Laondus

Laod varasel antiikajal

Teadaolevalt on hoidlate rajamine äraelamiseks vajaliku toiduvaru säilitamiseks sama vana kui inimühiskond. Tänapäeva mõistes laonduse ja varude säilitamise juured ongi saanud alguse parasvöötmes elanud inimeste vajadusest elada üle külm ja lumerohke aastaaeg, mil peale jahiloomade polnud võimalik loodusest toiduks midagi juurde hankida.

Juba teisel ja esimesel aastatuhandel eKr võeti sõjakäikudele kaasa toiduvarusid, milleks oli peamiselt teravili. Kuna kümned tuhanded sõdalased vajasid äraelamiseks ja võitlusvõime säilitamiseks suurtes kogustes toitu, tuli hankida söödavat vallutusretkedel juurde. Kandeloomade seljas ja vankritel veeti sõjaväega kaasa sadu tonne söögikraami. Sõdurid pidid kandma marssides endaga kaasas 3–4 päeva toiduvaru. Aleksander Suur (356–323 eKr) liikus oma vallutusretkedel võimalusel jõgede ja mere läheduses, vedades laevadel sõjaväe toitmiseks vajalikku ühe kuu viljavaru. Tolleaegsete meresõiduvahendite ja moonavooride puhul oli tegemist omamoodi suurte liikuvate ladudega.

Antiikaja tsivilisatsioonid soovisid kindlustada oma eksistentsi pikaajaliselt säilivate toiduainete varumisega kas perekonnale, kogukonnale või mõnele ülikule kuuluvas hoidlas. Tarbimisest üle jäävaid toiduainete varusid tuli säilitada tagamaks kogukonna liikmete ellujäämine ikalduste, loodusõnnetuste ja sõjaliste konfliktide korral. Paljud linnad omasid sedavõrd suuri toiduvarusid, et nende abil oli võimalik elada üle ka kuni aasta kestev piiramine.

Egiptuse, Kreeka ja Rooma valitsejad ning ülikud kogusid ja säilitasid võimalike näljahädade ärahoidmiseks suuri viljatagavarasid. Ülikute ladudeks olid peamiselt viljaaidad ja veinikeldrid. Põllumajandussaaduste laod täitsid juba tol kaugel ajal olulist sotsiaalset funktsiooni.

On teada, et Egiptuses hoiti juba 2300 eKr teravilja teraviljahoidlates. Egiptuse linnades olid 4000 aastat tagasi spetsialiseeritud laod kangaste, väärtesemete, kulla, hõbeda ja kalliskivide hoidmiseks. Olid olemas puuviljalaod, teraviljalaod, samuti ka veini ja muude alkohoolsete jookide laod ning relvalaod. Egiptlased panid paika ladude töökorralduse ja määrasid ametisse ladude juhatajad, audiitorid, raamatupidajad, valvurid ja laotöölised. Iga amet laos oli seotud kindla sotsiaalse staatusega. Elatanud inimestele, endistele laotöötajatele maksti vanas Egiptuses isegi elatisraha.

Vanad kreeklased tegid vahet hulgi- ja jaekaubandusel. Sõna imperos tähendas hulgimüüjat, kes importis kaupu ja müüs neid edasi jaemüüjatele, keda nimetati kreeka keeles kapelou. Kreeka hulgikaupmehed võtsid enne raha käibeletulekut kasutusele mitmeid kaubavahetussüsteeme. Turule toodi kaupade näidised, mitte kogu müüdav kaubapartii. 300 eKr võeti kasutusele kullast ja hõbedast müntide kujul metallraha ja kaupadele oli võimalik määrata hinnad kindlas vääringus.

Rooma Impeeriumi laod

Võrreldes muude tsivilisatsioonidega olid roomlased hoidlate ja ladude ehitamisega ajast sajandeid ees. Roomlaste teeneks tuleb pidada eelkõige seda, et nad võtsid üle antiikse Lähis-Ida, Egiptuse ja Kreeka kogemused ning praktika ladude planeerimise ja ehitamise valdkonnas ning arendasid neid edasi loomaks senistest suuremaid, paremini kasutatavaid ja paremate säilitustingimustega laohooneid.

Roomlased rajasid algul peamiselt suuri teraviljahoidlaid, mida hakati nimetama ladina keelest pärit sõnaga horrea, mis tähendab teravilja. Kuigi esimesed laod ehitati teravilja hoiustamiseks, hakati neis peagi säilitama ka veini ja oliiviõli. Aja jooksul hakati ladudes hoiustama kõikvõimalikke kaupu, mida sai kasutada eluliste vajaduste rahuldamiseks ja/või millega sai kaubelda.

