Monika Adele Elisabeth Hunnius (14. juuli (vkj 2. juuli) 1858 Riia – 30. detsember 1934 Riia) oli baltisaksa laulja, laulupedagoog ja kirjanik.
Monika Hunnius sündis Riias, kuid tema varane lapsepõlv möödus Narvas, kus tema isa Konstantin Hunnius oli Narva Johannese koguduse õpetaja. Pärast isa surma aastal 1868 kolis ema (Jenny Hunnius, neiuna Müller) koos lastega Riiga. Monika käis Riias koolis, õppis klaverimängu ja laulmist. Aastal 1882 läks ta laulmist õppima (Maini-äärsesse) Frankfurti professor Julius Stockhauseni juurde.
Kui õpingud olid läbi saanud, andis ta kontserte Karlsruhes ja Bruchsalis. Baltikumi naasnud, oli ta esimene kontsert Saaremaal Kuressaares. Kui ta nimi lauljana laiemalt tuttavaks sai, hakkasid ta ümber kogunema õpilased ning ta alustas tööd laulupedagoogina. Koos baltisaksa tenori Raimund von zur Mühleniga korraldas ta õpilastele suvise laulukursuse ka Viljandis.
Kuigi kooliajal sai ta riialaseks, veetis ta suved Paides kreisiarst Carl Hermann Hesse juures. Carl Hermann Hesse teine naine Lina Hesse, neiuna Müller, oli Monika ema õde. Teiselt poolt oli tema isa Konstantin Hunniuse esimene naine Henriette Dorothea Carl Hermann Hesse õde. Suvedest Carl Hermann Hesse juures kirjutas ta ka raamatu "Minu onu Hermann", mis ilmus aastal 1921, eestikeelne tõlge ilmus aastal 2000.
Tema isa Konstantin Hunnius oli Narva Johannese koguduse õpetaja, onu Karl Abraham Hunnius oli arst, Haapsalu mudaravila rajaja. Tema vend Carl Hunnius oli teoloog, luuletaja ja harrastusmuusik. Tema tädipoeg Benjamin Hermann Karl Hesse oli Rõngu ja Tallinna Rüütli ja Toomkoguduse õpetaja, kelle poolvend Johannes Hesse oli neli aastat misjonärina Indias (Johannese poeg Hermann Hesse oli kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat (aastal 1946)).