Reaganoomika

Reaganoomika ehk reiganoomika oli Ameerika Ühendriikide presidendi Ronald Reagani (ametiaeg 1981–1989) majanduskava, mis seisnes muu hulgas ettevõtluse riikliku reguleerimise vähendamises, ettevõtjatele kehtinud piirangute vähendamises, maksude alandamises. Reagani esimese ametiaja alguses tabas USAd 1981.–1982. aasta majanduslangus. Majandus hakkas 1982. aasta lõpus taastuma ning sellele järgnes pikk majanduskasvu periood.

Reaganoomika

Ronald Reagan

Reaganoomika (inglise keeles reaganomics) oli Ameerika Ühendriikide majanduspoliitika president Ronald Reagani ametiajal 1981–1989. See oli seotud Vabariikliku Partei võimuletuleku, konservatiivse poliitilise suuna tugevnemise ja neokonservatiivse laine tõusuga paljudes arenenud riikides. Reaganoomika aluseks oli pakkumispoolne majandusteooria. Eesmärk ei olnud reguleerida nõudlust, vaid stimuleerida tootmist.

Reaganoomika põhipunktid olid:

  1. Valitsuse kulude vähendamine;
  2. Maksude vähendamine;
  3. Riigi majandusse sekkumise vähendamine;
  4. Inflatsiooni vähendamine rahapakkumise vähendamise kaudu.

Põhimõte

Neokonservatiivse teooria põhjal toimus konservatiivne pööre majanduses 1970. ja 1980. aastate vahetusel. Neokonservatiivide majanduspoliitilised põhimõtted erinesid oluliselt sõjajärgsetel kümnenditel domineerinud majanduspoliitikast. Suuna üheks aluseks oli pakkumispoolne majandusteooria. Suuremat rõhku hakati panema säästmisele, mitte tarbimise suurendamisele. Pakkumispoolne majandusteooria rõhutab seetõttu säästmise suurendamise vajadust ja maksupoliitika keskset rolli. Mitteinflatsioonilise kasvu saavutamiseks on vaja mõjutada tootmist maksude vähendamise kaudu. Oluliseks komponendiks on riigi kulude vähendamine koos ettevõtete ja eraisikute tulude kõrgeimate maksumäärade vähendamisega. Samal ajal tahtis Reagan suurendada kulutusi relvastusele. Reaganoomika põhielemendiks sai 1981. aastal vastu võetud seadus maksumäärade kohta. See nägi ette isikutulumaksumäärade vähendamist etapiviisiliselt ligikaudu 23% võrra, kõrgeima üksikisiku tulumaksu piirmäära vähendamist 70%-lt 50%-le, kapitalikasumi kõrgeima maksumäära vähendamist 28%-lt 20%-le, vara amortiseerimisperioodide lühendamist, investeeringute maksusoodustuste suurendamist. Maksukärped pidid hinnangute kohaselt vähendama föderaaleelarve maksutulusid viie aasta jooksul hinnanguliselt umbes 750 miljardi dollari võrra. Need määrad pidid stimuleerima tööd, kokkuhoidu, investeerimist. Selle tulemusena pidi vähenema tööpuudus, suurenema tootmine ja Ameerika toodete konkurentsivõime maailmaturul. See kõik pidi soodustama majanduskasvu.

Reaganoomika tulemused

Reaganoomika tegelikud majanduslikud tulemused erinesid mitmes osas selle pooldajate prognoosidest. Maksukärbetele vaatamata 1981. aastal alanud majanduslangus jätkus. See oli kestuse, tööpuuduse ja tootmise languse poolest üks sõjajärgse perioodi raskemaid kriise. Majanduslangus lõppes 1982. aasta novembris ning 1983. aastal jätkus majanduse taastumine. Tööviljakuse keskmine aastane kasvutempo sellel perioodil oli 0,9%, mis oli mõnevõrra suurem kui aastatel 1973–1981 (0,6%), kuid jäi alla kogu sõjajärgse perioodi keskmisele näitajale – 1,9%. Ameerika ühiskonnas muutus märgatavaks majandusliku ebavõrdsuse suurenemine. Maksukärbetest said rohkem kasu jõukad ja sotsiaalprogrammide kärpimise tõttu kannatasid vähekindlustatud pered. 1986. aastal võttis Kongress vastu maksureformi seaduse. Selle eesmärk oli võtta arvesse mõningaid kriitilisi märkusi 1981. aasta seaduse kohta ning kompenseerida selle negatiivseid mõjusid. 1986. aasta reformi põhieesmärk oli nii eraisikute kui ka ettevõtete tulumaksu ülemmäärade alandamine koos maksubaasi laiendamise ning paljude maksusoodustuste ja erandite kaotamisega.

Kokkuvõte

Neokonservatiivide poliitika muutis märkimisväärselt riigi rolli majanduses. Ametiühingute roll vähenes. Riigi tegevuses suurenes turumehhanismide tähtsus. Vabakaubandust kasutati Ameerika ettevõtete ekspordivõimaluste laiendamiseks. See suund koos Föderaalreservi rahapoliitikaga aitas Ameerika ettevõtetel pääseda teiste maade turule, soodustas tehnilist progressi USA-s, USA majanduse struktuurset ümberkorraldamist ja mitmete probleemide (nt inflatsiooni) lahendamist.

Viited

  1. 1 2 3 Маркова А.Н., Кривцова Н.С., Квасов А.С. и др. История мировой экономики. Хозяйственные реформы 1920–1990 гг.: Учебное пособие/ Под ред. проф. А.Н. Марковой. М.: Закон и право, ЮНИТИ, 1995. – 192 с.
  2. ↑ http://www.finman.ru/articles/2001/5/602.html

Vaata ka