Üsna pea hakati kohandama ladusid ka eksootiliste kaupade, sealhulgas maitseainete säilitamiseks. Roomlaste lemmikmaitseaine oli pipar, mistõttu ehitati esimesel aastasajal Rooma riigis isegi eraldi pipraladusid (piperataria). Ladusid rajati kõige rohkem 2. sajandil eKr ja neid kasutati peamiselt teravilja, oliiviõli, veini, liha ja rõivaesemete ladustamiseks.

Rooma riigi avalikke ladusid pidavaid riigiteenistujaid nimetati horrearii’deks. Nende ametnike üheks ülesandeks oli korraldada riigi alamatele teravilja jaotamist näljahädade ajal. Hädaolukordades anti kodanikele võimalus osta mõõduka hinnaga saada olevaid toiduaineid – teravilja, oliiviõli jms. Vaestele riigialamatele jaotati esmatähtsaid toiduaineid tasuta.

Kõige suuremaid ladusid nimetati horrea Calbae, mis said oma nime esimesel sajandi l eKr valitsenud keiser Galba nime järgi. Horrea Calbae pindala oli 20 900 m² ja need koosnesid 140 eraldi laoruumist, olles antiikajal maailma suurimad laod. On väidetud, et nendes ladudes säilitati Rooma ühe miljoni suuruse elanikkonna mitme aasta toiduvaru.

Rooma impeeriumis oli peamisel kaht tüüpi ladusid. Ühtedes hoiti kaupu edasiveo ootel lühikest aega kottides ja amforates. Teisel juhul ladustati kaupu pikka aega enne kodanikele jaotamist mõnekümne kuupmeetrise mahuga hoidlates. Suuri varusid säilitati eesmärgiga tagada järjest kasvava impeeriumi elanike katkematu varustamine eluliselt tähtsate toiduainetega sõdade, looduskatastroofide ja ikalduste ajaks. Teadaolevalt ehitati Euroopas esimene kaubandust teenindav ladu kaubateede ristumiskohta Veneetsiasse.

Rooma laod kujutasid endast peamiselt reastikku paiknevaid, kõrgeid, kitsaid, vähese valgusega, jahedaid ja kuivi ruume. Lao põrand oli maapinnast veidi kõrgem, välja olid ehitatud drenaaži- ja loomuliku ventilatsiooni süsteemid. Välisõhk pidi saama laos vabalt tsirkuleerida hoidmaks säilitatavat jaheda ja kuivana. Hooneid läbivad ventilatsioonišahtid pidid aitama tagada toiduainete pikaajalist säilitamist hoidmaks ära niiskumist ja hallitamist. Laohoonete siseseinad kaeti sageli seestpoolt krohvi ja oliiviõli setetega, et muuta seinad veekindlaks ja ühtlasi takistada mitmesuguste kahjurite levikut. Sel viisil toimiti peaaegu alati, kui toiduaineid oli vaja säilitada pikaajaliselt. Ladude seintel olid kaunistused ja mosaiikpildid.

Laohoonete aknad olid varguste raskendamiseks enamasti kõrgel lae all. Laohoonete uksed kaitsti keerukate lukkude ja poltide süsteemiga. Tihti võis ka kõige suurematel laohoonetel olla kõigest 1–3 suhteliselt väikest väravat või ust. Teraviljaladude põrand rajati maapinnast kõrgemale sammastele, et vältida kauba niiskumist, hallitamist ja riknemist. Kuigi enamik ladusid ehitati ühekorruselistena, rajati osa laohooned ka mitmekorruselistena. Kui ladu oli kahekorruseline, ladustati alumisel korrusel tavaliselt raskeid ja suure nõudlusega kaupu, ülemisel hoiti hinnalisi ja vähese nõudlusega kaupu. Hoone teisel korrusel paiknesid ka lao kontoriruumid.

Laoruumide mõõtmed võisid olla väga erinevad. Hoidla pikkus jäi enamasti vahemikku 20–35 m ja laius 5–20 m. Vahekoridorid olid piisavalt laiad, et veoloomadega vankrid ja käsikärudega töölised said üksteisest takistamatult mööduda. Hoonetel olid võimalike tulekahjude leviku takistamiseks paksud (0,8–1,0 m) müürid. Mitmekorruselistes laohoonetes puudusid trepid, kauba toomiseks lattu kasutati korrustele vahele paigaldatavaid rampe. Laohooned paiknesid ridadena ja mitmedki neist olid sisehooviga. Hoonete ette ehitati sageli väikesed kauplused, kus toimus kauplemine ladudes leiduva kraamiga.

