Sinine kuslapuu

Sinine kuslapuu

Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Dipsacales
Sugukond Kuslapuulised Caprifoliaceae
Perekond Kuslapuu Lonicera
Liik Sinine kuslapuu
Binaarne nimetus
Lonicera caerulea
L.

Sinine kuslapuu (Lonicera caerulea) on taimeliik kuslapuuliste sugukonnast kuslapuu perekonnast.

Liigid

Kamtšatka kuslapuu õied

Selle liigi klassifikatsioonis ei ole teadlased ühel meelel, järgmine klassifikatsioon koosneb 9 alamliigist:

Levik ja kasvunõuded

Sinine kuslapuu on levinud taigas, arktilistes piirkondades ja lõunapoolsetes mägedes.

Taim kasvab Eestis peamiselt mandri lääne- ja keskosas, harvem ka Ida-Eestis lubjarikastel soostunud puisniitudel ja soodes. Liiki leidub Eestis paiguti. Talub varju, eelistab neutraalset ja parasniisket mulda. Sobib hästi mahepõllumajandusse, sest ei vaja kasvu ajal erilist hooldust ja on kahjustajate suhtes resistentne.

Kirjeldus

Taimed on heitlehised ja keskmise suurusega põõsad. Põõsa kõrgus on 1–1,5 (2) m. Sinise kuslapuu vanemad oksad on kollakaspruuni või pruunika koorega ning näivad narmendavat. Lehed on lihtlehed, asetsevad vastakuti, ovaalse kuni äraspidimunaja kujuga, pealtpoolt võivad olla pehmekarvased sinakat või tumehallikasrohelist värvi, alt pehmekarvased ja hallikasrohelised. Tavaliselt on igas sõlmevahes kolm punga, alumisest ja vahel ka keskmisest pungast arenevad võrsed koos lehtede või ka õitega. Õitseb mais või aprilli lõpus ning õied on rohekasvalged või kahvatukollased. Viljad on moodustunud kahe sigimiku kokkukasvamise tulemusena. Need on 1–1,5 cm pikkused, tume- kuni mustjassinised, kaetud valge vahakihiga. Kuju on väga varieeruv: peaaegu ümmargune, ovaalne, munajas, äraspidimunajas, ebakorrapärane, pirni-, sirbi- või silindrikujuline. Vilja mass on 0,2–2,0 g. Maitse varieerub väga mõrust kuni magushapuni. Viljad sisaldavad umbkaudu 20 seemet, arv sõltub tolmeldamise efektiivsusest. Seemned on väiksed, parkinud[küsitav] värviga kuni pruunid, 1–2 mm laiused, läätsekujulised ja pehmed ega sega viljade söömist.

Õitsemine

Põldkimalane sinist kuslapuud tolmeldamas

Sinise kuslapuu õied on hermafrodiidid ja enamasti ei viljastu oma õietolmuga, vaid nende risttolmlemiseks on vaja kaht või enamat sorti. Õies on 5 tolmukat ja 2 emakat. Sinise kuslapuu õie sigimikud on kokku kasvanud ning nendest moodustub kaksikmari. Õitsemisaja pikkus on 1–2 nädalat, kuid püsivalt jaheda ilma korral võib see olla pikem. Õied taluvad temperatuuri kuni –10 °C. Põhja-Ameerikas tehtud põllu-uuringud on näidanud, et kõige enam tolmeldavad seda kultuuri kimalased.

Paljundamine

Sinist kuslapuud paljundatakse seemnete või haljaspistikutega.

Kasvatamine

Kuigi kultuurtaimena endiselt veel vähe tuntud, on Venemaa, Hiina ja Jaapani põliselanikud juba ammu kasutanud looduslike liikide vilju toiduks. Erinevalt Eestist on Siberis kasvavate sinise kuslapuu alamliikides populatsioone, mis pole mõru maitsega, mistõttu on need olnud tähtsad metsamarjad. Nõukogude Liidus hakati marjakultuuri uurima 1950. aastatel. Sestpeale on sinine kuslapuu saanud aiataimena ja Lääne-Siberi istandikes kasvatatavana populaarseks. Jaapanis kasvatatakse sinist kuslapuud 195 ha suurusel maa-alal. Kanadas Saskatchewani provintsis on sinise kuslapuu viljade tootmine kõige kiiremini kasvav marjakultuuride tööstuse sektor.

Eestis hakkas sinise kuslapuu levikut soodustama 1950. aastal Albert Kurm. Pärast seda hakati sorte katsetama Tallinnas ja Polli katsebaasis.

