Ratla

Ratla
Pindala: 16,5 km² (2020) Muuda Vikiandmetes
Elanikke: 62 (1.01.2019) Muuda Vikiandmetes
EHAK-i kood: 6842 Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid: 58° 29′ N, 22° 50′ E
Ratla (Eesti)
Ratla

Ratla on küla Saare maakonnas Saaremaa vallas.

Enne 2017. aasta Eesti omavalitsuste haldusreformi kuulus küla Leisi valda.

Ratla asub Kesk-Saaremaal Kuressaare–Kuivastu maantee ääres ning on umbes 40 kilomeetri kaugusel Kuivastu sadamast. Meri jääb külast igas suunas paarikümne kilomeetri kaugusele ning muid veekogusid läheduses pole. Küla ümbritsevad kuivendatud ja üles haritud sood ning puisniidud, kus vanasti tehti heina, kuid on tänapäeval võsastunud. Ratla oli varem suur ja rahvarohke küla. Elanikud hoidsid pigem omaette, kuna kirik ja linn asusid kaugel.

Ajalugu

Küla on esmamainitud 1442. aastal Ratili vakusena. Alates 1911. aastast hakati Ratlas müüma talusid pärisomandiks. Igal talul oli oma soolapp ja metsaheinamaa.

Ratla mõis Jaani kihelkonnas rajati 1715. aasta ja 1731. aasta vahel. 1731. aasta Saaremaa adramaarevisjonis on küla nimetatud kujul Ratjall ning mainitud nelja peremeest: Tõnso Ott (Välja talu), Kongi Jahn (Kongi talu), Hallicka Pert (Hallika talu) ja Karri Perri Pawle Hans (Kaderperri talu). 1798. aastal esineb nimekuju Ratjal ja hiljem kujunes lõplik nimi Ratla.

Esimene ja teine maailmasõda, Vene ja Saksa okupatsioon ning Siberi vangilaagrid viisid Ratlast ära ligikaudu poolsada inimest. Vabadussõjas osales kümmekond Ratla meest ning need, kes sealt eluga pääsesid, said Koikla mõisa maadest asundustalud ja jäid sinna elama.

1938. aastal jagunes küla kolmeks: Ratla 1 (122 inimest), Ratla 2 (69 inimest) ja Ratla 3 (65 inimest). Kokku oli üle 80 talu ja 256 elanikku. Tolleaegses kihelkonnas oli see kõige suurem küla. 2015. aastal elas külas 64 inimest.

Kolhooside loomise ajal jäi Ratla hääbuvaks ääremaaks, kust paljud noored pered lahkusid. 1974. aastal oli külas 117 elanikku ja 1994. aasta detsembris 93 elanikku. 1989. aasta küla kokkutulekul koostati küla kaart, kuhu märgiti nii tollased kui ka ammu hävinud ehitised, sealhulgas elumajad, laudad, kõrts ja tuulikud.

Kalmeväljad

Kivikalme on peamiselt kividest ehitatud matmispaik. Eestis ja Põhja-Lätis levisid pronksi- ja varasel rauaajal Skandinaavia ja Soome eeskujul loodud kivikirstkalmed. Sõrve poolsaarelt ja Kuramaalt on teada ka mõned skandinaaviapärased laevkalmed. Esimese aastatuhande esimesel poolel kujunesid Eestis ja Põhja-Lätis omapärased tarandkalmed. Alates esimese aastatuhande teisest poolest rajati Eesti mandriosas lihtsama ehitusega kalmeid. Saaremaa 11. ja 12. sajandi kalmetes leidub ka kiviringe. Kalmed on ehitatud peamiselt raudkivist, Põhja-Eestis ja saartel ka paest.

Ratla küla lääne- ja põhjaosas paiknevad rauaaja lõpu (11.–13. sajandi) kalmeväljad, mis moodustavad küla ümber 0,5–1 kilomeetri laiuse poolkaare. Nimetatud kalmistu oli üks Saaremaa suurim ning sisaldas 600–700 ahervaret või rauna. Lähemad kalmed on tänapäevaks hävinud või põldudeks küntud ning on tuntud nimede Kalmu, Vahe ja Salupõllu all. Nendel põldudel leidub kivisaarekesi, mis on tekkinud endistele kalmukohtadele. Kalmed, mis on saarekestena laiali pillutatud, jäävad üksteisest 20–30 meetri kaugusele. Paekividest koosnevate ümmarguste või ovaalsete kiviraunade kõrgus on umbes üks meeter ning läbimõõt 10–12 meetrit. Kivikorra alt poole meetri sügavuselt on leitud põlenud mulda, mis sisaldas luid, savipotitükke ja pronksehteid.

Kalmistu kõige paremini säilinud osa asub Ratla küla Aru perede vahelisel Ussivare karjamaal. Karjamaa idaossa ulatuvas Salu metsas leidub samuti kiviraunasid, kuid põhjapoolses osas on vaid üksikud. Lõunapoolne mets on kõrgem ning sealt võib leida peale raunade ka kiviaedade jäänuseid. Lõunapoolses servas on kümmekond suuremat kivirauna, mille läbimõõt on 12–13 meetrit, mõni neist ulatub läänepoolse maanteeni. Ussivare karjamaa kalmest on leitud pronksehteid, ketitükke, käevõrusid, rauast mõõk, savipotitükke, helmeid ja muud. Kalmistu idapoolseim osa ulatub Ratla Metsa talust Soonemaa metsani, kus paikneb umbes sada meetrikõrgust kivivaret läbimõõduga 8–12 meetrit.

Haridus

Laratsi talus tegutses aastatel 1826–1828 kool, mis viidi 1828. aastal üle Allika mõisa, kus see töötas kuni 1923. aastani. Kool oli neljaklassiline ning korraga õpetas vaid üks koolmeister. 1875. aastast õpetas seal Mihkel Oks, hiljem tema poeg Johannes Oks. 1869. aastal kutsuti Mihkel Oksa juhtima Metsaääre külas asunud Ratla abikooli, mis liideti 1875. aastal Ratla kooliga Allika koolimajas.

Ratla koolis oli suurim õpilaste arv 96. See oli tingitud kooli populaarsusest, sest kooli peeti õpetuse poolest üheks parimaks Karja kihelkonnas. 20. sajandi alguses õppis koolis umbes 70 õpilast, kõik ühes ruumis pikkade laudade taga. Õpetati eesti ja vene keelt, geograafiat, arvutamist, loodusteadust ja laulmist. Koolil oli ka teenija, kes koristas ja küttis. Lapsed alustasid kooliteed umbes kümneaastaselt ja õpilasi tuli ka Koiklast. 1923. aastal kolis kool Koikla mõisa.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Maa- ja Ruumiamet. Vaadatud 21.11.2020.
  2. ↑ Statistikaamet. Vaadatud 9.06.2019.
  3. ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator. Vaadatud 9.06.2014.
  4. 1 2 3 4 5 6 7 8 Koel, Hilja (2015). Ratla mosaiik I (Eesti keel).{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  5. ↑ Ratla Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris
  6. 1 2 www.elitec.ee. "http://www.ratla.eu/". www.ratla.eu. Vaadatud 18. novembril 2023. {{netiviide}}: välislink kohas |pealkiri= (juhend)
  7. ↑ Ratla ms/Ratjall sks, eki.ee
  8. ↑ "kivikalme - Eesti Entsüklopeedia". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 18. novembril 2023.