Saint-Omer asub 68 km Lille'ist lääneloodes, Calais'sse viiva raudtee ääres, ja asub Artois' provintsis. See on saanud nime püha Audomari järgi, kes tõi piirkonda kristluse.
Saint-Omer ilmus esmakordselt ürikutesse 7. sajandil nime all Sithiu (Sithieu või Sitdiu), Audomari (Odemaarsi või Omeri) algatusel asutatud Saint-Bertini kloostri ümber.
9. sajandil sai kloostrite ümber kasvanud küla nimeks Saint-Omer. Normannid hävitasid selle koha umbes 860. ja 880. aastal. Kümme aastat hiljem olid linn ja klooster ehitanud kindlusmüürid ja olid nende rünnaku eest kaitstud. Prantslaste, flaamide, inglaste ja hispaanlaste sageli vaidlusaluste territooriumide piiril asuv Saint-Omer oli suurema osa oma ajaloost jätkuvalt piiramiste ja sõjaliste sissetungide all.
932. aastal vallutas Flandria ArnulfArtois' krahvkonna ja Saint-Omerist (hollandi keeles Sint-Omaars) sai järgmiseks kolmeks sajandiks Flandria krahvkonna osa. 1071. aastal said kuningas Philippe I ja teismeline Flandria krahv Arnulf III Saint-Omeri juures lüüa Arnulfi onult ja endiselt kaitsjalt Friisimaa Robrechtilt, kellest sai hiljem Flandria krahv kuni oma surmani 1093. aastal.
Koos oma tekstiilitööstusega Saint-Omer 12. ja 13. sajandil õitses. 1127. aastal sai see krahv Willem Clitolt kommunaalharta, millega sai esimeseks linnaõigustega linnaks Lääne-Flandrias. Hiljem kaotas linn oma liidripositsiooni tekstiilitööstuses Bruggele. Pärast krahv Baudouin I salapärast surma Flandria krahvkond nõrgenes. 1214. aastal vangistas Prantsusmaa kuningas Philippe II Baudouini tütre Johanna ja tolle abikaasa Ferrandi ning sundis neid sõlmima Pont-à-Vendini lepingu, millega Artois loovutati Prantsusmaale. Ferrand ei leppinud sellega ning liidus keiser Otto IV ja Inglismaa kuninga Johniga võitles ta Philippe II-ga Bouvine'i lahingus, kuid sai lüüa. Vaatamata poliitilisele eraldatusele järgmise 170 aasta jooksul jäi linn Flandria majandusvõrgustiku osaks.
Prantslased tegid aastatel 1551-1596 linna vastu tulutuid vallutuskatseid. Kolmekümneaastase sõja ajal ründasid prantslased 1638. aastal (Kardinal Richelieu juhtimisel) ja taas 1647. aastal. Lõpuks 1677. aastal, pärast 17-päevast piiramist, sundis Louis XIV linna kapituleeruma. 1678. aasta sügisel sõlmitud Nijmegeni rahu kinnitas jäädavalt linna vallutamist ja annekteerimist Prantsusmaa poolt. 1711. aastal piiras Saint-Omeri Marlborough' hertsog. Kuna linn oli näljahäda tõttu allaandmise äärel, riskis Jacqueline Robin oma eluga, et tuua linna provianti, mille mälestuseks püstitati 1884. aastal temale toomkiriku ette suur ausammas.
Esimese maailmasõja ajal saabus 8. oktoobril 1914 Saint-Omeri BritiKuninglik lennukorpus (RFC) ja kohaliku võidusõiduraja kõrval asuvale lennuväljale rajati peakorter. Järgmisel neljal aastal oli Saint-Omer kõigi RFC-operatsioonide keskpunktiks selles valdkonnas. Kuigi enamik eskadrille kasutas Saint-Omeri vaid transiitlaagrina enne teistesse kohtadesse liikumist, kasvas baasi tähtsus, kuna see suurendas logistilist tuge RFC-le. Paljud kuninglike õhujõudude eskadrillid võivad sel perioodil jälgida oma juuri Saint-Omeris moodustamiseni. Nende hulgas on RAF eskadrill nr. 9, mis moodustati Saint-Omeris 14. detsembril 1914, ja RAF eskadrill nr. 16, mis moodustati 10. veebruaril 1915.
