 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2025) |
Marie Heiberg (ka Heiberk; varjunimed Marie Heinamägi, Vesta Miitra, Meeri Tuuletare; 10. september (29. august vkj) 1890 Urvaste vald, Võrumaa – 15. veebruar 1942 Tallinn) oli eesti kirjanik.
| See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2025) |
Marie Heiberg (ka Heiberk; varjunimed Marie Heinamägi, Vesta Miitra, Meeri Tuuletare; 10. september (29. august vkj) 1890 Urvaste vald, Võrumaa – 15. veebruar 1942 Tallinn) oli eesti kirjanik.
Marie Heiberg oli pärit Urvaste vallast Siimo talu popsitarest. Isa Mihkel Heiberg oli kingsepp ja käsitööline, kes sai hariduse kihelkonnakoolis. Peres oli palju lapsi ning majanduslik olukord oli kehv. Marie Heiberg sai hariduse Urvaste vallakoolis, kus ta õppis kolm talve, ning Sangaste kihelkonnakoolis, kus käis vaid mõne nädala.
Heiberg otsustas 1906. aasta lõpul (või 1907. aasta alguses) kolida Tartusse, et täiendada enda haridust. Heibergi plaan oli end ära elatada kirjutamisega, kuid majanduslik seisund oli tal Tartus elades kehv ja ta vaevles pidevalt rahapuuduses. Elatist teenis ta juhutöödega, peamiselt eraõpetaja või majateenijana. Tema otsust Tartusse kolida ja kutselise kirjanikuna tegutseda on nimetatud lausa enesetapjalikuks.
1907. aasta kevadel tutvus Heiberg Tuglasega, kes aitas tal tema loomingut trükki toimetada. Alates 1917. aastast Heibergi suhtlus Tuglasega muutus: Heiberg väljendas kirglikku armastust ning ootas ka vastuarmastust. Ta käitus pealetükkivalt: noor poetess viis Tuglase ukse taha lilli, poetas öösiti postkasti kirju, valvas Tuglast kohvikus, tänavatel ja toimetuses. Samuti on teada, et varahommikuti puistas Heiberg Tuglase värava ette lilli. Tuglase kirjadest Heibergile on säilinud vaid viis postkaarti.
Heiberg osales aastatel 1912–1914 Eesti Rahva Muuseumi vanavara korjamisel (1912. aastal Äksi kihelkonnas ja 1913. aastal Laiuse kihelkonnas).
Esimese maailmasõja ajal Heibergi majanduslik olukord halvenes veelgi, samuti halvenes tema vaimne tervis.
Marie Heibergi isa Mihkel Heiberg suri Võru vanglas 21. mail 1919. See sündmus mõjus Marie Heibergi vaimsele tervisele laastavalt – 5. juunil 1919 viidi Heiberg Seewaldi vaimuhaiglasse Tallinnas. Üheksa päeva pärast vabanes Heiberg haiglast ja veetis neli aastat oma kodukohas Urvastes hulkurina ringi rännates. Muuhulgas pidas ta end Nikolai II tütreks Tatjanaks ning laulis vaimulikke laule. 8. juulil 1923 viidi Heiberg Tartu Ülikooli kliinikust tagasi Seewaldisse, kuhu ta jäi elu lõpuni skisofreenia diagnoosiga. Heiberg suri 15. veebruaril 1942 Seewaldis kopsupõletiku tagajärjel.
Marie Heiberg kirjutas luuletusi, jutustuse ja lühiproosakogu. Tema luuletustele on andnud kaalukat ainest kodupaik, Urvaste ümbrus, sealne loodus ja inimesed. Ka raamistab tema loomingut igatsus seletamatu kättesaamatu järele, millest on tingitud lootusetus ja äng ning õnnehetkede põgusus. Heibergi tekste on viisistanud paljud heliloojad (Cyrillus Kreek, Mart Saar ("Põhjavaim"), Konstantin Türnpu ("Priiuse hommikul"), Miina Härma, Tõnu Kõrvits jt]).
Marie Heiberg paistis kirjandusandega silma juba noores eas. Esimese luuletuse "Sõudja laul" avaldas ta 1905. aastal ajakirjas Linda nime N. H-rg all. Tol ajal kasutas ta peamiselt pseudonüümi Marie Heinamägi, mille alt avaldas Lindas kuus luuletust ja ühe proosapala. Oma kirjutistega jõudis ta 1905. aastal ka Noor-Eesti koguteosesse "Võitluse päevil", kus avaldas viis laulu ja ühe proosaluuletuse.
Heibergi esimene luulekogu "Mure-lapse laulud" ilmus 1906. aastal Tartus, mil poetess oli vaid 16-aastane. Arvatakse[kes?], et luulekogu pealkirja pakkus välja Tuglas. Heiberg oli pidevas kirjavahetuses Tuglasega, kes koos Gustav Suitsuga olid ka ta luulekogu koostajad ja toimetajad. Oma esimeses luulekogus kirjutab Heiberg palju oma kodumaast, mida ta nimetab enda suurimaks murelapseks. Luulekogus domineerivad pessimistlikud ja kurvad meeleolud. Heibergi luuletustes peegeldub lootusetus, väsimus ning üksildustunne. Rütmiliste üksustena kasutab ta kõige rohkem neljarealist trohheust ja jambi, värsiread on valdavalt ristriimis. Samuti kasutab ta "Mure-lapse lauludes" rahvaluule võtteid, vabavärssi ja rütmilist proosat, neist viimane pälvis teravat kriitikat.
August Eelmäe hinnangul mõjutasid Heibergi luulet ka revolutsioonimeeleolud, mida võib märgata 1906–1907 ajakirjanduses ilmunud luuletustes (nt "Öösel", "Õigus", "Võitlejatele"), kuid lootus helgema tuleviku suhtes on noores luuletajas säilinud.
1913. aastal ilmus Heibergi teine luuleraamat "Luule", mis sisaldab luuletusi aastatest 1904–1913. Kajar Pruul arvates ei saavutanud luulekogu esikkoguga sarnast populaarsust, kuna jäi Gustav Suitsu samal aastal ilmunud kogu "Tuulemaa" varju. August Eelmäe kirjeldust mööda võib "Luules" näha poetessi arengut: värsitehnika on täiuslikum, väljendusviis poeetilisem. Kuigi "Luules" on rohkem püüdlemist õnne ja lootuse poole, on luulekogu põhitoon siiski pessimistlik.
Esimese maailmasõja alguses kirjutas Heiberg peamiselt luulet, milles tundis muret maailma saatuse pärast, kuid säilis veel rahvusliku vabaduse lootus. Kajar Pruuli hinnangul on Heibergi hilisem luule vaimse tervise halvenemise tõttu katkendlik, see on säilinud vaid Heibergilt Tuglasele saadetud käsikirjadena.
Marie Heibergi elukäigu ja loomingu ainetel kirjutas ja lavastas Anne Maasik (veel Tartu Lasteteatris tegutsedes) näidendi "Kesk aegade viirastust luuletaja", mida mängiti Tartu Kirjanduse Majas. Esietendus oli 25. veebruaril 2000. Lavastuse kujundas kunstnik Inge Kudisiim. Heibergi osas esinesid eri õhtutel Tuuli Otsus ja Anu Ander.
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Marie Heiberg |