Seoses külma sõja arenguga maailmas vajas Rootsi lennuvägi (Flygvapnet) kiiret ja suure tõusukiirusega püüdurlennukit, millega oleks võimalik kiiresti tõusta kõrgel lendavate pommituslennukite kõrgusele ja samas ka edukalt võidelda vaenlase hävituslennukitega.
Alanud reaktiivlennukite ajastul nähti Rootsis ette vajadust ülehelikiirusega hävituslennuki järele, millega saaks edukalt võidelda nii suurtel kõrgustel lendavate pommitajate kui ka hävituslennukitega. Samal ajal kaaluti ka USAF püüdurhävitaja F-104 Starfighter ostmist, kuid hiljem Saabi Drakeni tellimise kasuks otsustamisel arvestati just Rootsi kaitsevajaduste kohalike oludega. Muuhulgas pidi uut hävituslennukit olema võimalik kasutada väikestel sõjaaja lennuväljadel, mille võrgustik moodustus selleks kohandatud maanteelõikudest. Lennuki tankimine ja uue laskemoonaga varustamine pidi võtma aega mitte üle kümne minuti, seda pidid suutma teha ka vastava väljaõppega ajateenijad. Rootsi Kaitseressurside Administratsioon esitas Saabile 1949. aasta septembris tellimuse püüdurlennuki väljatöötamiseks ning Saab alustaski tööd samal aastal.
Drakeni tiib oli plaanvaates kaksik-deltatiib. 80°-nurgakraadinoolsusega deltatiiva eesmine osa oli sobiv ülehelikiirusel lendamiseks, deltatiiva tagumine osa 60°-nurgakraadinoolsusega andis lennukile head omadused väikestel maandumiskiirustel. Mootoriks oli litsentsi alusel valmistatud Rolls-Royce Avon 200/300 kahekontuurne reaktiivmootor Svenska Flygmotor RM 6B/C (pärast mitmeid ühinemisi on Svenska Flygmotor tänapäeval ümbe rnimetatud Volvo Aeroks). Lennuki kere ninaosa all paiknes avariiolukorras väljanihkuv õhuvoolus pöörlev turbiin varuelektrigeneraatori ja hüdraulikapumba käitamiseks, keres paiknes ka mootori autonoomne varukäiviti (starter). Lühikestel maandumisradadel maandumiseks oli lennuki tagaosast väljapaiskuv pidurduslangevari.
Drakeni topeltdeltatiib oli omal ajal nii uuenduslik, et selle testimiseks ehitati kõigepealt väiksemas mõõtkavas lennuk Saab 210, hüüdnimega "Lilldraken" ('Pisilohe'). Saab 210 esmalend toimus 21. jaanuaril 1952. Pärast edukaid katseid ehitati täismõõdus Drakeni prototüüp. Täismõõdus prototüübi mootoril puudus järelpõlemiskamber, lennuki esmalend tehti 25. oktoobril 1955. Prototüübi järglane, teine Draken ületas esmalennul mootori täisforssaažiga tõusul mitteametlikult helikiiruse.
Kasutamine
Saab J 35A-d rivis. Esimene lennuk on vanem, lühema kerega (taga puudub forssaažikambri osa)Austria õhujõudude Draken
Kuigi algselt polnud Draken mõeldud hävituslennukite vastaseks tegevuseks, osutus see hea juhitavuse tõttu edukaks ka selles rollis. Piloteerimisvea tõttu pöörisesse sattunud Drakeni lend lõppes sageli fataalse tagajärjega, seetõttu kukkus alla sadakond Drakenit. Lennuk võeti Rootsi lennuväes relvastusse 1960. aastatel ja kokku ehitati 644 Drakenit kuues modifikatsioonis. Lisaks Rootsile müüdi seda lennukit ka Austria, Soome ja Taani õhujõududele. Rootsi lennuväes lendas viimane Draken J 35F modifikatsioon 1990. aastateni, mil see vahetati välja Saab Gripeniga.
Kasutusaja jooksul täiustati Drakenit korduvalt, viimaseks modifikatsiooniks jäi 1980. aastate lõpus valminud J 35J. J 35J oli Drakenite lennukõlblikkuse pikendamise programm (kuigi enamik Drakeneid oli selleks ajaks Saab 37 Viggenitega asendatud), sest Gripenite arendus venis. Selle programmi järgi oleks Drakeneid hoitud kasutusel kuni 2000. aastateni, kuid eelarvekärbete ja suurte ülalpidamiskulude tõttu loobuti nendega lendamisest juba varem, 1998. aastal, kuigi mõned lennukid on jäänud kasutusele militaar- ja tsiviilotstarbel. Drakeni lennukeid ostsid ka Soome ja Taani. Austria ostis 1985. aastal 24 Saabi tehastes hooldatud ja moderniseeritud J 35D lennukit, mis said tüübitunnuseks J 35Ö.
