Rudikiai

Rudikiai

Pindala: 1,9417 km²
Elanikke: 0 (2011)

Koordinaadid: 56° 8′ N, 22° 50′ E
Rudikiai (Leedu)
Rudikiai

Rudikiai (žemaidi Rodėkē, varem ka Papartynė) on küla Leedus Akmenė rajoonis Papilė vallas.

Küla asub Venta jõe ääres ja jääb osaliselt Venta regionaalparki. Külas asub osaliselt Venta maastikukaitseala. Osa küla territooriumist (Venta ülemjooks ja Venta jõe org) on looduskaitse all Natura 2000 aladena. Kaitse all on ka Rudikiai tamm ümbermõõduga 6,15 m.

Muinsuskaitse all on Rudikiai küla vana kalmistu. Säilinud on osad hauatähised ja maakividest värava varemed. Osaliselt jääb külla ka Papartynė ehk Rudikiai vesiveski. Veski ei jahvatanud üksnes vilja, vaid tootis ka elektrit ja lõikas sindleid. Veski rajati aastal 1926 ja oli üks kahest Rudikiais asunud vesiveskist. Veskikoht ise pärineb XIX sajandist. Veski restaureeriti aastal 2002 ja tegutseb hüdroelektrijaamana.

Rudikiai teine veski oli vanem. Leedu omakaitseväelased põletasid veski maha aastal 1941, kuna veski omanik oli palganud venelasi. Turbiin ja seaded jäid kasutuskõlblikeks ja kohalikud elanikud kasutasid seda veel hiljemgi puude lõikamisel. Veskikohale tegi lõpu jääminek, mis aastal 1950 veskipaisu hävitas. Veski seadmed müüdi hiljem vanarauaks.

Nõukogude perioodil tühjenes küla intensiivsete maaparandustööde tulemusel.

Rudikiai nimi pärineb germaani keeltest.

Elanike arv

  • 61 (1902)
  • 98 (1923)
  • 57 (1959)
  • 46 (1970)
  • 36 (1979)
  • 2 (1989)
  • 0 (2001)
  • 0 (2011)
Papartynė vesiveski

Viited

  1. ↑ Dėl Akmenės rajono savivaldybės gyvenamųjų vietovių nustatymo, pavadinimų suteikimo, gyvenamųjų vietovių panaikinimo, teritorijų ribų nustatymo ir pakeitimo
  2. ↑ Gyventojai gyvenamosiose vietovėse: Lietuvos Respublikos 2011 metų gyventojų ir būstų surašymo rezultatai. Vilnius: Statistikos departamentas, 2013.
  3. ↑ https://www.geoportal.lt/map/
  4. ↑ Rudikių kaimo senosios kapinės
  5. ↑ Rudikių vandens malūnas, vad. Papartynės
  6. ↑ Rudikių malūnas
  7. ↑ Kapff R. Deutsche Vornamen: mit den von ihnen abstammenden Geschlechtsnamen sprachlich erläutert. — Nürtingen am Neckar, 1889. Lk. 51

Välislingid