Aastatel 2004–2006 oli ta Euroopa Parlamendi liige. 23. septembril 2006 valiti ta Eesti presidendiks. 29. augustil 2011 valiti ta samasse ametisse teiseks viieaastaseks ametiajaks. Pärast teise ametiaja lõppu läks ta külalisteadurina tööle Stanfordi Ülikooli.
Elulugu
Toomas Hendrik Ilves sündis Stockholmis eesti põgenike Endel (1923–1991) ja Irene Ilvese (1927–2018) perekonnas. Isa Endel õppis Stockholmi Tehnikaülikoolis inseneriks. Ema Irene töötas Stockholmi kindlustusfirmas ning 1948. aastast õppis Stockholmi Ülikoolis keelt ja kirjandust ning hiljem ka raamatukogundust. Pere kolis Ameerika Ühendriikidesse 1957. aastal. 1962. aastal said nad USA kodanikeks. Ka Toomas Hendrik Ilvesel oli USA kodakondsus 1993. aasta 1. aprillini, mil ta sellest loobus.
1997. aasta lõpus astus Ilves Eesti Talurahva Erakonda, mis ühines aprillis 1998 erakonnaga Parempoolsed. Ilves oli liitumisel tekkinud Rahvaerakonna asutajaid ja 1999. aastani selle esimees, 1999. aastast, mil Rahvaerakond ühines Mõõdukatega, tekkinud erakonna Rahvaerakond Mõõdukad aseesimees, seejärel kuni 2002, aastani esimees. Hiljem muutis Rahvaerakond Mõõdukad oma nime Sotsiaaldemokraatlikuks Erakonnaks.
Toomas Hendrik Ilves "Laulame Ilvese presidendiks" toetuskontserdil, 2006
2006. aasta presidendivalimistel oli Toomas Hendrik Ilves presidendikandidaat 29. augustil Riigikogus toimunud valimiste teises ja kolmandas voorus. Ta kogus Riigikogu koosseisu vajaliku 2/3 häälteenamuse ehk 68 hääle asemel mõlemas voorus 64 häält, ega osutunud seega valituks. Nii nagu esimeses voorus, kus kandidaadiks oli seatud Ene Ergma (65 häält), ei võtnud valimistest osa Keskerakonna ega Rahvaliidu poliitikud, kes olid otsustanud Riigikogus toimuvaid valimisi boikoteerida ning seada oma kandidaat, ametis olev president Arnold Rüütel, üles alles valimiskogus.
Valimiskogus toimunud valimiste esimeses voorus 23. septembril 2006 kogus Toomas Hendrik Ilves 174 poolthäält ning osutus valituks Eesti presidendiks. Tema vastaskandidaat Arnold Rüütel kogus 162 häält, märgistamata sedeleid oli 8 ning kehtetuid sedeleid 1. Kokku osales valimistel 345 valimiskogu liiget, valituks osutumiseks oli vaja lihthäälte enamust ehk vähemalt 173 häält.
Ajakirjanik Argo Ideon avaldas Wikileaksi kaudu avalikkuse ette jõudnud USA välisministeeriumi memodele tuginedes 28. jaanuaril 2011 ajalehes Postimees artikli "Ilves USA saadikule: Eesti presidendi koht on vaesevõitu ja võimuta". Sellest selgub, et Ilves kritiseeris USA diplomaatidega kohtudes Keskerakonna juhti Edgar Savisaart, keda ta nimetas "Eesti Hugo Cháveziks" ja "odavaks populistiks".
Avaldatud ettekannete järgi olevat Ilves 2006. aasta juunis kohtumisel tolleaegse USA suursaadikuga Aldona Wosiga öelnud, et tegelikult ta ei tahagi presidendiametit. Ettekande koostajad järeldasid, et peamised põhjused, miks ta kandideeris Arnold Rüütli vastu, oli see, et Ilvese sõnul pole Rüütli presidendiks olemise ajal sisuliselt riigipead olnudki ja Ilves usub, et tema on ainuke, kes suudab Rüütlit võita. Presidendi sõnul on tegemist memo koostaja tõlgendusega.