Osa ladudest ehitasid roomlased meresadamatesse arvestusega, et kaupu oleks võimalik väljaveo ootel või sisseveo järel teatud aja jooksul säilitada. Vahemere äärseks kõige suurema kaubakäibega sadamaks oli Tiberi jõe suudme lähedale rajatud Portus Traiani. Sadam oli tolle aja mõistes tohutute laohoonetega. Läbi sadama toimus mitme sajandi vältel mõnekümne kilomeetri kaugusel asuva Rooma elanike varustamine teravilja, muude toiduainete ja esmatarbekaupadega mööda Tiberi jõge. Sadama ladudes säilitati enne Rooma edasitoimetamist Vahemere äärsetest riikidest saabunud kümnetesse tuhandetesse tonnidesse ulatuvaid teraviljakoguseid.

Roomas oli ligikaudu 300 ladu (horrea), kust varustati Rooma kauplusi ja teatud kaupadega ka kogu impeeriumi. Rooma linna jaotussüsteemi kasutasid pagarid, lihunikud, kalakaupmehed, piimatoodete ja bakaalkaupade tootjad ja söögikohtade pidajad. Pärast Rooma impeeriumi lagunemist 476. a. lõppes Euroopas praktiliselt kogu riikidevaheline toidukaupade süsteemne, korraldatud jaotus.

Roomlased ehitasid ladusid ka mujale Euroopa vallutatud aladele. On teada, et esimesel sajandil ehitasid rooma vallutajad Britanniasse Thamesi jõe kaldale Londiniumisse (Londoni kesklinna) puidust kaide äärde kahekorruselised kivist laohooned, mille jäänused tulid ilmsiks arheoloogiliste väljakaevamiste käigus.

Laonduse areng keskajal

Kuigi ka talupojad ja maaharijad olid säilitanud eelmise aastatuhande jooksul oma pere aastaringse elatamise eesmärgil teravilja- ja muude põllumajandussaaduste varusid, olid suured varud ikkagi ülikutel lossides, hiljem ka feodaalidel ja mõisnikel mõisa aitades ja keldrites. Lõuna-Euroopa maade valitsejad hoidsid losside ladudes suuri veinivarusid ja toidutagavara, mis võimaldas neil endil ja kogu õukonnal pikki perioode muretult elada.

Suured toiduainevarud olid kindlustes ja linnades elavate kaupmeeste käes. Kindluslinnades oli sageli olemas mitmekümne tuhande linnaelaniku tarvis sedavõrd suur toiduvaru, et linnad pidasid piiramistele järjest vastu kuid. Pärast linna vallutamist võis mitmekümnest tuhandest mehest koosnev sõjavägi tunda end söögi ja joogi suhtes muretult nädalaid, vahest isegi kuid.

Farmerid hakkasid kauplema oma tarbimise ülejääkidega. Tekkis põllumajanduslik tootmine turul valitseva nõudluse rahuldamiseks toiduainete ja alkohoolsete jookide järele. Kaubavarusid oli vaja säilitada käsitöönduslikuks tootmiseks, kauplemiseks ja kaubapartiide kogumiseks vedude ootel. Ladusid vajati reeglina kohalikul turul valitseva nõudluse rahuldamiseks.

Sedamööda, kuidas hakkas arenema kaubandus, tekkis kaupmeestel vajadus säilitada kokkuostetud kaupu enne edasimüüki. Laondusest sai lahutamatu osa enamiku äritehingute puhul. Esimesed kaubanduslikud laod kuulusid kaupmeeste gildidele. Keskajal hoidsid paljud väikekaupmehed oma kaubavarusid maja keldriruumides asuvates panipaikades ja hoidlates. On teada, et saksa kaupmehed Veneetsias moodustasid omaette linnakvartaleid, kus ühes hoones paiknesid nii eluruum, ladu, kauplus kui ka elutoad ränduritele.

Enne 19. sajandit ehitati Euroopas laohooneid enamasti kas kivi- või palkseintega. Seestpoolt toestasid laetalasid jämedatest palkidest kandepostid. Laohooned ehitati sageli kolme- kuni viiekorruselistena. Lao kontor ja kauba näidised paiknesid tavaliselt hoone esimesel korrusel.

Katuseviilu all oli metallist või puidust konsool, mille külge kinnitati kauba ülestõstmiseks tali. Hoone igal korrusel oli väike uks ja selle taga puidust, liigutatav ja hoone seinast välja ulatuv platvorm. Tali abil vinnati kaup üles, selle alla lükati puidust platvorm ja kaubapakend langetati sellele. Seejärel tõmmati platvorm sisse ja vabastati kaup tali konksu otsast.