Teise maailmasõja ajal kasutas lennuvälja Luftwaffe. Kui RAF-i jalutu lahingu Suurbritannia pärast äss Douglas Bader Prantsusmaa kohal õhulahingus oma Spitfire'st langevarjuga hüppas, raviti teda esialgu Saint-Omeri Luftwaffe haiglas. Ta oli päästmisel kaotanud kunstjala ja RAF võttis temalt pommirünnaku ajal veel ühe.
Peamised kohad
Toomkirik
Kindlustused (mida Vauban 17. sajandil parandas) lammutati 19. sajandi viimasel kümnendil ning nende asemele rajati puiesteed ja uued läbipääsud. Osa vallidest linna lääneküljel jäid puutumata, need on muudetud pargiks, mida tuntakse nime all jardin public (avalik aed). Kaks sadamat on linnast väljas ja üks selle piires. Saint-Omeris on laiad tänavad ja avarad väljakud.
19. sajandi Cavaillé-Colli orel toomkirikus
Vana toomkirik ehitati peaaegu täielikult 13. ja 14. sajandil. 1499. aastal valminud raske nelinurkne torn läheb üle lääneportaali. Kirikus on piibliainelised maalid, kolossaalne Jeesuse kuju, mis istub neitsi Maarja ja püha Johannese vahel (13. sajand, kuulus algselt Thérouanne'i toomkirikule ja selle esitles keiser Karl V), Püha Audomari (Omeri) kenotaaf (13. sajand) ja arvukalt ex-votos. Rikkalikult kaunistatud kabelis transeptis on palverännakute objektiks olev neitsi puidust kuju (12. sajand). Saint Bertini kirikust, mis on osa kloostrist (ehitatud aastatel 1326–1520 eelmiste kirikute kohale), kuhu Childerich III oma elupäevade lõpetamiseks taandus, on alles mõned kaared ja kõrge torn, mis kaunistavad avalikku aeda. Huvi pakuvad veel mitmed kirikud või kloostrikabelid, sealhulgas Püha Haua (14. sajand), millel on kivitorn ja vitraažaknad. Toomkirikus on tohutu Cavaillé-Colli orel, mis on endiselt mängitav.
Raekojas, mis ehitatud Püha Bertini kloostri materjalidest, asuvad ürikute kogu, pildigalerii ja teater. Mitmed majad on pärit 16. ja 17. sajandist. Hôtel Colbert, kunagist kuninglikku majutuskohta, hõivab nüüd arheoloogiamuuseum. Sõjaväehaigla asub endises Inglise kolledžis, mille asutasid 1593. aastal Inglisejesuiidid. Nüüd on see Lycée Alexandre Ribot osa. Lisaks lütseumile on seal ka muusika- ja kunstikoolid.
Toomkirikuga külgnev vana piiskopipalee on kasutusel kohtumajana. Saint-Omer on asekohtu ja vahekohtu, kaubanduskoja ja kaubanduse vahekohtu juhatuse asukoht.
Kuni 1942. aastani oli linna peakujuks Jacqueline Robin, kes oli legendi kohaselt aidanud linnal vastu seista piiramisele Marlborough' hertsogi ja Savoia printa Eugeni poolt 1711. aastal. Kuju aga kadus Saksa okupatsiooni ajal, viidi ümbersulatamiseks. Tänapäeval on allesjäänud linnaga seotud inimeste kujud:
L'abbé Suger
Pierre Alexandre Monsigny
Prince Ferdinand-Philippe d'Orléans, duc d'Orléans
Majandus
Suurema osa eelmisest sajandist sõltus Saint Omeri majandus suuresti ühest ettevõttest, klaasitootjast Arc Holdings (asub naaberlinnas Arques'is). Saint Omeri majandus on viimase 50 aasta jooksul mitmekesistunud. Lisaks Arc Holdings klaasitöödele on piirkonna suuremate tööandjate hulgas:
Uute ettevõtete loomine on viimase 10 aasta jooksul pidevalt kasvanud, 2020. aasta seisuga on 2147 ettevõtet. Linnas endas on hulk jaekauplusi ja -teenuseid, samuti suur valik restorane, pruulikodasid ja kohvikuid.
