Foto: Jaan Künnap
Raul Vaiksoo (3. märts 1955 Haapsalu – 6. mai 2026) oli eesti arhitekt.
Raul Vaiksoo (3. märts 1955 Haapsalu – 6. mai 2026) oli eesti arhitekt.
Ta õppis aastatel 1962–1970 Haapsalu 8-klassilises Koolis ja 1970–1973 Nõo Keskkoolis. Aastatel 1973–1974 õppis ta Tartu Riiklikus Ülikoolis geoloogiat. Õpingud katkesid, kui ta pidi end rahvusliku meelsuse tõttu varjama ja kui ta lõpuks arreteeriti. Aastatel 1978–1983 õppis ta Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuriteaduskonnas, mille lõpetas cum laude.
Aastatel 1973–1978 tegutses ta muusiku ja lauljana Eestis ja Venemaal. Aastatel 1977–1978 oli ta Pärnu Linna Dekoorateljee kunstnik, 1980–1982 Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ehituskateedri laborant ja 1982–1989 arhitekt-grupijuht Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise Instituudis (KRPI). Alates 1989. aastast oli ta Arhitektuuribüroo R. Projekt OÜ peaarhitekt ja omanik, kus töötas koos Krista Areniga. 2005. aastast oli ta Raul Vaiksoo Arhitektuuribüroo peaarhitekt.
2024. aasta seisuga õpetas ta ka Tallinna Tehnikaülikoolis arhitektuuri.
Vaiksoo on projekteerinud ehitisi mitmel pool Eestis, valdavalt siiski Tallinnas ja Rakveres. Tema projektide järgi on restaureeritud kirikuid ja mõisaid, ehitatud eramuid, büroohooneid ja etendusasutusi (mitu Rakvere teatri maja, Rakvere kino, Linnateatri Hobuveski saal, Kuressaare Linnateater jt). Vaiksoo on kujundanud ka Eesti esindushooneid, näiteks Riigikogu esindusruumid Toompeal Komandandimajas (2008/2009) ja Eesti Esinduse Euroopa Liidus Brüsselis (2003/2004).
Kaugeim Vaiksoo projekti järgi ehitatud hoone on Gjumri (tollal Leninakani) peaväljaku äärne kultuurikeskus Armeenias, mis sai kannatada maavärinas 8. detsembril 1988. Ehkki projekt valmis juba 1989. aastal, lõppes hoonestu taastamine alles 1997.
2008. aastal tunnistati Vaiksoo puiteramu Loobu lähedal Eesti parimaks puitehitiseks. Tema hooned on korduvalt kandideerinud Eesti Kultuurkapitali arhitektuuripreemiale, Eesti parima eramu ja puitehitise auhinnale, mitmele sisekujundusauhinnale jne; tema Villa Aigro Keila-Joal pälvis Eesti presidendi peapreemia "Eesti kodu 2010". Mitu Vaiksoo projekteeritud ehitist on osalenud Veneetsia biennaalil.
2011. aastal ilmus Vaiksoo mahuka ja infograafikarohke ajalooatlas "Aja lugu". Raamat käsitleb Eesti ajalugu paralleelselt Euroopa ja maailma ajalooga kuni 1204. aastani.
Ta oli 2020. aastal valminud humoorika Eesti-Soome ajastufilmi "Hüvasti, NSVL" (režissöör Lauri Randla) konsultant.
Alates 2021. aastast oli ta koos Anu Saagimi ja Mart Juurega elustiilidetektiivist püsitegelane ETV saatesarjas "Kodukäijad".
2022. aastal valmis temast portreefilm "Raul Vaiksoo: Pätt või pühak" (režissöör Mattias Veermets)
Tema vanem vend on Rain Vaiksoo. Tema tütar esimesest abielust on laulja ja muusikalinäitleja Nele-Liis Vaiksoo. Tema poeg teisest abielust on lavastaja ja koreograaf Raul Markus Vaiksoo. Tema poeg on ka arhitekt Kristo Vaiksoo.
Raul Vaiksoo valdas eesti, vene, inglise ja saksa keelt.
Huvist astronoomia ja päikesevarjutuste vastu reisis-matkas ta Venemaal Valge mere ääres (1990), Austrias Linzis (1999), Türgis Göremes (2006), Mongoolias Gobi kõrbes (2008), Hiinas Wuzhenis (2009), Taanis Fääri saartel (2015), Indoneesias Sumatral (2016), USA-s Nashville'is (2017), Tšiilis Atacamas (2019), Austraalias (2023) ja Mehhikos (2024).
Alates 2024. aasta sügisest põdes ta kõrivähki.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)