Leopold Bloom on väljamõeldud peategelane James Joyce’i romaanis "Ulysses". Teos on kirjutatud 1922. aastal. Peategelase kõik kohtumised, rännakud ja mõtted toimuvad ühel ainsal päeval Dublinis 16. juunil 1904. Raamatu paralleeliks on toodud Homerose vanakreeka eepos "Odüsseia", milles jutustatakse Odysseuse eksirännakutest pärast Trooja sõda.
Leopold Bloom on 38-aastane mees, kes sündis 1866. aastal Dublinis Upper Clanbrassili tänaval. Ta elab Dublini põhjapoolsel küljel ning on elukutselt reklaamitegija. Bloomi tegelaskuju vanemad on Rudolf Virági ja Ellen Higgins. Isa Rudolf Virági on Szombathely linnast pärit ungari juut, kes emigreerus Iirimaale ja tõlkis oma perekonnanime inglise keelde, muutes selle Bloomiks. Ta vahetas usku, tulles judaismist üle protestantismi, et abielluda Ellen Higginsiga. Hiljem sooritas Rudolf Bloom hotellitoas enesetapu. Ema Ellen Higgins on Ungari immigrantide tütar, kes muutis oma nime Karolyst Higginsiks, varjates täielikult oma välismaist päritolu.
Leopold Bloom abiellus Marion (Molly) Bloomiga 8. oktoobril 1888 ning neil sündis kaks last: 1889. aastal Millicent Bloom, keda hüüti Millyks, ja 1893. aastal Rudolph Bloom, keda hüüti Rudyks. Leopold Bloomi ainus poeg Rudy suri mõni päev pärast sündi.
Bloom on ettenägelik ja vastutustundlik (eriti oma pere suhtes), uudishimulik ja teadlik (eriti teaduse ja ärinduse kohta) ning empaatiline ja heatahtlik (eriti võrreldes sageli jultunud, tundetute ja julmade meestega, kes teda Dublinis ümbritsevad). Siiski osutub ta mõnikord teistele liiga passiivseks, pedantseks või sentimentaalseks. Lisaks frustreerivad teda sageli tema jõupingutused, viies ta irooniliselt oma eesmärkidest just kaugemale. Bloom sööb loomade siseelundeid, eriti meeldivad talle sisikonnasupid, täidetud südame praad, maksaviilud ning grillitud lambaneerud. Terve romaani vältel muidu rõõmsas meeleolus Leopold Bloom vaevleb tegelikult kahe emotsionaalse kriisi käes: tema meessoost perekonnaajaloo lagunemine ja tema naise Molly truudusetus. Nii Bloomi isa kui ka ainus poeg Rudy on surnud, mis paneb Bloomi tundma end üksildasena ja jõuetuna.
Ta tunneb end sageli Dublinis kohatuna ja leiab end sotsiaalsetest rühmadest väljajäetuna, mis on tavaliselt teiste antisemitismi ning tema enda kohmetuse tulemus. Siiski pole tema sotsiaalne väljajätmine ühekülgne, sest talle ei meeldi tihti juua ega lobiseda ning ta ei ole ka kuigi kurb, et sõbrad teda oma kokkusaamistele ei kutsu.
Võime teistega samastuda, näha nende vaatepunkti ning neile kaasa tunda on omadus, mis Leopold Bloomi kangelaslikuks teeb. Tema kaastunne on ilmne kogu aeg: ta näitab lahkust välja inimestele, keda on vaid mõne korra kohanud. Leopold Bloom osaleb tuttava matusel, kellega ta lähedane ei olnud, ja annetab heldelt raha tuttava vaestele lähisugulastele. Ta külastab haiglat, et uurida oma tuttava tervist, kes on kolmandat päeva sünnitamas. Leopold Bloom annab süüa kajakatele ja hulkuvale koerale.
Raamat keskendub suures osas sellele, et Leopold Bloomi abikaasa Molly petab teda ja mis mõtted tal sellega kaasnevad. Molly ja Leopold Bloom ei jaga enam intiimsusi ega proovi enam järglasi saada pärast nende ainsa poja surma 11 aastat tagasi. Bloom sooviks, et tal oleks teine poeg, kuid Molly ja Leopold pole peaaegu kümnendi jooksul kordagi seksuaalvahekorras olnud, seega kahtleb ta pidevalt oma abielus ja mehisuses. Molly otsusele otsida kelleltki teiselt (Blazes Boylan) vajaminevat lähedust ja intiimsust seksuaalse rahulolu leidmiseks reageerib Leopold Bloom keeruliselt. Romaanis tuleb välja, et Bloom naudib seda, kuidas mehed hindavad ja tahavad tema naist, kuid selletõttu, et Bloom on üldiselt passiivne ja vastuvõtlik inimene. Ta annab endale mõista, et Blazes Boylan on tema väga vilets asendaja, ja lohutab ennast probleemi konteksti seades. Olenemata sellest, et Molly on eri meestega kohtunud terve nende abielu vältel, jumaldab Bloom teda endiselt ning on Mollyle pühendunud. Raamatu viimases peatükis otsustab Molly end taas oma abikaasale pühendada. Molly viimased sõnad on "jah, ma ütlesin jah, ma teen jah", mis peegeldavad seda pühendumist, kuid need esindavad ka laiemat elu, armastuse ja inimlikkuse kinnitust, millega raamatu autor James Joyce naisi seostas.
Leopold Bloomi tugev soov olla isa pani ta hoolitsema 22-aastase Stephen Dedaluse eest. Bloom nägi Stephenis oma surnud poega ning kuigi Stephenil oli isa olemas, olid Stephen ja tema isa teineteisest kaugenenud ja Stepheni arvates liiga erinevad. Lisaks sellele, et Bloom ja Stephen on teineteisele justkui isa ja poeg, on Bloom ja Stephen ka teineteise karakterite kontrastid: Bloom on väga praktiline, samas Stephen on loov. Bloom on tagasihoidlik ja avatud välismaailmale, aga Stephen on üleliia tõsine, eneseimetleja ning täielikult oma mõtete lõksus. Teised erinevused nende kahe mehe vahel määratlevad Bloomi iseloomu: seal, kus Stephen on depressiivne ja veidi dramaatiline, on Bloom küps ja tasakaalukas, sest tal on võime ennast rõõmsana hoida ning pragmaatiliselt keelduda mõtlemast masendavatele teemadele. Ent Bloom ja Stephen on ka sarnased. Nad mõlemad on end teostamata kunstnikud, kuid täiesti erinevate eesmärkidega. Bloom peab kunsti viisiks mõjutada inimeste tegusid ja tundeid. Alates tema soovist luua uuem ja parem reklaam, kuni tema armastusluuleni Mollyle. Bloomi kultuuritunnetus ja tema soov olla kultuurne tunduvad teda ka Stephenile lähendavat. Mõlemad mehed jagavad armastust muusika vastu ja Stepheni seltskond meelitab Bloomi, kes pigem sooviks olla eri valdkondades ekspert, mitte inimene, kellel on palju puudujääke. Bloomi ja Stepheni suhet on võrreldud ka Homerose "Odüsseia" tegelaste Telemachose ja Odysseuse suhtega. Peamine erinevus isa- ja pojakuju vahel tuleneb asjaolust, et Bloom ja Stephen on eri peredest ja kodudest.