 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2021) |
Tiit Lilleorg (25. november 1941 Tartu – 15. jaanuar 2021 Tartu) oli eesti näitleja.
| See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2021) |
Tiit Lilleorg (25. november 1941 Tartu – 15. jaanuar 2021 Tartu) oli eesti näitleja.
1941. aastal Tartus Vanemuise teatri ooperisolisti Helga Lilleoru pojana sündinud Tiit Lilleorg jäi peaaegu kogu eluks sünnilinna, kus ta töötas Vanemuise teatris. Õpinguaastad viisid ta siiski mõneks ajaks ka teistesse linnadesse: 1961–1963 õppis ta näitlemist Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris ning 1966–1968 teatriteadust Leningradi Riiklikus Teatri‑, Muusika- ja Kinematograafiainstituudis.
1966. aastal alustas Tiit Lilleorg tööd Vanemuise teatris, esialgu lavastusala juhataja, siis peaadministraatori ametis. Kuid juba 1968. aastal jõudis ta ka esimest korda ka lavale (Alain, „Naiste kool”).
Näitlejana oli Tiit Lilleorg seotud põhiliselt Vanemuise teatriga, kus ta oli 1967–1976 lavastusala juhataja, 1976–1980 peaadministraator ning 1980–1991 ja 1993–2000 töötas ta näitlejana. Lilleorg osales aastast 1993 teatrimänguseltsis Kaelapuu.
Iseloomulikuna toonasele Vanemuisele jagus Tiit Lilleorule rolle nii sõnalavastustes, operettides (Bogdan Sussik „Trembita”, 1973) kui ka ooperites (Nuto, „Imelugu”, 1974). Aastatel 1980–2000 (vaheajaga) oli Tiit Lilleorg Vanemuise draamanäitleja, jätkates väiksemate rollide tegemist ka hiljem. Eriti tulemuslikuks tuleb sellest perioodist pidada koostööd lavastaja Ago-Endrik Kergega, mil draama- ja muusikalavastuste eredad karakterrollid vaheldusid mitmeplaaniliste, komplitseeritud tegelaskujudega: Tsõganov („Barbarid”, 1985), Gustav Kaljas („Vaikuse vallamaja”, 1987), eriti meeldejäävana aga uudsete rõhuasetustega, oma kuulsatest eelkäijatest intrigeerivalt erinev Pearu Murakas („Aeg tulla – aeg minna”, 1986).
Tiit Lilleorg mängis paljudes eesti filmides – "Enn Vetemaa filmilugu teemal "Püha Susanna ehk Meistrite kool"" (1984), "Võtmeküsimus" (1987), "Sügis" (1991), "Agent Sinikael" (2002), "Libahundi needus" (2005), "Kuhu põgenevad hinged" (2007), telesarjas "IT-planeet" (2011) ja koguperefilmis "Supilinna Salaselts" (2015). Tema viimaseks osatäitmiseks jäi professori roll mängufilmis "O2" (2020).
2020. aasta sügisel pälvis ta laialdast tähelepanu osatäitmisega Netflixi sarjas "Lipugambiit".
1994. aastal asutas Tiit Lilleorg koos baleriinist abikaasa Alla Lilleoruga Ida Tantsukooli, kus ta töötas direktori ja näitlejameisterilikkuse õppejõuna kuni surmani.
Tiit Lilleoru ema oli Vanemuise teatri ooperisolist Helga Lilleorg. Tema abikaasa oli baleriin Alla Lilleorg.
Tiit Lilleorg suri 15. jaanuaril 2021 koroona tagajärjel.