Keskaegsetes linnaosades Euroopa riikides leidub keskaegseid kaupmeestele kuulunud maju, mille pööningukorruse või ka kahe ülemise korruse ruumid olid ühtlasi ka kaupmehest majaomaniku ladu. Kuna kaupmees oma perekonnaga elas esimesel või kahel alumisel korrusel, siis pööningukorrusel olev ladu oli ka varaste ja sissetungijate eest hästi kaitstud. Niisuguseid maju on kerge ära tunda hoone katuseviilu all oleva luugiava ja selle kohal seinast väljaulatuva konsooltala järgi.

Väikesed laod olid ka käsitöölistel, kes hakkasid ostma materjale ette ja hoiustama neid paljude tellimustoodete valmistamiseks. Käsitööliste väikestest materjaliladudest arenesid hiljem, 18. sajandil industriaalsele tootmisele ülemineku ajal välja tootmisettevõtete materjalilaod.

Ka talumajapidamised omasid väikseid ladusid osaliselt maasse kaevatud keldrite ehk maakeldrite, aitade ja heinahoidlate näol. Maakeldrites hoiti üle talve peamiselt juurvilju, aitades hoiti viljatagavara ja toiduaineid, mille säilitamine ei sõltunud välistemperatuurist. Naturaalmajanduse tingimustes, kus inimesed kasvatasid praktiliselt kogu pere tarvis vajaliku söögikraami oma majapidamises, oleks olnud elu maal ilma aitade ja keldriteta mõeldamatu.

Kaubanduse arenemisel rahvusvaheliseks vajati laevalastide kogumiseks senisest suuremaid laohooneid sadamates. Teadaolevalt ehitati esimene rahvusvahelist kaubandust teenindav laohoone varasel keskajal kaubateede ristumiskohta Veneetsiasse. Alates 11. sajandist muutusid mõned Itaalia sadamad tänu kaupmeeste kontaktidele islamiriikides ja muudes Vahemere maades järk-järgult tähtsateks kaubanduskeskusteks. Esimeseks tähtsaks kaubasadamaks Euroopas sai Veneetsia, kus kaubandust hoiti riigi kontrolli all. Veneetsias toimus ka suuri maadevahelist kaubandust edendavad näitusi. Veneetslaste kaupu vahetati sadamas mujalt toodud kaupade vastu. 13–18. sajandil Veneetsias toimunud müügiesitlused mängisid olulist rolli toidukaupade hulgi- ja jaekaubanduse arendamisel.

Inglismaal andsid kaupmeeste gildid omapoolse panuse laonduse arengusse. Gildid kasutasid ladusid imporditud kaupade müügieelseks hoiustamiseks ja põllumajandussaaduste eksportimisel muudesse riikidesse.

Kaupade ladustamist hakati pakkuma keskajal meretranspordi lisateenusena. Pärast seda, kui laevaomanike teenindatav kaubandus arenes Vahemere maadest põhja poole, ehitati avalik ladu peaaegu igasse Euroopa sadamasse. Euroopas olid tol ajal suurimad kaubasadamad Saksamaal Hamburgis ja Hollandis Rotterdamis. Sadamas paiknevate ladude peamine ülesanne oli lühendada laevade kai ääres seismise aega lastimise ja lossimise ajal. Lastitav kaup veeti enne laeva saabumist sadamasse, lossitud last aga laevalt otse laohoonesse. Paljudesse sadamatesse rajati ka tollilaod, kus hoiti kaupu seni, kuni selle eest olid tollimaksud tasutud. Sel viisil toimides oli võimalik sadamasse saabunud kaubalaev kiiresti lossida. Laeva kiireks lastimiseks oli kogu laeva lasti jagu kaupa sadama laos ootamas.

Keskajal hakkasid hollandlased ja inglased vedama meritsi suurtes kogustes vürtse Indiast ja Hiinast. Kui laeva lasti jagu maitseaineid jõudis Rotterdami või Londoni sadamasse, tuli seda enne kaupmeestele müümist ladustada. Nii tekkisid keskajal esimesed laohooned ka sadamatesse, milleks olid enamasti kaide lähedusse ehitatud lihtsad puit- ja kivihooned.

