Paul Ariste

Paul Ariste
Sünninimi Paul Berg
Sündinud 3. veebruar 1905
Rääbise
Surnud 2. veebruar 1990 (84-aastaselt)
Tallinn
Maetud Vana-Jaani kalmistu
Elukoht Tartu
Abikaasa Erna Ariste
Teadlaskarjäär
Tegevusalad keeleteadus
Töökohad Tartu ülikool

Paul Ariste (kuni 1927. aastani Paul Berg; 3. veebruar (21. jaanuar vkj) 1905 Rääbise, Võtikvere vald, Torma kihelkond, Tartumaa – 2. veebruar 1990 Tallinn) oli eesti keeleteadlane, Eesti Teaduste Akadeemia liige (1954).

Elukäik

Lapsepõlv ja õpinguaastad

Tema vanemad olid Rääbise mõisa sepp Aleksander Berg ja Liisa Berg. Lapsepõlves elas ta mõnda aega Puurmanis.[viide?] Ta õppis Tõikvere külakoolis 1916. aastani, mil pere kolis Tallinna. 1917. aastal alustas ta õpinguid Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis. 1925. aastal lõpetas ta selle (kooli nimeks oli vahepeal saanud Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasium). Keeltehuvilisena asus ta juba kooli ajal õppima esperantot. Tema esimene publikatsioon oligi 1921. aastal ilmunud esperantokeelne artikkel "La livoj", milles ta kirjutas liivlastest.

1925. aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli, mille lõpetas 1930. aastal. Ülikooliõpingute ajal astus ta EYS Veljesto liikmeks. Õpingute kõrvalt töötas Ariste aastail 1925–1927 Eesti Rahva Muuseumi arhiivraamatukogus ja 1927–1931 Eesti Rahvaluule Arhiivis.

1931. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis magistriväitekirja teemal "Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles". Aastail 1931–1933 täiendas end Tartu Ülikooli stipendiaadina Helsingi, Uppsala ja Hamburgi Ülikoolis. 1939. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis väitekirja "Hiiu murrete häälikud" ja sai doktorikraadi.

Teadlaskarjääri algus ja sõja-aastad

Pärast õpinguid välisülikoolides sai Aristest 1933. aastal Tartu Ülikooli õppejõud.

Ta võttis sõna ka eesti keele arengu teemadel. Näiteks 1937. aastal arvas ta, et keeleuuendustega on liiga kergekäeliselt eesti keelde üle võetud tõlkelaene ja eriti just saksa keelest.

Sõja-aastail jätkas ta Eestis teadlasetööd. Saksa okupatsiooni ajal oli esimest korda võimalik tutvuma minna vadjalaste asualadega, mis enne sõda olid olnud väljaspool Eesti piire. 1942. aastal osaleski ta Eerik Laidi eestvedamisel toimunud ekspeditsioonis. Just siis saanud alguse tema suur kirg vadjalaste suhtes.

Nõukogude aeg

Aastail 1944–1946 oli ta Tartu Ülikooli eesti keele ja soome-ugri keelte kateedri juhataja, seejärel 1946–1977 soome-ugri keelte kateedri juhataja. 1949. aastal sai ta professoriks.

1954. aastal valiti ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia liikmeks keeleteaduse alal.

Ta oli 10. maist 1945 kuni 9. maini 1946 poliitilisil põhjuseil vangistatud, mille järel muutus võimudele lojaalseks[viide?]. 1958. aastal püüti teda värvata ka KGB agentuurvõrku, ent ta keeldus sellest. Äraütlemine ei takistanud siiski edaspidist karjääri ja teadustegevust, samuti võimaldati tal mitu korda välismaal käia.

Ülikoolis õpetas Ariste soome-ugri keeli, üldkeeleteadust, soome, rootsi, läti, alamsaksa ja esperanto keelt. Ta rajas ka eesti fennougristikakoolkonna ja õpetas välja palju Nõukogude Liidu soome-ugri rahvaste seast pärit keeleteadlasi. Ta oli üle kuuekümne väitekirja juhendaja.

