 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2025) |
Rahukohus oli Venemaa keisririigis ja hiljem ka mujal (sh Eestis) olnud ainuisikuline (rahukohtunik) esimese astme kohus.
Rahukohtu moodustanud rahukohtuniku ülesannete hulgas olid väiksema tähtsusega tsiviil-, kriminaal- ja administratiivasjad.
Rahukohtunikud määrati ametisse Venemaa keisririigi justiitsministri poolt. Eesti alal moodustati viis rahukohtu ringkonda: Tallinn-Haapsalu, Rakvere-Paide, Pärnu-Viljandi, Tartu-Võru ja Saaremaa. Eestimaa Liivimaa kubermangu Võnnu-Valga Rahukohtu ringkond hõlmas ka hilisemaid Läti alasid. Rahukohtu ringkond jagunes jaoskondadeks, kus tegutsesid sinna määratud rahukohtunikud. Justiitsminister võis määrata igas rahukohtu ringkonnas ametisse ka lisa-rahukohtunikke, abistamaks ja asendamaks rahukohtunikke ning rahukohtu üldeesmärke silmas pidades ka au-rahukohtunikke.
Rahukogu järelevalvele allusid Balti kubermangudes aastatel 1889–1917 tegutsenud teise astme kohus, ülemtalurahvakohus. Ülemtalurahvakohtu otsuste peale kassatsiooni korras edasi kaevata Rahukogule. Ülemtalurahvakohtu ülesandeks oli läbi vaadata edasikaevatud vallakohtu otsuseid, hagide lahendamine tsiviilasjades, kus nõue ületas 15 rubla; nõuded, mida ei saanud hinnata (nt rikutud omandi taastamise asjus või servituutide kasutamisse puutuvad kaasused); hagide lahendamine kriminaalkaristuste korral, kui oli määratud rahatrahv (üle 5 rubla) või rahatrahvi asemel oli määratud vähemalt kolmepäevane arest.
Eesti kohtusüsteemis oli rahukohus aastani 1935, mil rahukohtunikud nimetati ümber jaoskonnakohtunikeks ja senised rahukogud nimetati ringkonnakohtuteks.