Tenerife

Pärismaalased guantšid

Guantšid ehk Kanaaride berberitest pärismaalased saabusid saarele oletatavalt 5. sajandil eKr. Vanimad arheoloogilised leiud Icod de los Vinose Cueva de los Guancheses (h.k guantšide koopas) viitavad aga asutusele juba 6. sajandi eKr lõpus. Oma oskuste poolest võib guantše liigitada kiviaja inimeste alla – nad olid kultuurselt arenenud kuid tehnoloogiliselt mahajäänud kuna saarel puudusid metallimaagid. Guantšid tegelesid peamiselt koriluse ja kalandusega.

Guantšid oli polüteistlikud ja animistlikud uskudes mitmetesse loodusjumalatesse. Pühapaikadeks olid neil kivid ja mäed ning surnuid mumifitseeriti.

Guantšid kutsusid oma valitsejaid mencey'deks ning nende haldusüksusi menceyato'deks. Hispaania vallutajate maabumisel oli saarel üheksa menceyato't, mis pole aastasadade jooksul palju muutunud, sarnanedes oma territooriumilt, jaotuselt ja nimede poolest tänapäevase Tenerife maakondadega – tollal olid menceyato'deks Taoro, Güímar, Abona, Anaga, Tegueste, Tacoronte, Icode, Daute ja Adeje.

Hispaanlaste võimuletulek

1492. aastal üritas Gran Canaria kuberner Francisco Maldonado Tenerifele sõjasalka läkitada, kuid põrus Anaga sõdalaste tugeva vastupanu tõttu. Hispaania valitsejad Fernando II ja Isabel I andsid 1493 Alonso Fernandez de Lugole käsu Kanaarid vallutada.

1494. aasta mais maabus Fernandez de Lugo tänapäevase Santa Cruzi kaldal 2000 jalaväelase ja 200 ratsaväelasega. Menceyato'd jagunesid kahte leeri: rahu pooldajateks ja sõja pooldajateks – esimeste hulgas olid Anaga, Güímar, Abona ja Adeje, viimaste hulgas Tegueste, Tacoronte, Taoro, Icoden ja Daute.

Tenerife oli viimane Kanaari saartest, mis allus Hispaania vallutajatele, langedes lõplikult alles 1496. aastal.

Nagu teistelgi saartel, orjastati pärismaalasi, eriti neid, kes elasid sõdinud menceyato'des. Paljud surid ka omandatud immuunsuse puudumise tõttu hispaanlastelt saadud haigustesse, peamiselt grippi ja rõugetesse. Ülejäänud integreeriti usupöördega koloniaalühiskonda.

Kaubateed ja emigratsioon Ameerikasse

18. sajandi alguses hakati Kanaaride kaudu Ameerikasse sõitma ning Hispaania-Ameerika kaubandust arendama. Enim kaupa ja laevu käis Kanaaridel läbi Tenerife – üle 50% laevadest ja 60% kaubast, La Palmal ja Gran Canarial olid vastavad arvud 19% laevadest ja 7% kaubast. Peamisteks transporditavateks kaupadeks olid suhkruroog, rumm ja košenill, mida viidi enim La Guiarasse, Havannasse, Campechesesse ja Veracruzi.

Üks tähelepanuväärsemaid meremehi antud kaubateel oli La Lagunas sündinud mereröövel ja orjakaupmees Amaro Rodríguez Felipe (1678–1741).

Alates Uue Maailma kolonisatsioonist, peatusid Hispaania ekspeditsioonid Tenerifel, et täiendada oma varusid pikaks meresõiduks üle Atlandi ookeani – tihti lisandusid nendel peatustel laevameeskonnaga tenerifelased, kes otsisid paremat elu. Peamisteks emigratsiooni põhjusteks oli maaomandi vähesus saare kasvava rahvastikuga ja viljaka maa pindala vaegus.

Lisaks olid mitme sajandi jooksul tenerifelaste põhiliseks tulutoojaks muutunud veinid oma head turuseisu kaotamas Portugali iseseisvumisega ja Inglise kuninga Charles II abieluga Portugali printsessi Catherine'iga – britid hakkasid eelistama portugali veine ning saarel kanda kinnitanud monopoliseisus briti laevafirmad ajasid tenerifelaste veinihinnad alla. 3. juulil 1666 toimus Garachicos viinamarjakasvatajate ülestõus inglaste vastu, kus maskeeritud mehed murdsid veinikodadesse sisse ja kangutasid veinitünnid lahti, uputades tänavad veiniga üle.