
Urmas Petti (12. september 1965 Tallinn – 27. jaanuar 2016 Tartu) oli eesti vaimulik ja teoloog.
Urmas Petti oli inseneri poeg.
Ta lõpetas 1989 Tallinna 1. Kaugõppekeskkooli ja 1995 Tartu Ülikooli usuteaduskonna. 1997. aastal sai ta Tartu Ülikoolis teoloogiamagistriks. 1999. aastal kaitses Baseli Ülikooli usuteaduskonnas väitekirja "Martin Luthers Schrift "De captivitate Babylonica ecclesiae praeludium"(1520). Historischer Ort, literarische Konzeption, reformatorischer Ansatz" ning sai teoloogiadoktori kraadi. Ta ordineeriti 6. jaanuaril 2000 diakoniks ja 9. augustil 2001 õpetajaks.
Aastatel 1996–1997 oli Petti Tartu Ülikooli usuteaduskonnas õppeülesande täitja, 1999–2001 ajaloolise usuteaduse lektor, 2001. aastast dotsent, 2001–2005 ka õppetooli hoidja.
Ta oli EELK vaimulik ja 2001. aastast Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja, lisaks oli ta aastatel 2003–2007 Võnnu Jakobi koguduse hooldajaõpetaja.
Petti peamised uurimisvaldkonnad olid Saksa reformatsiooni ajalugu, Eesti teoloogia mõtte ajalugu, Tartu teoloogia 19. sajandil ning Tartu Ülikooli usuteaduskonna roll Eesti kiriku- ja kultuuriloos. Ta oli Usuteadusliku Ajakirja toimetuskolleegiumi liige (aastast 2000). Ta oli ka Theologische Arbeitskreis für die reformationsgeschichtliche Forschungi (TARF) liige ja Akadeemilise Teoloogia Seltsi liige (esimees 1999–2000, aseesimees 2000–2001). "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" andmetel on Petti avaldanud 19 teaduspublikatsiooni.