Paabusilmlased

Paabusilmlased
Atlaspaabusilm
Atlaspaabusilm
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Liblikalised Lepidoptera
Alamselts Ööliblikad Heterocera
Ülemsugukond Bombycoidea
Sugukond Paabusilmlased Saturniidae
Boisduval, 1837

Paabusilmlased (Saturniidae) on ööliblikate hulka kuuluv liblikate sugukond.

Teaduskirjanduse põhjal hinnatakse, et maailmas sugukonnas leidub umbes 2349 liiki, 169 perekonda ja 9 alamsugukonda.

Nomenklatuur

Sugukonna ladinakeelne nimetus Saturniidae loodi Boisduvali poolt aastal 1837 ning tuleneb kevadpaabusilmade (Saturnia) perekonnanimetusest. Eesti keeles ei tohiks ajada segi sugukonnanimetust paabusilmlased üksikute liikidega.

Morfoloogia

Paabusilmlased on enamasti keskmise suurusega kuni väga suured ööliblikad. Valmikute tiibade siruulatus on sageli umbes 30–150 mm, kuid suurematel liikidel võib see olla veelgi suurem. Mõnes käsitluses on sugukonna suurusvahemikuks toodud ligikaudu 32–254 mm.

Keha on paabusilmlastel tugev, jässakas ja tihedalt soomustega kaetud. Rindmik on hästi arenenud.Tagakeha on sageli paks ja silindriline. Emastel on tagakeha tavaliselt suurem ja ümaram kui isastel, sest see on seotud munade kandmisega. Isased on paljudel liikidel saledamad ja liikuvamad, kuna nad otsivad lennates emaseid. Kehale kinnituvad ka kolm paari jalgu, mis on suhteliselt tugevad. Jalad on samuti kaetud peente soomuste või karvataoliste struktuuridega.

Pea on keha mõõtmetega võrreldes tavaliselt väike. Peal paiknevad suured liitsilmad ja hästi arenenud tundlad. Tundlad on paljudel liikidel sulgjad, kamjad või kahepoolse kammja ehitusega. Isastel on tundlad enamasti suuremad ja laiemad kui emastel, sest nende abil tajutakse emaste eritatavaid lõhnaaineid. Emastel võivad tundlad olla peenemad või vähem sulgjad, kuigi see sõltub liigist. Suised on enamasti tugevalt taandarenenud. Neil võib olla väike või algeline imilont, kuid see ei ole tavaliselt toimiv, seetõttu täiskasvanud paabusilmlased enamasti ei toitu. Valmiku elu jooksul kasutatakse peamiselt varasemates arengujärkudes kogutud energiavarusid.

Tiivad on paabusilmlastel suured, laiad ja sageli ümara või kergelt sakilise servaga. Nagu eestikeelne nimetus "paabusilmlased" viitabki, paljudel liikidel paiknevad tiibadel silmlaigud. Need võivad olla tumedad, värviliste rõngastega või osaliselt läbipaistvad, meenutades väikeseid "aknaid". Silmlaigud esinevad sageli nii ees- kui ka tagatiibadel, kuid nende suurus, värvus ja kuju erinevad liigiti. Ka tiibade kuju on sugukonnas väga varieeruv. Mõnel liigil on tiivad laiad ja ümarad, teistel võivad tagatiivad olla pikenenud või sabajätketega. Paabusilmlastel puudub mitmetele teistele ööliblikatele iseloomulik tiibu ühendav kidaharjas, selle asemel kattuvad ees- ja tagatiivad lennu ajal osaliselt ning töötavad koos ühe suurema tiivapinnana.

Paabusilmlaste värvus on liigiti väga erinev. Paljud liigid on pruunikad, hallikad, kollakad või punakaspruunid, mis aitab neil puutüvedel, lehtedel või muul taustal märkamatuks jääda. Samas leidub sugukonnas ka väga erksavärvilisi liike, näiteks rohelisi, roosasid, kollaseid või kontrastsete laikudega vorme. Tiibadel olevad silmlaigud võivad olla musta, sinise, kollase, valge või läbipaistva keskosaga. Mõnel liigil on ees- ja tagatiibade värvus erinev: puhkeasendis võivad nähtaval olla tagasihoidlikumad toonid, kuid tiibade avamisel tulevad esile silmatorkavad laigud või erksamad värvid.

Suguline dimorfism on paabusilmlastel sageli märgatav. Emased on paljudel liikidel suuremad, ümarama kehaga ja mõnikord teistsuguse mustriga. Isased on sageli väiksemad, saledamad ja suuremate sulgjate tundlatega.

Arengujärgud

Munad

Munad on enamasti väikesed, ovaalsed või ümarad, sageli veidi lapikud ning sileda pinnaga. Värvus võib olla liigiti erinev: munad võivad olla valkjad, läbipaistjad, rohekad, kollakad või pruunikad.

Munade arv sõltub liigist ja emasliblika suurusest. Mõnedel liikidel võib emane muneda kuni paarsada muna. Munad kinnitatakse sageli lehtedele, vartele või okstele, kus koorunud röövikud saavad kohe toituma hakata.

Röövikud

Paabusilmlaste röövikud on tavaliselt suured, lihakad ja silinderja kehaga. Viimases kasvujärgus võivad nad olla umbes 50–100 mm pikkused. Rööviku keha koosneb selgesti eristuvatest lülidest ning keha külgedel paiknevad hingamisavad. Röövikutel on tugevad lõuad, millega nad söövad peamiselt puude ja põõsaste lehti. Osa liike toitub ka rohttaimedel.