Kõik Drakenid on püüdurhävituslennukid, nendega maapealsete sihtmärke ründamise võimekus oli piiratud. Erandiks olid Taani lennukid, mille suuremad kütusepaagid, lisapaagid püloonidel ja raketid AGM-12 Bullpup seda võimaldasid. Taani Drakenid olid kõige suurema lennukaaluga.
Soome paigaldas 1990. aastatel oma J-35XS lennukitele uuema avioonika, navigatsiooni/rünnakusüsteemid ning uuemad elektroonilise vastutegevuse seadmed, 2000. aastal loobuti lõplikult Drakenitel lendamisest.
Austria oli viimane riik, kus Drakenid olid veel relvastuses. Nad ostsid uuendatud varustusega J 35D lennukid, mis olid viimased kahe keres paiknevas automaatkahuriga Austria lennukid. Õhk-õhk-tüüpi raketid oli vastavalt 1955. aastal sõlmitud lepingutele Austriale keelatud. Lepingust loobuti 1993. aastal õhuruumi rikkumiste tõttu, mis tulenesid lõunapiiril asuva Jugoslaavia sisekonfliktist, mil osteti AIM-9 Sidewinderi raketid. Kuni uute tellitud Eurofighter Typhoon hävituslennukite saamiseni asendas Austria Drakenid 2005. aastal Šveitsist ostetud Tiger II hävituslennukitega.
Ameerika Ühendriikide katselendurite koolile kuulub kuus varem Taanis kasutusel olnud Drakenit, need paiknevad Mojave kosmosebaasis.
Drakeni modifikatsioonid
Katselennukid
Saab 210 – Tuntud ka kui Lilldraken, on vähendatud mõõtmetega eksperimentaallennuk, mis tehti topeltdeltatiiva katsetamiseks.
Drakenid
J 35A – hävituslennuk. Aastatel 1959–1961 ehitati 90 lennukit. Pärast 66. lennukit lisati sabaossa forssaažikamber, mis andis vajadusel mootorile suurema tõukejõu. Seetõttu tuli lisada ka sissetõmmatav tagumine ratas. Lennuki kaks versiooni olid hüüdnimedega Adam kort ('Adam lühike') ja Adam lång ('Adam pikk').
J 35B – hävituslennuk. Aastatel 1962–1963 ehitati 73 lennukit. Sellel versioonil olid tõhusam radar ja sihikud ning see oli täielikult integreeritud Rootsi STRIL 60 süsteemi (sihitus- ja õhuruumi jälgimissüsteem).
SK 35C – 25 lühema kerega J 35A-d ehitati ümber kaheistmelisteks õppelennukiteks. Minimaalsed muudatused tähendasid, et lennukit sai vajadusel kergesti hävituslennukiks tagasi muuta. Õppelennukil puudus relvastus.
J 35D – hävituslennuk. Aastatel 1963–1964 ehitati 120 lennukit. Sellel lennukil oli uus ja võimsam Rolls-Royce Avon 300 (RM 6C) mootor, mis andis järelpõlemisel tõukejõu kuni 77,3kN. See oli kõige kiirem Drakeni modifikatsioon ja viimane, millel oli kaks automaatkahurit.
S 35E – ehitati 60 luurelennukit. Eemaldatud radari ja relvastuse asemele paigaldati mitu kaamerat. Kuigi relvastus puudus, oli lennukile paigaldatud elektroonilise vastutegevuse süsteem. Selleks ehitati 28 J 35D ümber.
J 35F – hävituslennuk. Aastatel 1965–1972 ehitati 230 lennukit. Lennukil olid paremad seadmed, näiteks integreeritud radar, sihikud ja raketisüsteem. Relvastus koosnes peamiselt IR ja SARH tüüpi AIM-4 Falconi rakettidest, mida algselt plaaniti kasutada J 35D-l, eemaldatud oli üks kahur, et elektroonilistele seadmetele täiendavalt ruumi teha.
