| Mercedes-Benz W110 | |
|---|---|
|
Mercedes-Benz 200 D (W110) | |
| Tootja | Mercedes-Benz |
| Tootmine | 1961–1968 |
| Eelkäija | W120 / W121 ("Ponton") |
| Järeltulija | W114 / W115 ("Strich-Acht") |
| Klass | keskklass (E-segment) |
| Kere tüüp |
4-ukseline sedaan 4-ukseline universaal (IMA) Kiirabi või pikendatud sedaan (Binz) |
| Paigutus | eesmootor, tagavedu |
| Mootor |
1,9 L – 2,0 L R4 (bensiin ja diisel) 2,3 L R6 (bensiin) |
| Teljevahe | 2700 mm (eriversioonidel kuni 3350 mm) |
| Pikkus | 4730 mm |
| Laius | 1795 mm |
| Kõrgus | 1495 mm |
| Tühimass | 1250–1400 kg |
Mercedes-Benz W110 on Saksa autotootja Mercedes-Benz poolt aastatel 1961–1968 toodetud suurema keskklassi neljaukseliste sedaanide seeria. See kuulub koos suuremate, kuuesilindriliste W111 ja W112 mudelitega Mercedese nn Heckflosse ehk sabauimedega autode põlvkonda.
1959. aastal tõi Mercedes-Benz turule uue disainikeelega luksussedaani W111, mis vahetas välja senised kuuesilindrilised Ponton-mudelid (W105, W180 ja W128). Kuna Mercedes-Benz rakendas toona mastaabisäästu strateegiat, otsustati ka soodsamad neljasilindrilised Pontonid (W120/W121) asendada uue Heckflosse-disainiga sedaaniga, mis jagas suuremate kuuesilindriliste autodega samu keredetaile ja agregaate.
Esimesed W110 mudelid kasutasid trummelpidureid ja neljakäigulist manuaalkäigukasti. Vedrustus oli esiteljel sõltumatu kahe õõtshoova ja stabilisaatoriga, taga kasutati aga keskmise liigendi ja kompenseeriva vedruga pöördtelge. Mõlemal teljel olid spiraalvedrud ja hüdraulilised amortisaatorid.
W110 jagas kerekarkassi luksuslikumate W111 ja W112 mudelitega, kuid auto ninaosa oli 14,5 cm lühem ning teljevahe 5 cm võrra lühem. Välimuses torkasid silma esilaternad, mis olid W111 kandiliste vertikaaltulede asemel ümmargused. Keredisainis kasutati vähem kroomdetaile, salongis asendati puitliistud odavamate bakeliitliistudega ja tagaistme seljatugi oli fikseeritud.
W110 esitleti ametlikult 1961. aasta augustis Frankfurdi autonäitusel. Algselt koosnes valik kahest neljasilindrilisest mudelist:
Vaatamata oma nõrgemale ja mürarikkale mootorile osutus diiselmudel 190Dc erakordselt populaarseks taksojuhtide seas, kuna auto oli lühem ja paremini manööverdatav kui suur W111, pakkudes samas reisijatele identset siseruumi ja suurt pagasiruumi.
1963. aastast lisandus lisavarustusse hüdraulilise siduriga 4-käiguline automaatkäigukast. Samuti võeti kasutusele esimesed ketaspidurid ning pidurisüsteemi hakati varustama hüdraulilise pidurivõimendiga.
1965. aasta juulis tegi W110 läbi mudeliuuenduse ehk facelifti. Väliselt kolisid eesmised suunatuled esitiibadelt alla esilaternate juurde. C-piilarisse lisati W111 mudelitelt tuttav kroomitud õhuava ja tagaosas hakati kasutama suuremaid ristkülikukujulisi tagatulesid.
Mootorivalik uuenes täielikult ja võeti kasutusele uued tähised:
Erinevalt kuuesilindrilistest W111/W112 vendadest, millest ehitati ka luksuslikke kupeesid ja kabriolette, toodeti W110 mudelit ainult neljaukselise sedaanina.
Küll aga tehti koostööd mitmete erikerede ehitajatega. Lorchis (Baden-Württembergi liidumaal) tegutsev kerefirma Binz ehitas W110 šassiile kiirabiautosid ja pikendatud seitsmeistmelisi (kolme istmereaga) sedaane. Kuigi 65 cm võrra pikendatud teljevahega takso- ja limusiinimudelite disaini tegi Binz, pandi need lõplikult kokku Mercedese enda tehases Sindelfingenis. Neid kasutasid laialdaselt nii taksofirmad kui ka hotellid ja lennufirmad reisijate veoks.
Belgia linnas Mechelenis tegutsev Mercedese impordifirma IMA lõi W110 põhjal aga ruumika universaalkerega versiooni, mis müüdi IMA Universal nime all.
Viimased W110 autod veeresid tootmisliinilt 1968. aasta alguses, tehes ruumi kaasaegsemale järeltulijale Mercedes-Benz W114/W115 ehk "/8".
Tootmisarvud jaotuvad mudelite kaupa järgmiselt: