Villem Orav

Villem Orav (11. märts 1883 Laiksaare vald, Pärnumaa – 10. detsember 1952 Tallinn) oli eesti ajaloolane, pedagoog ja pedagoogikateadlane.

Villem Orav lõpetas 1905. aastal Riia Vaimuliku Seminari, õppis aastatel 1911–1913 Varssavi ülikoolis ning lõpetas 1915. aastal Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna ajalookandidaadi kraadiga.

Ta oli aastatel 1905–1911 Olustveres kirikuõpetaja, 1915–1917 Tallinnas Jakob Westholmi Gümnaasiumi ladina keele ja 1917–1949 Gustav Adolfi Gümnaasiumi ajalooõpetaja.

Aastatel 1946–1950 oli ta EKP Keskkomitee Vabariikliku Parteikooli ja Tallinna Polütehnilise Instituudi ettevalmistusosakonna üldajaloo õppejõud ning 1952. aasyal Ajaloo Instituudi teadur.

Teadustöö

Temalt ilmus pedagoogikaajakirjades arvustusi ja metoodikaartikleid, ta oli "Eesti NSV ajaloo lugemiku I" (1960) koostajaid, tõlkis ja toimetas õpikuid (K. Kornilovi "Psühholoogia õpperaamat pedagoogilistele koolidele" (1948), "Ajaloo õpetamise metoodika seitsmeklassilises koolis" (1949) jmt). Ta oli 1945. aastast Haridusministeeriumi ajaloo- ja konstitutsioonikomisjoni esimees.

Teoseid

• Ajaloo õpetamisest ja selle puudustest. // Kasvatus (1921) 7–9
• Lapse elu ürgajal. Tartu, 1925
• Ürginimene (ajaloo lugemik IV klassile). Tartu, 1925
• Ülima hüve poole. // Areng (1935) 1 / 2
• Vanimaid kooliseadusi Eestis. // Eesti Kool (1936) 5
• Sokratese meetodist. // Eesti Kool (1936) 7

Tunnustus

• 1946 – Eesti NSV teeneline õpetaja

Isiklikku

Villem Orav oli talupidaja poeg. Tema tütar oli arhitekt Kornelia Plaks.

Viited

Kirjandus

• Eesti avalikud tegelased. Tartu 1932. Lk 220
• Eesti kooli biograafiline leksikon. Tallinn 1996. Lk 170

Välislingid

• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
• Õpilased õpetajatest. Gustav Adolfi Gümnaasium
• Haud Tallinna Rahumäe kalmistul

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.