J 35F2 – J 35F lennukid, millel oli Hughesi lennukikompanii N71 infrapunasensorid. Muudatus tehti alates lennukitest kerenumbriga 35501.
J 35J – Rootsi valitsus otsustas 1985. aastal modifitseerida 54 J 35F2-e J 35J tasemele. Aastal 1987 telliti veel 12 modifitseeritud lennukit. Moderniseerimine toimus aastatel 1987–1991, eesmärgiks oli pikendada lennuki lennukõlblikkust, lisades elektroonikat; moderniseeriti kahurit ja suurendati kütusepaakide mahutavust. Viimane J 35J lendas 1999. aastal.
Saab 35H – kavandatud eksportversioon Šveitsi jaoks. Ühtegi ei müüdud.
Saab 35XD – eksportversiooni Taani jaoks modifitseeriti oluliselt, et lennukit saaks maapealsete sihtmärkide ründamiseks kasutada.
F-35 – üheistmeline ründelennuk.
TF-35 – kaheistmeline õppelennuk.
RF-35 – luurelennuk.
Saab 35XS – hävituslennuk Soome õhujõudude jaoks. Lennukid ehitati Soomes Valmeti tehases litsentsi alusel Saabi tehases valmistatud osadest.
Saab 35BS – kasutatud J 35B-d, müüdi Soomele.
Saab 35FS – kasutatud J 35F-id, müüdi Soomele.
Saab 35CS – kasutatud SK 35C-d, müüdi Soomele.
Saab 35Ö – Saab ostis 1980. aastate keskel Rootsi lennuväelt 24 J 35D-d tagasi ja muutis need J 35Ö tasemele (ingliskeelses kirjanduses kasutatakse ka tähist J 35OE). Müüdi hiljem Austriasse.
Uuendusettepanekud
Enne otsust alustada JAS 39 Gripeni arendamist 1970. aastate lõpus alustati ulatuslike uuringutega AJ 35 Drakeni moderniseerimiseks S 35E ja J 35F tasemele. Eesmärk oli anda lennukitele ründelennuki funktsioonid, kuni otsitakse asendust AJ 37 Viggenitele.
35 MOD Level 4 – kogu programmi ambitsioonikam modifikatsioon. Lennukile kavandati uus tiib ja otsustati lisada ka kanard-tiib, et suurendada maksimaalse stardimassi 15 000kg-ni, lisakohti relvadele, võimalust kasutada RBS 15 rakette,.
35 MOD Level 1b– enamik neist uuendustest kasutati ära J 35J-i ehitamisel.
Kokku ehitati 644 Drakenit.
Kasutajad
Endised Saab 35 Drakeni kasutajad on märgitud punasega
Drakenite sõjaline kasutamine lõpetati 2005. aastal, kuid mitmed lennukid on kasutusel tsiviilkäibes, seda enamasti USA-s.
↑Green, William and Gordon Swanborough. The Great Book of Fighters. St. Paul, Minnesota: MBI Publishing, 2001. ISBN 0-7603-1194-3.
Kirjandus
Dorr, Robert F., René J. Francillon and Jay Miller. Saab J35 Draken (Aerofax Minigraph no. 12). Arlington, TX: Aerofax Inc., 1987. ISBN 0-942548-17-5.
Erichs, Rolph et al. The Saab-Scania Story. Stockholm: Streiffert & Co., 1988. ISBN 91-7886-014-8.
Jørgensen, Jan. Saab 35 Draken: Scandinavian "Cold War" Warrior. Shrewsbury, UK: Airlife Publishing Ltd., 1997. ISBN 1-853107-29-8.
Laukkanen, Jyrki. Saab 35 Draken in Finnish Air Force (Suomen Ilmavoimien lentokoneet, osa 3)(soome k.).
Peacock, Lindsay. "Saab Draken Variant Briefing". World Air Power Journal, Volume 17 Summer 1994. London:Aerospace Publishing. ISBN 1-874023-43-3. ISSN 0959-7050. lk 116–135.
Taylor, John W.R. "Saab 35 Draken." Combat Aircraft of the World from 1909 to the present. New York: G.P. Putnam's Sons, 1969. ISBN 0-425-03633-2.
This Happens in the Swedish Air Force (brošüür). Stockholm: Information Department of the Air Staff, Flygstabens informationsavdelning, Swedish Air Force, 1983.
Widfeldt, Bo. Draken. Inbunden, Sweden: Air Historic Research AB U.B., 1995. ISBN 91-971605-4-7.
Rootsi
