Vello Otsmaa (29. märts 1932 Tallinn – 18. august 2021) oli eesti ehitusteadlane.
Vello Otsmaa oli ametniku poeg.
Lõpetas 1951 Tallinna 22. Keskkooli, 1956 Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) ehitusteaduskonna. 1958–1961 TPI aspirant, tehnikakandidaat (1963, Tallinna Polütehniline Instituut), väitekiri "Pika ringsilindrilise raudbetoonkooriku põikjõu-piirolukorra eksperimentaalne uurimine".
Oli 1961–1963 TPI ehituskonstruktsioonide kateedri assistent ja vanemõpetaja, 1964–1992 dotsent, 1992–2001 Tallinna Tehnikaülikooli raudbetoonkonstruktsioonide õppetooli juhataja-aseprofessor ja ehitiste projekteerimise instituudi direktor, 2001–2012 dotsent, õppetooli juhataja. Loengute põhiaine oli raudbetoonkonstruktsioonid, selle kõrval ka tugevusõpetus ja ehitiste katsetamine.
Uurimisvaldkonnad: koorikute teoorias käsitlenud silindriliste raudbetoonkoorikute arvutamist kandevõime piirseisundeis; raudbetooni teoorias mitmesuguste varraskonstruktsioonide põikjõukindlust, samuti pingbetoonkonstruktsioonide arvutamist. Konsulteerinud raudbetoonkonstruktsioonide projekteerimist ja ehitamist, juhtinud vastutusrikaste ehitiste katsetamist. Korraldanud teaduskonverentse. Mitmete nõukogude ja organisatsioonide liige, sh TPI ehitusalase erialanõukogu teadussekretär (1976–1991).
Üle 30 teaduspublikatsiooni.
Tema abikaasa oli majandusteadlane Svea Otsmaa, nende tütar oli füüsik Hele Siimon.