Mercedes-Benz W110

Mercedes-Benz W110
Mercedes-Benz 200 D (W110)
Tootja Mercedes-Benz
Tootmine 1961–1968
Eelkäija W120 / W121 ("Ponton")
Järeltulija W114 / W115 ("Strich-Acht")
Klass keskklass (E-segment)
Kere tüüp 4-ukseline sedaan
4-ukseline universaal (IMA)
Kiirabi või pikendatud sedaan (Binz)
Paigutus eesmootor, tagavedu
Mootor 1,9 L – 2,0 L R4 (bensiin ja diisel)
2,3 L R6 (bensiin)
Teljevahe 2700 mm (eriversioonidel kuni 3350 mm)
Pikkus 4730 mm
Laius 1795 mm
Kõrgus 1495 mm
Tühimass 1250–1400 kg

Mercedes-Benz W110 on Saksa autotootja Mercedes-Benz poolt aastatel 1961–1968 toodetud suurema keskklassi neljaukseliste sedaanide seeria. See kuulub koos suuremate, kuuesilindriliste W111 ja W112 mudelitega Mercedese nn Heckflosse ehk sabauimedega autode põlvkonda.

Arendus ja disain

1959. aastal tõi Mercedes-Benz turule uue disainikeelega luksussedaani W111, mis vahetas välja senised kuuesilindrilised Ponton-mudelid (W105, W180 ja W128). Kuna Mercedes-Benz rakendas toona mastaabisäästu strateegiat, otsustati ka soodsamad neljasilindrilised Pontonid (W120/W121) asendada uue Heckflosse-disainiga sedaaniga, mis jagas suuremate kuuesilindriliste autodega samu keredetaile ja agregaate.

Esimesed W110 mudelid kasutasid trummelpidureid ja neljakäigulist manuaalkäigukasti. Vedrustus oli esiteljel sõltumatu kahe õõtshoova ja stabilisaatoriga, taga kasutati aga keskmise liigendi ja kompenseeriva vedruga pöördtelge. Mõlemal teljel olid spiraalvedrud ja hüdraulilised amortisaatorid.

W110 jagas kerekarkassi luksuslikumate W111 ja W112 mudelitega, kuid auto ninaosa oli 14,5 cm lühem ning teljevahe 5 cm võrra lühem. Välimuses torkasid silma esilaternad, mis olid W111 kandiliste vertikaaltulede asemel ümmargused. Keredisainis kasutati vähem kroomdetaile, salongis asendati puitliistud odavamate bakeliitliistudega ja tagaistme seljatugi oli fikseeritud.

Mudeliversioonid

Esimene seeria (1961–1965)

W110 esitleti ametlikult 1961. aasta augustis Frankfurdi autonäitusel. Algselt koosnes valik kahest neljasilindrilisest mudelist:

  • 190c (110.010): bensiinimootoriga versioon. Kasutas 1897 cm³ M121 R4-mootorit (121.924) ja Solex 34 PJCB karburaatorit, mis arendas võimsust 59 kW (80 hj). Baashind oli 9950 Saksa marka (lõpphind lisadega sageli 10 600 DEM).
  • 190Dc (110.110): diiselmootoriga versioon. Jõuallikaks oli 1988 cm³ OM621 R4-mootor (621.918), mille võimsus oli 40 kW (55 hj). Baashind oli 10 450 marka (lõpphind 11 100 DEM).

Vaatamata oma nõrgemale ja mürarikkale mootorile osutus diiselmudel 190Dc erakordselt populaarseks taksojuhtide seas, kuna auto oli lühem ja paremini manööverdatav kui suur W111, pakkudes samas reisijatele identset siseruumi ja suurt pagasiruumi.

1963. aastast lisandus lisavarustusse hüdraulilise siduriga 4-käiguline automaatkäigukast. Samuti võeti kasutusele esimesed ketaspidurid ning pidurisüsteemi hakati varustama hüdraulilise pidurivõimendiga.