Laondus tööstusrevolutsiooni ajal

18. ja 19. sajandi tööstusrevolutsioon tõi kaasa masstootmise. Paljudest käsitöökodadest said väikesed, masinaid kasutavad vabrikud. Käsitöönduslikult tellitud toodete valmistamiselt mindi üle suurte tootepartiide seeria- ja masstootmisele. See hoogustas senisest suuremate ja rohkem spetsialiseeritud ladude arengut, mis puudutas eelkõige tehaste ja vabrikute tooraine- ja materjaliladusid. 19 sajandi algul hakati rajama vabrikuid ja tehaseid, mis vajasid ühtlase tootmise kindlustamiseks suuri tooraine- ja materjalivarusid. Ladustamine oli võimalus ja ühtlasi ka vajadus säilitada suuri koguseid valmistooteid enne müüki. Masstootmise arenedes hakkasid tootjad lisaks tehaseladudele rajama ladusid ka turupiirkondadesse, mille tulemusel muudeti edasimüüjate varustamine kaubaga kiiremaks.

Nõudlust prognoositi vähe ja tarbijate vajaduste rahuldamiseks toodeti kaupu üha enam ladudesse. Tolleaegne turundusfilosoofia väitis, et kui laos puudub toodete varu, lõpeb ka nende müük. Teisisõnu mõisteti juba tol ajal, et turul saavutab juhtiva rolli see tootja, kes suudab tekkinud nõudlust kiiresti rahuldada.

Kauplemise otstarbel ehitatud laod on olnud algusest peale seotud kindla transpordiliigiga, millega need kaubad kohale toimetati või edasi transporditi. Ladude ehitust ja planeeringut on mõjutanud konkreetses regioonis domineerinud transpordiliigid ja -vahendid. Sadamates paiknevad laod täitsid laevadega veetavate kaupade jaoks kaubapartiide ühendamise ja laialiveo funktsiooni. Sedamööda, kuidas arendati tolleaegseid jaotussüsteeme, hakati lisaks tehaste ladudele rajama nõudluse kiiremaks rahuldamiseks ladusid ka suurte turgude lähedusse. Ladusid hakati ehitama rohkem jõgede, kanalite ja raudteede äärde ning meresadamatesse.

Rahvusvahelise kaubanduse arenedes kasvasid pidevalt ka merevedude mahud, mistõttu vajati sadamates täiendavaid laohooneid. Kuna sadamakai läheduses olevat maad oli vähe, see oli kallis ja kaupade vedamine laeva juurest lattu aeganõudev ning kulukas, hakati 19. sajandil ehitama ühekorruseliste laohoonete asemel mitmekorruselisi.

Mainitud sajanditel ehitati Euroopa sadamatesse meritsi veetavate kaubakoguste pideva suurenemise tõttu arhitektuuriliselt ja ehituskvaliteedilt laitmatuid mitmekorruselisi kivihooneid, millest paljudele on leitud tänapäeval uus funktsioon. Palju punastest savitellistest kivihooneid on säilinud Inglismaa sadamalinna Liverpooli kaidel. Euroopa kõige suuremad, 19. sajandi lõpul tellistest ehitatud sadamalaod asuvad Hamburgis, kus osa neist paikneb vahetult sadamast algavate kanalite ääres ja on igati heas seisukorras veel tänapäevalgi.

Paldiski sadamas (nüüdses Põhjasadamas) kasutati aastatel 1710–1730 Peeter I käsul algselt soldatite majutamiseks ehitatud kasarmuid 19. sajandil sadama laohoonetena. Kolmsada aastat vanad laohooned on Põhjasadama territooriumil kasutusel ladudena ka tänapäeval.

Hoiustamise kõrval hakkasid laod täitma selgepiirilisi funktsioone, nagu kauba vastuvõtmine, varude arvestus, kaubasaadetiste ettevalmistamine teele saatmiseks, pakendamine, pakendite ja veoühikute sildistamine, saadetiste üleandmine vedajale, näidiste väljapanek edasimüüjate tarvis jms.

19. sajandil hakati kasutama ladudes palkidest ja tellistest laotud kõrgemate korruste põrandate tugipostide asemel malmist ja terasest kandeposte. Sajandi teisel poolel hakati uute laohoonete rajamisel kasutama palkidest laetalade asemel terasest talasid. Terasfermide kasutamisega suurendati kandepostide vahekaugusi, mis võimaldas kasutada laiemaid vahekoridore ja laohoones kaupa paremini virnastada.

Aurumasinad võimaldasid vähendada rasket inimtööd, kuna kaubaüksusi hakati ladude kõrgematele korrustele tõstma auru jõul. Masinate abil oli võimalik tõsta korraga ka mitmetonniseid raskusi.

Raudteetransporti teenindavad laod

USA-s kasutati 19. sajandi keskel viljalõikuse perioodil kaubavaguneid omamoodi ratastel ladudena. Puudus kaubavagunitest sundis raudteevedajaid ehitama viljahoidlaid kaubajaamadesse. Oli küllalt tavaline, et raudteefirmad pakkusid suurtele klientidele tasulise raudteeveo kõrval kauba tasuta ladustamist raudtee kaubajaama laohoonetes.

Rongidega veeti korraga kohale sadu tonne kaupu, mida ei suudetud hobutranspordiga vankrite väikese kandejõu tõttu piisavalt kiiresti ja kaugele edasi toimetada. 19 sajandi teisel poolel ehitati raudteetranspordi abil teenindatavaid ühekorruselisi laohooneid enamasti kesklinnas paiknevatesse kaubajaamadesse ja nende lähedusse. Ühekorruseliste ladude kõrgus oli tüüpiliselt 6–9 meetrit. Kuna kesklinnas oli maa kallis, hakati ühekorruseliste laohoonete kõrval ehitama järjest rohkem mitmekorruselisi. Taolisi raudteetranspordi teenindamiseks vajalikke ladusid võib kohata mitmel pool Euroopa linnades.

Raudteevedude arenedes hakati tegema kaupade transiitvedusid ehk läbivedusid ühest riigist teise kolmanda riigi kaudu. Transiitvedude tõttu arenes välja kauba vaheladustamine ehk transiitladustamine suurtes raudteesõlmedes. Transiitkaupu võis hoida sellistes transiitladudes ladustamise eest eraldi tasumata pikema aja jooksul.

19. sajandi teisel ja 20. sajandi esimesel poolel ehitati transiidivoogude parema teenindamise eesmärgil sisemaa linnades asuvatesse raudteesõlmedesse suuri laokomplekse. Selliste transiitladude esmane funktsioon oli pakkuda kaupade ajutise hoiustamise võimalust teekonnal lähtepunktist sihtpunkti.

Speicherstadti laolinn Hamburgis

Hamburgist sai alates 12. sajandist Kesk-Euroopa peamine kaubandus- ja sadamalinn, mistõttu otsustati rajada omal ajal maailma suurim ladude kompleks Speicherstadt Hamburgi sadamaalale. Ladude kompleksi ehitamist alustati 1885. aastal, seda juhtis saksa insener F. A. Meyer (1837–1901).

Gooti stiilis punasest tellisest, uhkete fassaadidega hoonete kompleks paikneb endisel vabasadama Freihafen alal. Laohoonete paksud kiviseinad suutsid hoida sobivat sisekliimat tee, kohvi, maitseainete, tubaka ja veinide hoiustamiseks. Suvel olid ruumid jahedad ja talvel hoidsid ka ilma kütmata teatud määral sooja tänu seintesse akumuleerunud soojusele.

Ehitustööde tohutu maht jaotati mitmeks etapiks ajavahemikule 1885–1927. 1889. aastaks suudeti ehitada valmis 60% kogu laokompleksist ja viimased hooned valmisid 1927. aastal. Tolliladude kompleksi kuulus 24 laohoonet kogupindalaga umbes 300 000 m². Iga laohoone oli jaotatud laoruumideks, millest igaühe suurus oli keskmiselt 850 m². Laohoonetes oli ka palju importööridele ja eksportööridele mõeldud kontoriruume. Aastatel 1943–1944 hävines liitlasvägede pommitamiste tõttu peaaegu pool kogu kompleksist. Osa hoonetest taastati ja praeguseks on kompleksis säilinud seitseteist 7–8-korruselist laohoonet.

Laokompleksi omapäraks oli võimalus kasutada kaht transpordiliiki. Kaubalaste toodi sadamast ladudesse ja veeti välja mööda kanaleid pargastega. Maitsi veeti kaupu hobuvankritega, hiljem veoautodega. Meritsi Hamburgi sadama ladudesse veetud koloniaalkaubad puhastati, väärindati, pakendati ja müüdi edasi pärast neile lisaväärtuse andmist.

1960. aastatel hakati aru saama, et kaupade käsitsemine taolistes mitmekorruselistes laohoonetes on kulukas ja ebamõistlik ning kaid ja mitmekorruselised hooned ei sobi masskauba käsitsemiseks. Paljud laokompleksi kasutajad ja rentnikud lõpetasid oma äritegevuse Speicherstadtis.

