Robert Stewart, vikont Castlereagh

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2025) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Robert Stewart
The Marquess of Londonderry
Suurbritannia välisminister
Ametiaeg 4. märts 1812 – 12. august 1822
Eelnev	Richard Wellesley
Järgnev	George Canning
Suurbritannia sõja- ja kolooniateminister
Ametiaeg 25. märts 1807 – 1. november 1809 10. juuli 1805 – 5. veebruar 1806
Eelnev	William Windham John Pratt
Järgnev	Robert Jenkinson William Windham
House of Commonsi juht
Ametiaeg 8. juuni 1812 – 12. august 1822
Eelnev	Spencer Perceval
Järgnev	George Canning
Isikuandmed
Sünninimi	Robert Stewart
Sünniaeg	18. juuni 1769 Dublin, Iirimaa
Surmaaeg	12. august 1822 (53-aastaselt) Kent, Inglismaa, Suurbritannia
Erakond	Viigide Partei (1790–1795) Tooride Partei (1795–1822)
Abikaasa	Amelia Stewart
Vanemad	Robert Stewart (isa)
Elukoht	Maetud: Westminster Abbey, London, Inglismaa, Suurbritannia
Alma mater	St John's College (Cambridge'i Ülikool)
Autogramm

Robert Stewart, teine markii Londonderry (tavaliselt Lord Castlereagh; 18. juuni 1769 – 12. august 1822) oli Ühendkuningriigi poliitik. Iirimaa lordleitnandi juures töötades aitas ta maha suruda 1798. aasta Iiri ülestõusu ning tagada 1800. aasta Acts of Unioni vastuvõtmine. Välisministrina aastast 1812 oli ta keskne tegelane Napoleonit võitnud koalitsiooni haldamisel ning Suurbritannia esindaja Viini kongressil. Pärast sõda kuulus ta Robert Jenkinsoni valitsusse, kuid muutus konservatiivsete vaadete tõttu ebapopulaarseks ning tema karjäär lõppes poliitiliselt isoleerituna.

Lord Castlereagh alustas oma karjääri Iirimaal, kuid pärast revolutsioonijärgse Prantsusmaa väisamist otsustas ta oma Ulsteri presbüterlastest toetajatele selja keerata. Ta vahetas Iiri House of Commonsis fraktsiooni, hakkas valitsust toetama ning mängis keskset rolli oma endiste kaaslaste, vabariikliku Ühendatud Iirlaste Seltsi liikmete kinnipidamisel. Pärast 1798. aasta mässu surus ta Iirimaa peasekretärina parlamendist läbi 1800. aasta Acts of Unioni, millega loodi Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik.

Aastast 1805 oli Castlereagh esmalt peaminister William Pitt noorema ning seejärel William Cavendish-Bentincki valitsuste sõjaminister. Ta oli sunnitud aastal 1809 tagasi astuma, kuna pidas välisminister George Canningiga püstoliduelli. Ta naasis valitsusse 1812. aastal ning oli välisminister ja House of Commonsi juht.

Castlereagh pani kokku ja leidis rahastuse koalitsioonile, millega alistati Napoleon ja aitas kaasa Chaumonti lepingu sõlmimisele. Pärast Napoleoni teist troonist loobumist aastal 1815 töötas Castlereagh ühes teiste Euroopa jõududega Viini kongressil välja kontinentaalsüsteemi, mis pidas Euroopas vastu sajandi keskpaigani. Ta hoidis ära Prantsusmaa karmi karistamise, kuna uskus, et see rikuks Euroopa jõudude tasakaalu. Prantsusmaal toimus osaliselt tänu temale Bourbonide restauratsioon ning riik viidi 1791. aasta piiridesse. Aastal 1820 hakkas Castlereagh propageerima sekkumatuspoliitikat ning uskus, et Suurbritannia ei peaks end Mandri-Euroopa asjadesse segama.

Pärast sõda toetas ta kodumaal karme repressioone reformistide vastu ning teda seostati seetõttu 1819. aasta Peterloo veresaunaga, kus hukkus 18 meeleavaldajat ja mitusada sai viga. Ta sattus nii Iirimaal kui Suurbritannias põlu alla, oli ennast tööga üle koormanud ning isikliku elu pärast stressis. Castlereagh võttis endalt 1822. aastal elu.

Kirjandus

• Bew, John. Castlereagh: Enlightenment, War and Tyranny, London: Quercus (2011) ISBN 978-0-85738-186-6
  • review essay by Jack Gumpert Wasserman, in The Byron Journal (2013) Vol. 41, No. 1 online
• Campbell, John (2009). Pistols at Dawn: Two Hundred Years of Political Rivalry from Pitt and Fox to Blair and Brown. London: Vintage Books. ISBN 978-1-84595-091-0.
• Cecil, Algernon. British Foreign Secretaries 1807–1916 (1927) pp 1–52.online
• Charmley, John, "Castlereagh and France." Diplomacy and Statecraft 17.4 (2006): 665–673.
• Coburn, Helen. A Gentleman Among Them: The Public and Private Life of Viscount Castlereagh (Cestus 2016). Mall:ISBN?
• Derry, John W. Castlereagh, London: A. Lane (1976) Mall:ISBN?
• Goodlad, Graham. "From Castlereagh to Canning: Continuity and Change in British Foreign Policy," History Review (2008) Issue: 62. pp10+ online
• Hayes, Paul. Modern British Foreign Policy: The nineteenth century, 1814–80 (1975). Mall:ISBN?
• Hinde, Wendy (1981). Castlereagh. London: Collins. ISBN 978-0002163088.
• Hyde, H. Montgomery (1933). The Rise of Castlereagh. London: MacMillan.
• Jarrett, Mark (2013). The Congress of Vienna and its Legacy: War and Great Power Diplomacy after Napoleon. London: I. B. Tauris & Company, Ltd. ISBN 978-1780761169.
• Lawrence, Thomas, and C. J. Bartlett. The Foreign Policy of Castlereagh, 1812–1815, Britain and the European Alliance (1925) online
• King, David. Vienna 1814; How the Conquerors of Napoleon Made Love, War, and Peace at the Congress of Vienna, (Random House, 2008) ISBN 978-0-307-33716-0
• Muir, Rory. Britain and the defeat of Napoleon, 1807–1815, New Haven: Yale University Press (1966) ISBN 978-0-300-06443-8
• Harold Nicolson, The Congress of Vienna, Constable & Co Ltd, UK/Harcourt Brace and Company (1946)online
• Perkins, Bradford. Castlereagh and Adams: England and the United States, 1812–1823, Berkeley: University of California Press (1964)Mall:ISBN?
• Schroeder, Paul W. The Transformation of European Politics, 1763–1848 (1996), European diplomatic history online Arhiiviversioon
• Webster, Charles Kingsley (1925). The Foreign Policy of Castlereagh. London: G Bell and Sons.
• Zamoyski, Adam. Rites of Peace; the Fall of Napoleon and the Congress of Vienna, HarperCollins Publishers (2007) ISBN 978-0-06-077518-6
• Mall:Cite ODNB