T-64 on Nõukogude Liidu päritolu tank. Tank töötati välja Harkivis ja seda toodeti sealsamas. T-64 ühendas mitmeid tehnilisi innovatsioone ning oli seetõttu keerukam ja kallim, mistõttu ei eksportinud Nõukogude Liit tanki Varssavi pakti liitlastele ega kolmandatele riikidele.
Kirjeldus
T-64 oli esimene Nõukogude tank, mille 125mm kahurit laadis automaatlaadija. See võimaldas vähendada tanki meeskonna koosseisu laaduri võrra, kelle tööruumi arvelt vähendati masina suurust ja kaalu.
T-64 oli paljudest Nõukogude Liidu tankidestesimene, mille pearelv on 125mm sileraudne kahur. Läbi kahuritoru oli võimalik lasta ka tankitõrjerakette. Uuenduslik oli samuti soomus, sest esimest korda kasutati Nõukogude tankitootmises komposiitsoomust.
Ajastule kohaselt arvestati T-64 kavandamisel võimaliku tuumasõja ohuga. Seetõttu sisaldas soomus radiatsiooni neelavat kihti, tanki sise- ja välisõhk hoiti eraldi ning välisõhk filtreeriti enne selle meeskonnaruumi pääsemist. Huvitava nüansina paiknes rataste põrutusi neelav kummikiht terasest rataste sees ja mitte nende peal, nagu oli kombeks teistel Nõukogude tankidel. Viimati nimetatu muudab T-64 rattad teiste tankide ratastest kuumakindlamaks.
Tank osutus piisavalt edukaks, et selle põhjal konstrueeriti gaasiturbiinigaT-80. Tolle algsed variandid kandsid T-64 tanki torni, sama kahurit ja automaatlaadijat. Küll aga parandati T-80 tarbeks tanki soomust.
Külma sõja ajal varustati T-64-dega Nõukogude Liidu Ida-Euroopas paiknevad väeosad. Nõnda jõudsid tankid eesliiniüksustesse Ida-Saksamaal ja Ungaris. T-64 tanke kasutati teisteski Nõukogude läänepoolsetes üksustes.
Enne 1991. aastat ei eksporditud ühtegi T-64 tanki. Seetõttu oli tank teenistuses ainult Nõukogude Liidus ja selle endistes liiduvabariikides. Pärast liidu lagunemist oli T-64 Ukraina, Usbekistani, Valgevene ja Venemaa relvastuses, kellest esimesena nimetatust sai tanki suurim kasutaja.
Ajalugu
Ukraina T-64 2021. aastal
Tank konstrueeriti Nõukogude Liidus Harkivi konstrueerimisbüroos. Uue tanki loomine algas juba 1951. aastal ja seda vedas eest tankikonstruktor Aleksandr Morozov. Enne tootmisküpse variandini jõudmist valmisid 1950. ja 1960. aastatel mitu Objekt 430 ja 432 prototüüpi, millel testiti uuenduslikke lahendusi. Objekt 432-e konstruktsiooni parandati, misjärel võeti see 1966. aasta lõpus teenistusse tähisega T-64.
Ent juba siis plaaniti tanki uuendada. T-64A variant oli esimene, mis sai T-62-lt tuntud 115mm sileraudse kahuri asemel samuti sileraudse 125mm kahuri ja automaatlaadija. T-64B sai parema soomuskaitsega torni, aga kavandatud võimsam mootor tootmisse ei jõudnud.
Nagu Nõukogude tankide puhul ikka, toodeti ka T-64-st kümneid variante ja tanke uuendati korduvalt. Tootmine jõudis lõpule 1987. aastal ja selleks ajaks oli tanke ehitatud peaaegu 13 000.
Kasutajad
Kaart T-64 tankide kasutajatega, millel sinine tähistab tanki praeguseid kasutajaid ja punane endiseid.
Donetski Rahvavabariik – 2017. aasta seisuga mitmed T-64B-d, T-64BV-d ja T-64BM-id teenistuses.
Ukraina – 2005. aasta seisuga 2 215 T-64 tanki. Levinumad variandid on T-64BV ja T-64B. Seisuga november 2023 oli teenistuses ja reservis 800 T-64.
Usbekistan – 2017. aasta seisuga 100 tükki teenistuses.
Venemaa – 1995. aasta seisuga oli alles ~4000 erinevat varianti T-64-a. 2014. aastaks oli neid järel umbes 2000, mis olid teenistuses välja arvatud ja vanarauaks tegemisel. Seisuga veebruar 2024 oli teenistuses 100 Т-64A ja T-64BV ja olemas ka hoidlates (hoidlates olevate T-55, T-62, T-64, T-72, T-80, T-90 hinnatav koguarv on 4000).
Endised kasutajad
Kasahstan – 2011. aastal oli alles ~50 T-64 tanki. Praeguseks on kõik maha kantud.
Nõukogude Liit
.svg){kind=spacer}