Tähtsus

Sinine kuslapuu on eriline selle poolest, et ta on väga varajase fenoloogiaga. Võrreldes teiste marjakultuuridega valmib sinine kuslapuu esimesena, 6–8 nädalat pärast õitsemist. Oluline väärtus on ka hea talvekindlus.

Sordiaretus

Sordiaretuse algus

1950. aastate alguses hakati Nõukogude Liidus aretama kasvatajatele sorte. Sel eesmärgil tegi Vavilovi Instituut maailma eri paigus mitmeid ekspeditsioone, et koguda paljundamiseks materjali. Taimmaterjal viidi eri Instituutidesse, kus hinnati alamliikide kohanemist ja selgitati nende sobivus sordiaretuseks. Hinnatuimad alamliigid on leitud Kaug-Idast: kamtchatica, edulis, boczkarnikovae ja turcmanizowii. Venemaal tegeletakse aretusega Pavlovskis, Moskvas, Tšeljabinskis, Nižni Novgorodis, Novosibirskis, Baktšarskis, Barnaulis, Vladivostokis ja mujal. Kuid seemikuid kasvatatakse ka koduaedades, et neist siis parimad paljundamiseks valida. Igal aastal registreeritakse uusi sorte. Viimastel aastatel on alustatud sinise kuslapuu sortide valikaretust Rumeenias, Tšehhis, Lätis, Rootsis ja Oregonis (USA).

Kanada sordiaretusprogrammis pööratakse suurt tähelepanu vilja massile, suhkrute ja hapete suhtarvule, suuremale antotsüaanide, flavonoidide ja fenoolide sisaldusele.

1970. aastatel alustati selektiivset aretust Hokkaidōs Jaapanis. Selleks kasutati kohalikku alamliiki emphyllocalyx. Seal on välja kujunenud oma tööstusharu, mille toodanguks on värsked ja töödeldud taimesaadused. Hiina kirdeosas, kus on pikka aega sinise kuslapuu looduslikke taimi kasvatatud, on suurenenud huvi valimaks tootmise jaoks välja eliitvormid.

Sordiaretussuunad

Enamasti peetakse oluliseks suurt saagikust, suuri vilju, isefertiilsust, püstist kasvu, painduvaid oksi ja viljade üheaegset valmimist. Mehaanilise koristuse jaoks on vaja tugevaid vilju, mis ei variseks kergesti. Teiste tunnuste seas on veel hea maitse, suur toitainete, eriti C-vitamiini ja antioksüdantsete ainete sisaldus ning viljade varajane küpsemine.

Kasutamine

Iluaianduses

Taime väärtus peitub ka põõsa pikaealisuses ja dekoratiivsuses, see on heaks pesitsuspaigaks lindudele, kuid linnud on samuti viljadest huvitatud.

Ravimtaimena

Siberis ja Kaug-Idas on kasutatud sinise kuslapuu marju seedehäirete, mao-, neeru- ja maksahaiguste korral ning malaaria ja hüpertoonia raviks ja ka ergutina. Hiinas toodetud ekstrakti soovitatakse kasutada veresuhkru taseme alandamiseks ning vähiennetuseks. Uuringutest on selgunud, et sinise kuslapuu ekstrakt kaitseb närvirakke ja aitab maksal taastuda.[viide?]

Viljade toiteväärtus ja biokeemiline koostis

Jaapani põliselanikud on nimetanud sinist kuslapuud elu eliksiiriks. C-vitamiini sisaldus varieerub viljades 30,4–186,6 mg/100 g. Viljades on suurem fenoolide sisaldus (100 g toorkaalu kohta 140,5–1142 mg GAE ) kui loodusliku vaarika, maasika, füüsali ja mustika viljades. Samuti on viljades enam antotsüaane võrreldes vaarika, punase sõstra ja mustikaga. 100 g sinise kuslapuu viljades on 1777 µg kaaliumi, 266 µ kaltsiumi ja 689 µ vaske.

Toitainete sisaldus sinise kuslapuu värsketes marjades
ToitaineSisaldus, %
Vesi85,5
Süsivesikud12,8
Kiudained2,1
Valgud0,7
Tuhk0,4
Lipiidid0,6

Uuendtoit

2018. aastal lisati sinise kuslapuu marjad uuendtoitude hulka.[viide?]

