| T-64 | |
|---|---|
|
Muuseumis tehtud foto esiplaanil on T-64A tank. | |
| Tüüp | tank |
| Päritoluriik |
|
| Teenistusajalugu | |
| Teenistuses | 1966–… |
| Kasutajad | vaata kasutajaid |
| Sõjad | |
| Tootmise ajalugu | |
| Konstruktor | KMDB |
| Konstrueeritud | 1951–1962 |
| Tootja | Malõševi tehas |
| Tootmises | 1963–1987 |
| Toodetud ühikuid | ~13 000 |
| Tehnilised andmed | |
| Kaal | 38 tonni |
| Pikkus | 9,225 m |
| Laius | 3,415 m |
| Kõrgus | 2,172 m |
| Meeskond | 3 |
|
| |
| Soomus | 20–450 mm |
Pearelv | 125 mm D-81TM (2A46) |
Muu relvastus | |
| Mootor |
5TDF diiselmootor 700 hj |
| Võimsuse-kaalu suhe | 18,4 hj/t |
| Vedrustus | torsioonvedrustus |
Tegevusulatus | 500 km |
| Kiirus | 60,5 km/h |
T-64 on Nõukogude Liidu päritolu tank. Tank töötati välja Harkivis ja seda toodeti sealsamas. T-64 ühendas mitmeid tehnilisi innovatsioone ning oli seetõttu keerukam ja kallim, mistõttu ei eksportinud Nõukogude Liit tanki Varssavi pakti liitlastele ega kolmandatele riikidele.
T-64 oli esimene Nõukogude tank, mille 125 mm kahurit laadis automaatlaadija. See võimaldas vähendada tanki meeskonna koosseisu laaduri võrra, kelle tööruumi arvelt vähendati masina suurust ja kaalu.
T-64 oli paljudest Nõukogude Liidu tankidestesimene, mille pearelv on 125 mm sileraudne kahur. Läbi kahuritoru oli võimalik lasta ka tankitõrjerakette. Uuenduslik oli samuti soomus, sest esimest korda kasutati Nõukogude tankitootmises komposiitsoomust.
Ajastule kohaselt arvestati T-64 kavandamisel võimaliku tuumasõja ohuga. Seetõttu sisaldas soomus radiatsiooni neelavat kihti, tanki sise- ja välisõhk hoiti eraldi ning välisõhk filtreeriti enne selle meeskonnaruumi pääsemist. Huvitava nüansina paiknes rataste põrutusi neelav kummikiht terasest rataste sees ja mitte nende peal, nagu oli kombeks teistel Nõukogude tankidel. Viimati nimetatu muudab T-64 rattad teiste tankide ratastest kuumakindlamaks.
Tank osutus piisavalt edukaks, et selle põhjal konstrueeriti gaasiturbiiniga T-80. Tolle algsed variandid kandsid T-64 tanki torni, sama kahurit ja automaatlaadijat. Küll aga parandati T-80 tarbeks tanki soomust.
Külma sõja ajal varustati T-64-dega Nõukogude Liidu Ida-Euroopas paiknevad väeosad. Nõnda jõudsid tankid eesliiniüksustesse Ida-Saksamaal ja Ungaris. T-64 tanke kasutati teisteski Nõukogude läänepoolsetes üksustes.
Enne 1991. aastat ei eksporditud ühtegi T-64 tanki. Seetõttu oli tank teenistuses ainult Nõukogude Liidus ja selle endistes liiduvabariikides. Pärast liidu lagunemist oli T-64 Ukraina, Usbekistani, Valgevene ja Venemaa relvastuses, kellest esimesena nimetatust sai tanki suurim kasutaja.

Tank konstrueeriti Nõukogude Liidus Harkivi konstrueerimisbüroos. Uue tanki loomine algas juba 1951. aastal ja seda vedas eest tankikonstruktor Aleksandr Morozov. Enne tootmisküpse variandini jõudmist valmisid 1950. ja 1960. aastatel mitu Objekt 430 ja 432 prototüüpi, millel testiti uuenduslikke lahendusi. Objekt 432-e konstruktsiooni parandati, misjärel võeti see 1966. aasta lõpus teenistusse tähisega T-64.
Ent juba siis plaaniti tanki uuendada. T-64A variant oli esimene, mis sai T-62-lt tuntud 115 mm sileraudse kahuri asemel samuti sileraudse 125 mm kahuri ja automaatlaadija. T-64B sai parema soomuskaitsega torni, aga kavandatud võimsam mootor tootmisse ei jõudnud.
Nagu Nõukogude tankide puhul ikka, toodeti ka T-64-st kümneid variante ja tanke uuendati korduvalt. Tootmine jõudis lõpule 1987. aastal ja selleks ajaks oli tanke ehitatud peaaegu 13 000.
phased out of service and were slated for destruction
| Pildid, videod ja helifailid Commonsis: T-64 |