Ajalooliselt oli Saint Omeri majandus arenenud ka väljaspool linna asuvatel märgaladel, mida tuntakse kohaliku nime all le marais, mis on endiselt üks viimaseid kultiveeritud marais Prantsusmaal. Marais Audomarois on praegu kantud UNESCO kultuuripärandi nimistusse. Tänu pehmele kliimale ja viljakale pinnasele jätkub selle piirkonna põllumajandustoodang aastaringselt. Sortimendilt on lillkapsas tähelepanuväärne toode ja seda eksporditakse kogu Euroopasse. Muud põllukultuurid, mille poolest piirkond on tuntud, on porgand, endiivia ja kress.
Lähipiirkonnad
Soode lõpus, Clairmarais' metsa piiril, on 1140. aastal Alsace'i Thierry poolt asutatud kloostri varemed. Thomas Becket otsis 1165. aastal siin varjupaika. Saint-Omerist lõunas, Aa-d juhtival künkal asub Helfaut' laager, mida sageli nimetatakse ka Saint-Omeri laagriks.
Linna lähedal Canal de Neufossé ääres asub Ascenseur des Fontinettes, hüdrauliline tõstuk, mis kunagi tõstis ja langetas kanalipaate Aasse ja sealt tagasi, kõrgusega üle 12 m. See asendati 1967. aastal suure lüüsiga.
Saint-Omer on etniliste, keeleliste ja immigrantide kogukondade poolest mitmekesine. Haut-Pont on Saint-Omeri lääneflaami osa, millel on flaami/belgia juured. Toomkirikust kagus on äsjamoodustunud türgi naabruskond; suurem osa kohalikest türklastest on kristliku usu esindajad (s.t. kreeka õigeusklikud või etnilise kreeka päritolu, idariitus ja katoliiklased), kes saabusid Prantsusmaale pärast Esimest maailmasõda, et pääseda usulise tagakiusamise eest. Genealoogid on märkinud piirkonna paljusid kultuurimõjusid, sealhulgas briti, hollandi, saksa, austria, ungari, tšehhi, slovaki ja poola. Arvatakse, et piirkonna kaevandus- ja klaasitööstus aitasid kaasa sõjajärgse (Esimese ja Teise maailmasõja) elanikkonna taaselustamisele.
Rahvaraamatukogu
Saint-Omeri rahvaraamatukogu haruldaste raamatute sektsioonis on üks kolmest 42-realise Gutenbergi piibli prantsuse eksemplarist, mis pärineb Saint Bertini kloostri raamatukogust. Ülejäänud kaks eksemplari on Pariisis. 2014. aasta novembris leiti Saint-Omeri rahvaraamatukogust varem tundmatu Shakespeare'i Esimene foolio. Raamat oli 200 aastat segamatult raamatukogus lebanud. Esimesed 30 lehekülge olid puudu. Mitmed eksperdid aitasid autentida fooliot, millel oli ka nimi "Neville", mis oli kirjutatud esimesele säilinud lehele, mis viitab sellele, et see võis kunagi kuuluda Edward Scarisbrickile. Scarisbrick oli katolikuvastaste repressioonide tõttu Inglismaalt põgenenud ja õppis jesuiitide õppeasutuses Saint Omeri kolledžis. Selle autentsust kinnitas Nevada ülikooli professor ja üks maailma juhtivamaid Shakespeare'i autoriteete Eric Rasmussen, kes viibis sel ajal Londonis. Ainus teine teadaolev Esimese foolio eksemplar Prantsusmaal asub Pariisi rahvusraamatukogus.
Sport
Saint-Omer võõrustas 2022. aasta kanuupolo maailmameistrivõistlusi.
Märkimisväärseid inimesi
Omer või Audomarus või Audomar (600–670), munk, Therouanne'i piiskop, kanoniseeritud.
Lambert (11. sajandi lõpp – 11. sajandi algus), Saint-Omeri kanoonik, Liber floridus autor.