Viited

  1. 1 2 Eesti taimede määraja. Tartu, Eesti Loodusfoto, 1999. Lk 259
  2. ↑ "Taxon: Lonicera caerulea L." Vaadatud 17.12.2017.
  3. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 Thompson, M. M. In: Jules Janick; Robert E Paull (eds) (2006). Caprifoliaceae (chapter). The encyclopedia of fruit and nuts. Cambridge, MA. Lk 232-236. ISBN 0851996388 9780851996387. {{raamatuviide}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: pikkust (juhend); parameetris |autor= on üldnimi (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. 1 2 3 4 Taimi Paal (2015). Eesti metsamarjad. Tallinn: Greif. Lk 153-154.
  5. ↑ Urmas Roht (2007). Lehtpuud I osa. Tartu: Atlex. Lk 192.
  6. ↑ Hummer, K. E., Pomper, K. W., Postman, J., Graham, C. J., Stover, E., Mercure, E. W., Aradhya, M., Crisosto, C. H., Ferguson, L., Thompson, M. M., Byers, P., Zee, F. In: Marisa Luisa Badenes, David H. Byrne. (eds) (2012). Blue Honeysuckle (Chapter). Emerging Fruit Crops: fruit Breeding: handbook of Plant Breeding. Springer. Lk 121-124. {{raamatuviide}}: parameetris |autor= on üldnimi (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  7. 1 2 3 4 5 Olev Henno (1995). Puude ja põõsaste välimääraja. Tallinn: Forest. Lk 237.
  8. ↑ Robert Piir (2008). Vähetuntud marjad aias. Tallinn: Maalehe Raamat. Lk 53-83.
  9. 1 2 3 Nele Ingerpuu (detsember 2016). "Kuslapuu: tavaline, kuid vähe tuntud" (PDF). Eest Loodus. Vaadatud 06.04.2020.
  10. ↑ Frier, S. D., Somers, C. M., Sheffield, C. S. (2016). Comparing the performance of native and managed pollinators of Haskap (Lonicera caerulea: Caprifoliaceae), an emerging fruit crop. - Agriculture, Ecosystems and Environment. Vol. 219, 42–48 pp.
  11. ↑ "The Fruit Industry in Saskatchewan". Vaadatud 17.12.2017.
  12. 1 2 Thompson M. M., Barney D. L. (2007). Evaluation and breeding of Haskap in North America. - Journal of the American Pomological Society. Vol. 61, No. 1, 25–33 pp.
  13. ↑ Scharf, J. (2015). "Haskap Field Day 2015". Originaali arhiivikoopia seisuga 22.12.2017. Vaadatud 19.12.2017.
  14. ↑ Bors, B., Thomson, J., Sawchuk, E., Reimer, P., Sawatzky, R., Sander, T., Kaban, T., Gerbrandt, E., Dawson, J. (2012). Haskap Breeding & Production Final Report. 142 pp.
  15. ↑ Thompson, M. M. (2006). Introducing haskap, Japanese blue honeysuckle. - Journal of the American Pomological Society. Vol. 60, No. 4, 164-168 pp.
  16. ↑ Tanaka, T., & Tanaka, A. (1998). Chemical composition and characteristics of Hasukappu berriesin various cultivars and strains. - Nippon Shoukuhin Kogyo Gakkaishi. Vol. 45, No. 2, 129-133 pp.
  17. ↑ Arus, L., Kask, K. (2007). Edible honeysuckle (Lonicera caerulea var. edulis) - underutilized berry crop in Estonia. - NJF Report. Vol. 3, No. 1, 33-35 pp.
  18. 1 2 Skupień, K., Ochimian, I., Grajkowski, J. (2009). Influence of ripening time of fruit chemical composition of two blue honeysuckle cultigens.- Journal of Fruit and Ornamental Plant Research. Vol. 17, No.1, 101-11 pp.
  19. ↑ Palíková, I., Valentová , K., Oborná, I., Ulrichová, J. (2009). Protectivity of blue honeysuckle extract aginst oxidative human endothelial cells and rat heptatocyte damage. - Journal of Agricultural and Food Chemistry. Vol. 57, No. 15, 6584-6589 pp.
  20. ↑ Ochimian, I., Oszmianski, J., Skupiń. (2009). Chemical composition, phenols, and firmness of small black fruits. - Journal of Applied Botany and Food Quality. Vol. 83, No. 1, 64-69 pp.
  21. ↑ Thomson, M., Chaovanalikit, A. (2003). Preliminary observations on adaption and nutraceutical values of blue honeysuckle (Lonicera caerulea) in Oregon, USA. - Acta Horticulturae. Vol. 626, 65-72 pp.