Mudeliuuendus ehk teine seeria (1965–1968)

1965. aasta juulis tegi W110 läbi mudeliuuenduse ehk facelifti. Väliselt kolisid eesmised suunatuled esitiibadelt alla esilaternate juurde. C-piilarisse lisati W111 mudelitelt tuttav kroomitud õhuava ja tagaosas hakati kasutama suuremaid ristkülikukujulisi tagatulesid.

Mootorivalik uuenes täielikult ja võeti kasutusele uued tähised:

  • 200: 190c asendaja. Mootori töömahtu suurendati 1988 cm³-ni (121.940) ning see sai kaks Solexi karburaatorit, arendades nüüd 70 kW (95 hj). Hind 10 800 DEM.
  • 200 D: 190Dc asendaja. Mootori töömaht jäi samaks, kuid väntvõll oli varasema kolme pealaagri asemel varustatud viie pealaagriga, et tagada mootori sujuvam ja vaiksem töö. Hind 11 300 DEM.
  • 230 (110.011): uus kuuesilindriline tippmudel seeria raames. See kasutas suurema W111 mudeli 230S käest laenatud 2306 cm³ rida-6 M180 bensiinimootorit (180.945). Et hoida auto hinda madalamana, paigaldati keerukate Zenithi karburaatorite asemel mudelilt 200 tuntud Solexi karburaatorid, mis piirasid võimsuse 77 kW (105 hj) peale. Hind oli 11 700 marka.
  • Juulis 1966 tehti mudelile 230 viimane uuendus, mille käigus pandi autole modifitseerimata 230S mootor koos õigete Zenithi karburaatoritega, tõstes võimsuse 88 kW (120 hj) peale.

Erikered

Erinevalt kuuesilindrilistest W111/W112 vendadest, millest ehitati ka luksuslikke kupeesid ja kabriolette, toodeti W110 mudelit ainult neljaukselise sedaanina.

Küll aga tehti koostööd mitmete erikerede ehitajatega. Lorchis (Baden-Württembergi liidumaal) tegutsev kerefirma Binz ehitas W110 šassiile kiirabiautosid ja pikendatud seitsmeistmelisi (kolme istmereaga) sedaane. Kuigi 65 cm võrra pikendatud teljevahega takso- ja limusiinimudelite disaini tegi Binz, pandi need lõplikult kokku Mercedese enda tehases Sindelfingenis. Neid kasutasid laialdaselt nii taksofirmad kui ka hotellid ja lennufirmad reisijate veoks.

Belgia linnas Mechelenis tegutsev Mercedese impordifirma IMA lõi W110 põhjal aga ruumika universaalkerega versiooni, mis müüdi IMA Universal nime all.

Tootmisarvud

Viimased W110 autod veeresid tootmisliinilt 1968. aasta alguses, tehes ruumi kaasaegsemale järeltulijale Mercedes-Benz W114/W115 ehk "/8".

Tootmisarvud jaotuvad mudelite kaupa järgmiselt:

Viited

  1. 1 2 3 ""Fintail Mercedes", four-cylinder models (W 110), 1961 - 1968". marsClassic (inglise). Vaadatud 24. novembril 2025.
  2. ↑ "The 190 and 190D models". heckflosse.nl. Vaadatud 24. novembril 2025.
  3. ↑ "The 200, 200D, 230 and 230S models". heckflosse.nl. Vaadatud 24. novembril 2025.
  4. ↑ "The 7 seater from Binz". heckflosse.nl. Vaadatud 24. novembril 2025.
  5. ↑ "The IMA Universal". heckflosse.nl. Vaadatud 24. novembril 2025.
  6. ↑ Oswald, Werner (2001). 1945–1990 Audi, BMW, Mercedes, Porsche und andere. Deutsche Autos (saksa). Kd 4. Stuttgart: Motorbuch Verlag. ISBN 3613021315.