Paul Ariste hauakivi Vana-Jaani kalmistul Tartus

Ariste suri 2. veebruaril 1990. Kuna ta oli õigeusklik, toimus tema ülikooli aulas aset leidnud ärasaatmine õigeusu kombe kohaselt. Ta maeti Tartusse Vana-Jaani kalmistule.

Teadustöö

Ariste meelisuurimisobjekt oli vadja keel, samuti vadjalaste rahvaluule ja etnograafia.

Esimest korda külastas ta vadjalaste asualu Saksa okupatsiooni ajal 1942. aastal, ent tihedamini hakkas ta sinna uurimisretki korraldama pärast sõda. Nende retkede ajal kujunesid tal välja kindlad keelejuhid, kellele ta enim tähelepanu pööras. Madis Arukask on arvanud, et seetõttu jäi nii mõnigi võimalik keelejuht kõrvale.

Peale vadjalastele tegeles ta veel mitme muu teemaga.

Töid

Ta on avaldanud umbes 1300 teaduslikku tööd, sealhulgas umbes 50 raamatut.

Tunnustus

Mälestuse jäädvustamine

Isiklikku

Perekond

Paul Ariste abikaasa oli etnoloog ja arheoloog Erna Ariste.

Olev Remsu romaanis "Tapjad" (kirjastus Tänapäev, 2017) on kursusejuhendaja akadeemik Pergi prototüüp Paul Ariste.

Iseloom

Aristel oli soov igal aastal publikatsioonide arvu (ja muu poolest[viide?]) Tartu ülikooli õppejõudude seas esimene olla ja see tal ka õnnestus. Veidrusena üritas ta alati ka palga maksmisel letis esimene olla, mistõttu läks ta kohale juba tükk aega enne kassa avamist[viide?].

1936. aastal kinnitas Paul Ariste ajalehele Rahvaleht, et on juba kooliajast olnud taimetoitlane, ehkki "olevat vahepeal mitu korda liha maitsnud".

Ariste eelistas meessoost üliõpilasi, pidades neid võimekamateks. Fennougristikaüliõpilastele tegi ta vana kombe kohaselt kohvikus välja.[viide?]

Keelte õppimine

Paul Ariste oli tuntud polülingvist. Keele õppimist alustas ta alati selle keele foneetika põhjalikust tundmaõppimisest.

Pärast seda, kui Ariste avastas, et sõna "manguma" on pärit mustlaskeelest, õppis ta selle keele ära ning kasutas seda oskust igal võimalusel. Mustlased hüüdsid teda valgeks mustlaseks.

Vaata ka

Viited

  1. 1 2 Raimu Hanson. Paul Ariste praadis härjasilma triikrauaga. Postimees, 3. veebruar 2005
  2. ↑ Karl Pajusalu. Üldrahvalikult tuntud ja tunnustatud. Horisont 3/ 2013
  3. ↑ Eesti keel saksastub? Rahvaleht, 15. november 1937, lk 3
  4. ↑ Andres Langemets. Vadjamaa Aristeta[alaline kõdulink]. Sirp, 12. jaanuar 2001
  5. ↑ Indrek Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal. Tartu 2014, lk 179
  6. ↑ P. Ariste. "Kolm kohalikku keelt", Keel ja Kirjandus, 1969, nr 3, lk 142
  7. ↑ P. Ariste. "Kas vadjalased on tundnud Kalevipoega?". Keel ja Kirjandus, 1967, nr 9, lk 549 jj
  8. ↑ P. Ariste. "Vadja rahvakalender". Eesti NSV TA Emakeele Seltsi Toimetised nr. 8. Tallinn, 1969. 158 lk
  9. ↑ Madis Arukask. Paul Ariste ürgvadjaluse kontseptsioon ja Oudekki Figurova. Mäetagused nr 21, 2003, lk 222–230, siin lk 222–223
  10. ↑ P. Ariste Helsingi ülikooli audoktoriks. Keel ja Kirjandus, 1969, nr 9, lk 574
  11. ↑ Mall:Viide veebile
  12. ↑ Mu suu pole surnuaed! Rahvaleht, 17. juuni 1936, lk 4

Kirjandus

Välislingid