Teine ametiaeg Eesti presidendina
2011. aastal oli Toomas Hendrik Ilvese ainus vastaskandidaat Indrek Tarand. Ilves valiti Riigikogus tagasi presidendiks esimeses hääletusvoorus, kus teda toetas 73 riigikogulast, Tarandit 25, 3 hääletussedelit tunnistati aga kehtetuks.
Pärast Paul Krugmani Eesti majanduspoliitikat kritiseeriva blogipostituse "Estonian Rhapsody" avaldamist New York Timesi arvamuslehel ründas Ilves Krugmani teravalt ööl vastu 7. juunit Twitteri kaudu, märkides muuhulgas: "Let's sh*t on East Europeans: their English is bad, won't respond & actually do what they've agreed to & reelect govts that are responsible." Sündmus leidis laialdast kajastamist meedias.
Tegevus pärast presidendiametit
Aprillis 2025 astus Ilves erakonda Volt Europa. Ta on täpsustanud, et ei kavatse aktiivselt parteipoliitikas osaleda ega kandideeri kindlasti valimistel. Ilvese sõnul hakkab tema panus piirduma artiklite kirjutamise ja kõnede pidamisega.
2024 aastate eurooplane (Euroopa Komisjoni Eesti esindus andis tiitli president Ilvesele märkimisväärse panuse eest Eesti teekonda Euroopa Liidus viimase 20 aasta jooksul)
Isiklikku
Toomas Hendrik Ilves perega 2009. aasta üldlaulupeol
Toomas Hendrik Ilvese vanaonu ja ema kasuisa vend Hans Rebane oli Eesti välisminister.
Toomas Hendrik Ilvese vanaema oli rahvuselt karaiim.
USA-s elades õppis Ilves 13-aastaselt Fortranis programmeerimist oma matemaatikõpetajalt. Hiljem õppis ta programmeerimist ka ülikoolis. Ta on avaldanud arvamust, et kõik inimesed peaksid programmeerida oskama.
Ameerikas sõlmitud abielust psühholoog Merry Bullockiga on Toomas Hendrik Ilvesel lapsed Luukas Kristjan Ilves (sündinud 1987) ja Juulia Kristiine Ilves (sündinud 1992).[viide?] Luukas Kristjan avaldas pärast keskkooli lõpetamist soovi kohe Eesti kaitseväkke aega teenima minna, kuid Eesti kaitseatašee USA-s soovitas tal ülikooli astuda. 2009. aastal lõpetas ta Stanfordi Ülikooli filosoofia ja rahvusvaheliste suhete alal ning läks seejärel aega teenima.[viide?]
2004. aastal abiellus Toomas Hendrik Ilves Evelin Int-Lambotiga. 9. jaanuaril 2003 sündis tütar Kadri Keiu. 17. aprillil 2015 teatas Presidendi Kantselei, et paar on otsustanud oma abielu lahutada.[viide?]
7. detsembril 2015 teatas Eesti meedia, et Ilves kihlus lätlanna Ieva Kupcega. 2. jaanuaril 2016 sõlmiti Halliste kirikus toimunud laulatusel Ilvese ja Ieva Kupce abielu. 28. novembril teatati, et neil sündis poeg Hans Hendrik Ilves.[viide?] Detsembris 2023 teatati abielu lahutamisest.
BBC ajakirjanik Andres Ilves on Toomas Hendrik Ilvese vend.
12. oktoobril 2016 puhkes skandaal, kui ajaleht Postimees kirjutas, et OÜ Ermamaa sai 2006. aastal Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu Euroopa Liidu struktuurifondidest 190 000 eurot toetust ja peab vastavalt EAS-i 2012. aasta otsusele sellest tagastama ainult 10% ehk 19 039 eurot. See oli märkimisväärne, sest teistelt ajavahemikus 2004–2006 turismi jaoks toetust saanud, kuid turismiga mitte tegelenud ettevõtjatelt küsiti toetus täielikult tagasi. EAS põhjendas Ermamaale tehtud erandit asjaoluga, et talus on presidendi ametisoleku aja jooksul võõrustatud arvukalt väliskülalisi ja mitteametlikke külalisi.
↑"Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. august 2009. Vaadatud 24. augustil 2010.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
_(cropped).jpg)