Daniel Carroll (22. juuli 1730, Upper Marlboro, Inglismaa – 4. mai 1796, Rock Creek, Maryland), üks Ameerika Ühendriikide asutajatest; ta oli ainuke katoliiklane, kes allkirjastas Ameerika Ühendriikide põhiseaduse. Ta oli õppinud jesuiitide Saint Omeri Inglise kolledžis.
John Carroll (8. jaanuar 1735, Upper Marlboro, Inglismaa – 3. detsember 1815, Baltimore), jesuiidist Ameerika preester, kes oli õppinud jesuiitide Saint Omeri Inglise kolledžis. Ta oli 1. piiskop Ameerika Ühendriikides (Baltimore'i piiskopkond) ja Georgetowni ülikooli asutaja.
Charles Carroll Carrolltonist (19. september 1737 – 14. november 1832), Kontinentaalkongressi delegaat, senaator Marylandist. Ta oli ainus katoliiklane, kes allkirjastas iseseisvusdeklaratsiooni. Nagu tema nõod, õppis ka tema jesuiitide Saint Omeri Inglise kolledžis.
Albert Louis Valentin Taviel (1767–1831), sündinud Saint-Omeris, suri Pariisis, ta oli Prantsuse revolutsiooni ja keisririigi kindral.
Pierre Alexandre Joseph Allent (1772–1837), sündinud Saint-Omeris, ta oli Prantsuse revolutsiooni ja keisririigi kindral.
Martin Charles Gobrecht (1772–1845), sündinud Casselis (Flandria) ja surnud Saint-Omeris, ta oli Prantsuse revolutsiooni ja keisririigi kindral.
Émile Lefranc (27. august 1798 – 18..), sündinud Saint-Omeris. Ajaloolane, geograaf ja kooliraamatute autor. Ta oli ülikoolis dotsent, tõlkis ka vanakreeka keelest prantsuse keelde ja kirjutas ladina keeles.
Louis Noël (9. veebruar 1807, Saint-Pierre-lez-Calais's – 18. veebruar 1875, Saint-Omeris), skulptor.
Louis Martel (13. september 1813, Saint-Omeris – 4. märts 1892, Évreux's), Prantsusmaa senati president, justiitsminister.
Louis-François-Joseph Deschamps de Pas (25. juuni 1816, Saint-Omeris – 1. märts 1890, samas), insener ja arheoloog. Ta avaldas mitmeid olulisi teoseid Saint Omeri ja selle ümbruse arheoloogia kohta.
François-Nicolas Chifflart (25. märts 1825, Saint-Omeris – 19. märts 1901, Pariisis), maalikunstnik, illustraator ja söövitaja.
Alphonse de Neuville (31. mai 1836 – 18. mai 1885), maalikunstnik. Ta oli Delacroix' õpilane.
Alexandre Ribot (7. veebruar 1842, Saint Omeris – 13. jaanuar 1923, Pariisis), riigimees, neljakordne peaminister.
Tanguy Malmanche (7. september 1875 – 20. märts 1953), Prantsuse kirjanik, kes osales bretooni kultuuri taaselustamises.
Éric Morena (27. oktoober 1951 – 16. november 2019), Prantsuse laulja. Ta sündis Saint-Omeris ja tema tegi kuulsaks 1987. aasta hitt "Oh! Mon bateau".
Raoul Castex (27. oktoober 1878, Saint-Omeris – 10. jaanuar 1968, Villeneuve-de-Rivière's), Prantsuse mereväe admiral ja sõjaväeteoreetik. IHEDN (Institut des hautes études de défense nationale) asutaja.
Germaine Acremant (1889–1986), kirjanik, kes on tuntud oma teose Ces dames aux chapeaux vert poolest.
Robert Ficheux (1898–2005), Prantsuse ajaloolane ja geograaf, sündinud Saint-Omeris. Les Palmes Académiques (17. oktoober 1998).
Jean-Pierre Évrard, fotograaf, sündinud 1936. aastal Saint Omeris, kelle tööd paistavad silma selle poolest, et need on paberil eranditult mustvalged.
Max Méreaux, helilooja, sündinud Saint Omeris 1946. aastal.
Teater "le moulin à café" (kohviveski)
_de_Saint-Omer.jpg)