Seoses sadamatehnoloogiate kiire arenguga ja üleminekuga konteinerlogistikale aastatel 1970–1980 hakkasid Hamburgi sadama laod oma funktsiooni lõplikult kaotama. 1960. aastatel hakkas kaubavedu kanalitel praamide ja lihtritega järjepidevalt vähenema ja 1980. aastatel lõppes see peaaegu täiesti. Kohvi ja kakaod, mida veeti varem segalastilaevadega tükikaubana, hakkasid saatjad laadima konteineritesse, mistõttu liikus käitlemine sadamas laohoonetest sadamakaile. 1980. aastatel arendati laokompleksi Kaug-Idast meritsi kohale toimetatud vaipade hoiustamiseks. Veel 2000. aastate algul käideldi kompleksis vähesel määral ka teed, kohvi, maitseaineid ja tarbeelektroonikat. Viimased tollilaod lõpetasid tegevuse 2003. aastal.

Laonduse areng 20. sajandil

Põhja-Ameerikas hakati tegelema hulgikaubandusega juba esimestes koloniaalasundustes. Idaranniku linnades tegelesid hulgimüügi koloniaalkaupmehed tekstiili, rõivaste, kalatoodete, alkohoolsete jookide, ravimite, tee ja kohvi impordi ja ekspordiga.

Veel 20. sajandi algul polnud USA-s välja kujunenud hulgimüügisüsteemi nüüdisaegses tähenduses. Väikesed spetsialiseerunud hulgimüügiettevõtted ostsid tootjatelt kaupu ja hoiustasid neid enne edasimüüki kauplustele. Hulgikaubandus arenes USA-s peamiselt suurlinnades elavate tarbijate, tegutsevate tootjate, farmerite turgude ja raudteede läheduses.

Koos autotranspordi arenguga pärast esimest maailmasõda hakkasid veetavad kaubakogused suurenema ja seni hobutranspordi abil teenindatud laod jäid väikeseks. Tekkis vajadus suuremate ladude järele, mille ees pidi olema laadimistööde hõlbustamiseks ka veokasti põranda kõrgusega estakaad. Kuna veokite kandevõime oli kuni eelmise sajandi keskpaigani suhteliselt väike (3–5 t), ei täheldatud eriti autotransporti teenindavate ladude arengut.

Enne esimest maailmasõda teisaldati peaaegu kõikjal ladudes kaupu inimeste, veoloomade või aurumasinate jõul töötavate tõsteseadmetega. Enamasti veeti kaubapakke käsikärudega või turjal kandes. Kaubad tõsteti inimjõul 2,5–3,5 m kõrgustesse virnadesse.

19. sajandi lõpukümnendil hakati laohoonetes kasutama elektrit. Laoruume hakati valgustama hõõglampvalgustitega ja paigaldati korruste vahel liikuvad kaubaliftid. Väljaspool laohooneid käitavad aurumasinad vahetati välja elektrimootorite vastu, mis võimaldas teha tõstetöid senisest kiiremini ja paindlikumalt.

Olukord muutus pärast teist maailmasõda, kui hakati tootma suure kandevõimega veoautosid, mis olid suutelised vedama koos haagisega kümneid tonne kaupu. Autotranspordist sai tänu kandevõime suurenemisele ja paindlikule „ukselt uksele“ teenindamisele tõsine konkurent raudteevedudele. Kõikjal maailmas tekkis vajadus kasutada autotranspordiga veetavate kaubakoguste teenindamiseks teist tüüpi ladusid ja terminale. Viimasel poolsajandil on ehitatud kogu maailmas ladusid ja terminale, mida teenindab ainult maanteetransport.

1930. aastatel arendati USA-s välja täiesti uus kaubanduskontseptsioon, mille peamiseks sisuks oli suure sortimendi ja mõõduka hinnatasemega kaupluste võrgu rajamine ja nende tsentraalne varustamine. Nendest kauplustest said nüüdisaegsete supermarketite eelkäijad. Supermarketite kontseptsioon sai tarbijate seas populaarseks ja aastatel 1930–1937 avati USA-s 3066 taolist kauplust. Koos kaupluste võrguga rajati juurde ka supermarketeid varustavaid keskladusid. Tekkisid suured ühekorruselised jaekaubandust teenindavad jaotuskeskused.

Pärast teist maailmasõda hakkas sõja ajal languse läbinud kaubandus hoogsalt arenema. Et vastata jaemüüjate ja tarbijate vajadustele, töötasid hulgimüüjad välja uued meetodid jaekaubanduse efektiivseks varustamiseks kaupadega. Nii hakati mitmekorruseliste ladude asemel ehitama ühekorruselisi, enamasti 4,3 m kõrgusega mahukaid laohooneid, mis võimaldas vähendada laopinna ruutmeetri ehitushinda tervelt kolmandiku võrra. Need laod olid nüüdisaegsete jaotusladude eelkäijad. Ühekorruselised laod võimaldasid hakata arendama teistsuguseid, tootlikumaid laotehnoloogiaid, kui olid kasutusel mitmekorruselistes ladudes.

