Rippsilla puhul kasutatakse trossi (või kette, algselt ka nööri), mis on tõmmatud üle takistuse (jõe, kuristiku) pinge alla ning otstest ankurdatud maasse. Selle kõrval leidub ka vähekasutatud iseankurduvaid rippsildu, mille puhul peatrossid ankurdatakse peatalade külge.
Riputid, tavaliselt rippkaablid – kinnitavad sillateki kandva trossi (peakaabli ehk peatrossi) külge. Kasutatakse ka jäiku vardaid.
Sillatekk – sillataladest moodustuv pind, millel toimub liiklus.
Rippsilla eelised ja puudused
Eelised
Rippsilda on võimalik ehitada suhteliselt pikka, võrreldes muude sillatüüpidega
Rippsild võimaldab säilitada (vee)liikluse silla all
Konstrueerimine ja ehitamine on suhteliselt lihtne – ehituse ajaks pole vaja oluliselt lisatoestust, mistõttu saab rippsilla ehitada näiteks üle sügavate kuristike, kus alt toestamise võimalus puudub.
Puudused
Rippsillal puudub jäikus, mistõttu see võib halbade ilmastikuoludega, näiteks tugeva tuulega, muutuda liiklusele ohtlikuks.
Rippsillale mõjuv jõud seda ületavast liiklusest ei ole tasakaalustatud, mistõttu ei sobi rippsild näiteks rongiliikluseks.
Tacoma Narrowsi sild – kurikuulus sild, mis 1940. aastal sattus tugeva tuule käes resonantsi ja purunes. Purunemine on jäädvustatud ka filmilindile.
Rippsildu Eestis
Viljandi rippsild (2024)
Eesti pikim rippsild (kogupikkus 180 m) asub Võru linnas, see ühendab linna Tamula järves asuva Roosisaare poolsaarega. See on mõeldud ainult jalakäijatele, silla projekteeris ka varem mitu rippsilda projekteerinud Jaan Linno. Vana sild vahetati uue vastu välja 1999. aastal.