  22. 1 2 Bakowska-Barzak, A. M., Marianchuk, M., Kolodziejczykb, P. (2007). Survey of bioactive components in Western Canadian berries. - Canadian Journal of Physiology and Pharmacology. Vl. 85, No. 11, 1139-1152 pp.
  23. ↑ Paliková, I., Heinrich, J., Bedář, P., Marhol, P., Křen, V., Cvak, L., Valentová, K., Růžička, F., Holá, V., Kolař, M., Šimánek V., Ulrichová, J. (2008). Constituents and Antimicrobial Properties of Blue Honeysuckle: A Novel Source for Phenolic Antioxidants. - Journal of Agricultural and Food Chemistry. Vol. 49, No. 10, 11883-11889 pp.
  24. ↑ Fan, Z., Wang, Z., Liu, J. (2011). Cold-field fruit extracts exert different antoxidant and antiproliferative activities in vitro. - Food Chemistry. Vol. 129, No. 2, 402-407 pp.
  25. ↑ Lefèvre, I., Ziebel, J., Guignard, C., Sorokin, A., Tikhonova, O., Dolganova, N., Hoffmann, L., Eyzaguirre, P., Hausman, J.-F. (2011). Evaluation and comparison of nutritional quality and bioactive compounds of berry fruits from Lonicera caerulea, Ribes L. species and Rubus idaeus grown in Russia. - Journal of Berry Research. Vol. 1, No. 3, 159-167 pp.
  26. ↑ Rop, O., Řezníček, V., Mlček, Ji.,Juríková, T., Balík, J., Sochor, J., Kramářová, D. (2011). Antioxidant and radical oxygen species scavenging activities of 12 cultivars of blue honeysuckle fruit. - Horticultural Science - UZEI 2011. Vol. 38, No. 2, 63-70 pp.
  27. ↑ Rupasinghe, H. P. V., Yu, L. J., Bhullar K. S., Bors, B. (2012). Short Communication: Haskap (Lonicera caerulea): A new berry crop with high antioxidant capacity. - Canadian Journal of Plant Science. Vol. 92, No. 7, 1311-1317 pp.
  28. ↑ Vasco, C., Ruales, J., Kamal-Eldin, A. (2008). Total phenolic compounds and antioxidant capacities of major fruits from Ecuador. - Food Chemistry. Vol. 111, No. 4, 816–823 pp.
  29. ↑ Acosta-Montoya, Ó., Vaillant, F., Cozzano, S., Mertz, C., Pérez, A. M., Castro, M. V. (2010). Phenolic content and antioxidant capacity of tropical highland blackberry (Rubus adenotrichusSchltdl.) during three edible maturity stages. - Food Chemistry. Vol. 119, No. 4, 1497–1501 pp.
  30. ↑ You, Q., Wang, B., Chen, F., Huang, Z., Wang, X., Luo, P. G. (2011). Comparison of anthocyanins and phenolics in organically and conventionally grown blueberries in selected cultivars. - Food Chemistry. Vol. 125, No.1, 201–208 pp.
  31. ↑ Chen, L., Xin, X., Zhang, H., Yuan, Q. (2013). Phytochemical properties and antioxidant capacities of commercial raspberry varieties. - Journal of Functional Foods. Vol. 5, No. 1, 508–515 pp.
  32. ↑ Pantelidis, G. E., Vasilakakis, M., Manganaris, G. A., Diamantidis, G. (2007). Antioxidant capacity, phenol, anthocyanin and ascorbic acid contents in raspberries, blackberries, red currants, gooseberries and Cornelian cherries. - Food Chemistry. Vol. 102, No. 3, 777–783 pp.
  33. ↑ Skrede, G., Wrolstad, R. E., Durst, R. W. (2000). Changes in anthocyanins and polyphenolics during juice processing of highbush blueberries (Vaccinium corymbosum L.). - Journal of Food Science. Vol. 65, No. 2, 357–364 pp.
  34. ↑ Lefèvre, I., Ziebel, J., Guignard, C., Sorokin, A., Tikhonova, O., Dolganova, N., Hoffmann, L., Eyzaguirre, P., Hausman, J.-F. (2011). Evaluation and comparison of nutrional quality and bioactive compounds of berry fruits from Lonicera caerulea, Ribes L. species and Rubus idaeus grown in Russia. - Journal of Berry Research. Vol. 1, 159-167 pp.
  35. ↑ "Dokument 32018R1991". EUR-Lex. 13.12.2018. Vaadatud 17.03.2020.

Välislingid