Alustati kahveltõstukite seeriatootmist ja võeti kasutusele kaubaalused. Tõstukite abil sai laos kaupu käsitseda mitu korda kiiremini kui varasema käsitsitööga. Tõstukitega oli võimalik tõsta kaupu kõrgele virnadesse ja riiulitesse. Seni kasutusel olnud mitmekorruselised laohooned ja madalad laoruumid ei sobinud aga kaubaaluste kahveltõstukitega virnastamiseks ja riiuldamiseks. Peaaegu kõikjal hakati rajama taas ühekorruselisi, 6–9 m kasutatava kõrgusega laohooneid. Suure pindalaga ühekorruselisi ladusid hakati ehitama peamiselt äärelinnadesse, kus maa oli odavam.

Kaupluste arvu suurenemise ja supermarketite ilmumisega Põhja-Ameerikas hakkasid suurenema hulgimüügi ettevõtete kaubavood. Kaupade käsitsemine ladudes muutus kiiremaks ja vähem kulukaks, ladude läbilaskevõime paranes ja kaubavoogude käitlemine kiirenes. On teada, et USA ettevõtted, kes rajasid ühekorruselised laod, suutsid tõsta kaubavoogude käitlemise efektiivsust aastatel 1949–1959 rohkem kui 50%.

1970. aastatel hakati arendama supermarketitest suuremate universaalkaupluste – hüpermarketite kontseptsiooni. Hüpermarket kujutab endast supermarketi ja kaubamaja kombinatsiooni. Müüdavate toodete sortiment suurenes ja koos sellega tekkis vajadus ka senisest suuremate jaotusladude järele.

Kuna raudteetransport üksi ei suutnud kogu veoahelat teenindada ja kokkuvedu raudteejaamadesse ning jaotusveod jaamadest oli vaja teha veoautodega, ehitati kõikjal palju suuri multimodaalseid lao- ja terminalikomplekse.

Kui 1960.–1970. aastatel hakkas läänemaailmas konkurents pingestuma, väitis tolle aja turundusfilosoofia, et eelise saab ettevõte, kellel on olemas turupiirkonnas ladu ja kes suudab tellimuse saabumisel kauba kliendile tarnida sisuliselt üleöö. Selle põhimõtte järgi ehitati Euroopas peaaegu kõikjal palju piirkondlikke ladusid, kus hoiustati suurtes kogustes varuks toodetud kaupu. Igas riigis pidi suurtel tootjatel olema üks või isegi mitu piirkondlikku jaotusladu. Suur ladude arv ja optimaalsest mitu korda suuremad varud muutsid logistika ja kaubad turul kalliks ning vähendasid tootjate konkurentsivõimet.

1990. aastatel jõuti arusaamisele, et valitud tee pole õige, ja jaotussüsteemides mindi piirkondlikelt ladudelt üle senisest kordi suuremaid piirkondi teenindavatele keskladudele. Tarneajad sellest eriti ei pikenenud, sest maanteetranspordis hakati kasutama rohkem niinimetatud üleöövedusid. Kiireloomulisi väikesaadetisi hakati vedama peamiselt lennukitega, mis võimaldas tarnida saadetisi kogu Euroopa ulatuses ööpäeva jooksul. Ladude arvu vähenemine alates 1990. alguse aastatest on saanud võimalikuks suures osas tänu maantee- ja õhutranspordi veoaegade olulisele lühenemisele.

1950. aastatel hakati rajama Eestis ja mujal Nõukogude Liidus mitmekorruselisi, paljude liftide ja laadimisrampidega ladusid. Korruste kõrgused olid vahemikus 3,5–4,5 m. Peagi sai aga selgeks, et taolised laod on vähetootlikud ja ebaefektiivsed. 1970. aastate algul hakati Eestis ehitama ühekorruselisi, mitmekorruseliste kaubaaluse riiulitega 6–7 meetri kõrguse ja kuni 10 000 m² põrandapinnaga ladusid. Suured laoruumid muudeti tulekindlate vaheseintega eraldi osadeks.

1980. aastatel ehitati palju ladusid väikeste, 8–9 m kõrguste ja 500–2000 m² pindalaga metallist kaar- ja viilhallidena. Kaar- ja viilhallid olid suhteliselt odavad, nende püstitamine toimus kiiresti ja väikeste kuludega. Ka Eestis monteeriti lühikese aja jooksul kõikjal tuhandeid lühikese amortisatsiooniajaga halle kasutamiseks nii ladude kui ka tootmishoonetena.