Röövikute värvus on väga varieeruv. Nooremad röövikud võivad olla tumedad, mustjad või oranžikate laikudega, vanemad röövikud aga sageli rohelised, kollakate, punakate või mustade täppide ja rõngastega. Osa liike on varjevärvusega ning sulandub hästi lehtede või okstega, samas kui teised on erksavärvilised ja hoiatava välimusega. Mõnel liigil elavad noored röövikud koos rühmana, kuid vanemaks saades toituvad nad üksikult. Paljudel liikidel paiknevad kehal näsad, ogad, harjakesed või karvataolised moodustised. Mõnel liigil võivad need olla ka kõrvetavad.

Nukud

Nukk paikneb sageli siidises kookonis, kuid osa liike nukkub mullas. Paljud liigid koovad kookoni lehtede vahele, lehekõdusse, oksale, tüveprakku või maapinna lähedale. Nukk ise on tavaliselt pruunikas kuni tumepruun, jäik ja suhteliselt kompaktse kujuga.

Levila

Kosmopoliitse levikuga liblikasugukond. Neid leidub nii troopilistes, lähistroopilistes kui ka parasvöötme piirkondades, kuid kõige liigirikkamad on nad troopikas. Troopilistes metsades ja niisketes lähistroopilistes piirkondades leidub paabusilmlasi kõige rohkem, sest seal on sobivaid elupaiku ja rohkesti toidutaimi.

Euroopas on paabusilmlasi võrreldes troopiliste piirkondadega vähe. Euroopa põhjaosas kuuluvad tuntumate liikide hulka näiteks kevadpaabusilm ja kollapaabusilm.

Süstemaatika

Sugukond jaotub järgmisteks alamsugukondadeks:

Eesti liigid

Seejuures päevapaabusilm on hoopis teise sugukonda kuuluv liik.

Kasutamine

Tihti kasutatakse siidi saamiseks. Neist saadakse nn metsikut siidi ehk mittemooruspuu siidi. Erinevalt siidikedrikust ei ole paljud paabusilmlased täielikult kodustatud, vaid neid kasvatatakse sageli poollooduslikes tingimustes või kogutakse nende kookoneid loodusest. Tähtsamad paabusilmlastelt saadavad siiditüübid on tassarsiid, mugasiid ja erisiid. Tassarsiidi saadakse näiteks liigilt Antheraea mylitta ning seda kasutatakse rõivaste, sisustustekstiilide ja käsitöö valmistamisel. Mugasiid pärineb liigilt Antheraea assamensis ning on tuntud oma loomuliku kuldkollase läike poolest. Erisiidi saadakse liigilt Samia ricini ning seda kasutatakse samuti tekstiilitööstuses.

Lisaks siidile kasutatakse paabusilmlasi mõnes maailma piirkonnas ka toiduna. Eelkõige tarvitatakse toiduks röövikuid, mitte täiskasvanud liblikaid. Aafrika riikides on mitmete paabusilmlaste röövikud oluline traditsiooniline toiduallikas. Neid kogutakse, kuivatatakse, keedetakse või praetakse ning müüakse ka turgudel. Toiteväärtuse poolest on need röövikud väga kasulikud: suures osas röövikutest on väga palju valke. Lisaks sisaldavad need röövikud rasvu, asendamatuid aminohappeid ja mineraalaineid. Kuid ohutuks tarbimiseks peavad liigid olema õigesti määratud, kogutud puhtast keskkonnast ja korralikult töödeldud.

Galerii

Viited

  1. 1 2 Lara-Pérez, Luis Alberto; Campos-Domínguez, Javier; Díaz-Fleischer, Francisco; Adame-García, Jacel; Andrade-Torres, Antonio (15. märts 2017). "Species richness and abundance of Saturniidae (Lepidoptera) in a tropical semi-deciduous forest of Veracruz, Mexico and the influence of climatic variables". Revista Mexicana de Biodiversidad (inglise). 88 (1). DOI:10.1016/j.rmb.2016.10.020. ISSN 2007-8706.
  2. 1 2 3 "Family Saturniidae (Wild Silk Moths) | Butterflies and Moths of North America". www.butterfliesandmoths.org. Vaadatud 8. juulil 2026.
  3. 1 2 3 4 5 6 "Giant Silkworm and Royal Moths". Missouri Department of Conservation (inglise). Vaadatud 8. juulil 2026.
  4. ↑ "giant silkworm moths articles - Encyclopedia of Life". eol.org (inglise). Vaadatud 8. juulil 2026.
  5. ↑ Peterson, Alvah (detsember 1965). "Some Eggs of Moths among the Sphingidae, Saturniidae, and Citheroniidae (Lepidoptera)". The Florida Entomologist. The Florida Entomological Society. 48 (4): 213–219. JSTOR 3493773. Vaadatud 8. juulil 2026.
  6. ↑ Deml, R.; Dettner, K. (20. juuni 2002). "Morphology and classification of larval scoli of Saturniinae and Hemileucinae (Lepidoptera: Saturniidae)". Journal of Zoological Systematics and Evolutionary Research (inglise). 40 (2): 82–91. DOI:10.1046/j.1439-0469.2002.00181.x. ISSN 0947-5745.
  7. ↑ "Sericulture and Silk". Central Muga Eri Research and Training Institute (Ameerika inglise). 23. märts 2021. Vaadatud 8. juulil 2026.
  8. ↑ Kusia, Elizabeth Siago; Borgemeister, Christian; Subramanian, Sevgan (24. oktoober 2023). "A review of edible saturniidae (Lepidoptera) caterpillars in Africa". CABI Agriculture and Bioscience. 4 (1): 43. DOI:10.1186/s43170-023-00186-y.