad. Iga silmlaigu keskel asub valge T-kujuline märk. Tiibade alakülg on heledam ja tagasihoidlikuma mustriga, kuid silmlaigud ning T-kujulised märgid jäävad nähtavaks. Keha on jässakas ja tihedalt karvane. Isastel on suured sulgjad tundlad, emastel on tundlad kitsamad ja vähem harunenud. Emased püsivad päeval kuskil maapinnal, kus nad eritavad isaste ligimeelitamiseks feromoone ning pole haruldane, kui emase ümber lendab korraga mitu isast.

Võib esineda ka tumedam vorm melaina.

Alamliigid

Liigil on olemas järgmised alamliigid:

Elupaik

Tegemist on peamiselt metsaliigiga, keda võib kohata leht- ja segametsades, metsaservadel, lagendikel, metsasihtidel ning jõeäärsetes puistutes. Liiki võib esineda ka rabade ja teiste soostunud alade servades, rabametsades ning võsastunud turbaaladel. Eeskätt eelistab kohti, kus leidub röövikutele sobivad toidutaimed.

Levila

Transeuraasia liik. Levila ulatub Põhja-Hispaaniast üle Kesk- ja Ida-Euroopa ning parasvöötmelise Aasia kuni Venemaa Kaug-Ida, Vaikse ookeani ranniku ja Jaapanini. Euroopas puudub Briti saartel, Põhja-Skandinaavias ja Vahemere piirkonna kõige lõunapoolsematel aladel.

Lennuaeg

Eestis lendab kollapaabusilm peamiselt mai algusest juuni keskpaigani.

Rööviku areng

Emane kollapaabusilm muneb munad kevadel röövikute toidupuude okste ümber ringikujuliselt. Röövikud kooruvad munadest ligikaudu kahe nädala pärast ning neid võib leida tavaliselt maist juulni.

Noored röövikud on rohelised ning nende seljal paikneb viis silmatorkavat punavalget sarvetaolist jätket. Kasvades muutub rööviku keha jämedamaks ja selgelt lüliliseks ning pikad jätked kaovad. Täiskasvanud röövik on kuni 5 cm pikkune. Tema keha ülaosa on kollakasroheline ja alaosa sinakasroheline, külgedel paikeb valge pikitriip. Tagapoolsetel kehalülidel võivad asuda punakad musta keskosaga laigud.

Röövikute toidulauale kuulub enamasti pöök, kuid sobib näiteks ka kask, lepp, sarapuu, tamm, paju, pärn ja jalakas.

Röövikud elavad peamiselt puude võrades, kuid võivad tugevate äikesetormide ajal sealt maapinnale kukkuda. Suvel valmistavad röövikud metsapinnale kookoni, mille sees nad nukkuvad. Liik talvitub nukuna.

Viited

  1. 1 2 3 4 "Tauvlinder". Vlinderstichting (Hollandi hollandi). Vaadatud 12. juulil 2026.
  2. 1 2 3 4 Bellmann, Heiko. Liblikad. Välimääraja. Lk 84.
  3. ↑ "Aglia". ftp.funet.fi. Vaadatud 12. juulil 2026.
  4. 1 2 3 Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 255.
  5. 1 2 forestpests.eu. "Aglia tau". LOS (inglise). Vaadatud 12. juulil 2026.
  6. 1 2 "European Lepidoptera and their ecology: Aglia tau". www.pyrgus.de. Vaadatud 12. juulil 2026.

Välislingid