Elukäik ja teadustegevus
Ludvig Puusepp sündis 1875. aastal Kiievis kingsepp Martin Puusepa pojana. Tema isa oli eestlane ja ema Tšehhi-Poola päritolu. Aastatel 1885–1894 õppis Kiievi I Gümnaasiumis, mille lõpetas kuldmedaliga. Õpingud jätkusid Peterburi Sõjaväemeditsiini Akadeemias, kus ta süvenes kirurgia erialasse. V kursuse üliõpilasena töötas L. Puusepp kuulsa neuroloogi akadeemik V. M. Behterevi kliinikus. Lõpetanud 1899. aastal hiilgavalt akadeemia, jäi ta sinna tööle.
Oma esimese neurokirurgilise operatsiooni tegi L. Puusepp 1899. aastal. 1902. aastal kaitses ta doktoriväitekirja peenise erektsiooni ja ejakulatsiooni juhtivate ajukeskuste teemal. Töö oli neurofüsioloogilist laadi ja põhines neurokirurgilist tehnikat nõudvatel eksperimentidel koertega.
Aastatel 1904–1905 töötas L. Puusepp arstina Vene-Jaapani sõjas ning jätkas pärast seda tööd neuroloogia ja kirurgia ühendamiseks. Akadeemik V. M. Behterevi toetusel avati Peterburi Psühhoneuroloogia Instituudis 4. septembril 1907 maailma esimene neurokirurgia kateeder koos kliinikuga. Uut õppeainet, kirurgilist neuropatoloogiat, asus õpetama eradotsent Ludvig Puusepp. 1910. aastal valiti ta maailma esimeseks kirurgilise neuropatoloogia professoriks ja psühhoneuroloogia instituudi neurokirurgia kliiniku direktoriks. Ta õpetas erikursust ka Peterburi Sõjaväemeditsiini Akadeemias ning pidas neurokirurgia loenguid Pariisis, Londonis, Prahas, Lissabonis. Oma teadustegevuse tulemused võttis ta kokku 1917. aastal ilmunud teoses "Osnovõ hirurgitcheskoi nevropatologij. Tom I".
1914. aastal mobiliseeriti L. Puusepp sõjaväearstina. Sõjakogemused üldistas ta 1916. aastal ilmunud uurimuses "Traumaatiline sõjaneuroos" ja 1917. aastal avaldatud teoses "Närvisüsteem ja sõda".
26 Peterburi-aasta jooksul sai Ludvig Puusepast rahvusvaheliselt tuntud teadlane, kes pani aluse oma koolkonnale neurokirurgias.
Tegevus Eestis
1920. aastal opteerus L. Puusepp Petrogradist Eestisse, pärast seda, kui Tartus Eesti ülikool asutati, professor L. Puusepp asus Tartu ülikooli neuroloogia ja närvihaigla professoriks. 2. septembrist 1920 kuni surmani 19. oktoobril 1942 töötas ta Tartu ülikooli neuroloogiaprofessorina ja Tartu ülikooli närvikliiniku juhatajana (mille ta rajas 1921. aastal – seda aastat loetakse Eesti neurokirurgia algusaastaks). Esimese ajuoperatsiooni Eestis tegi ta 8. aprillil 1921. Järgnevate aastate jooksul kujunes Tartu ülikool ainsaks neurokirurgilise ravi keskuseks Baltimaades. Ludvig Puusepa juurde tuldi operatsioonile ka Poolast, Soomest, Jugoslaaviast, Palestiinast, Venemaalt jm. Professor Puusepa õpilastest ja kaastöölistest kujunes kõrge kvalifikatsiooniga kollektiiv. Tartusse saabus tema juurde kogemusi omandama arste paljudest riikidest.
29. juunil 1921 ülendati ta kindralmajoriks. Teda autasustati muu hulgas Eesti Punase Risti I klassi teenetemärgi, Auleegioni ordeni ja Kotkaristi II klassi teenetemärgiga.
Ta oli üks 1923. aastal loodus Eesti Neuroloogide Seltsi asutajaid, hiljem selle esimees.
Aastatel 1926–1940 oli ta Tartu Pärmivabriku Vesiravila direktor.
Tartu perioodil ilmus Ludvig Puusepa kapitaalne teos "Die Tumoren des Gehirns" (1929, 726 lk), mis tõlgiti ka hispaania keelde. Aastatel 1932–1939 kirjutas ta valmis kaks ja pool köidet neljaköitelisena planeeritud käsiraamatust "Die chirurgische Neuropathologie". L. Puusepa viimaseks suuremaks ilmunud tööks jäi 1941. aastal ilmunud "Peaaju, tema töö ja tervishoid".
Ludvig Puusepa suuri teeneid arstiteaduse arendajana tunnustati tema valimisega paljude teaduslike seltside liikmeks või korrespondentliikmeks (vähemalt 32 seltsis). Ta oli Padua (1922) ja Vilniuse (1928) ülikooli audoktor; Rumeenia, Norra, Viini ja Praha neuroloogiliste ja psühhiaatriliste seltside auliige, Portugali teaduste akadeemia (1928), Ferrara teaduste akadeemia (1939) auliige jm. Ludvig Puusepp oli Eesti Teaduste Akadeemia loodusteaduste sektsiooni liige (1938–1940).
Ludvig Puusepp suri 19. oktoobril 1942 maovähki. Ta on maetud Tartu Raadi kalmistule.
