Viviane Reding

Roll Luksemburgi poliitikas

Ta alustas oma poliitilist karjääri 1979. aastal Saadikutekoja liikmena ja pidas järgmisi ametikohti: sotsiaalkomitee esimees, saadikutekoja kantselei liige, Beneluxi parlamendi liige ja Põhja-Atlandi Assamblee liige (kristlike demokraatide/konservatiivide fraktsiooni juht).

Aastatel 1981–1999 oli ta Eschi linna kommunaalkomisjoni liige, kus ta oli aastatel 1992–1999 kultuurikomisjoni esimees.

Aastatel 1988–1993 oli ta Kristlik-Sotsiaalsete Naiste üleriigiline president ja aastatel 1995–1999 Kristlik-Sotsiaalse Rahvapartei president.

Euroopa Parlamendi liige, 1989–1999

Ta oli aastatel 1989–1999 Euroopa Parlamendis Luksemburgi Euroopa Rahvapartei delegatsiooni juht ja fraktsiooni juhatuse liige.

Euroopa Parlamendis oli ta kolm aastat petitsioonikomisjoni esimees ning kaks aastat tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni aseesimees.

Euroopa haridus-, kultuuri-, noorte-, meedia- ja spordivolinik, 1999–2004

Aastatel 1999–2004 määrati Reding haridus-, kultuuri-, noorte-, meedia- ja spordivolinikuks.

Oma esimesel ametiajal Euroopa Komisjoni liikmena surus ta läbi Erasmuse Munduse programmi, mis laiendas koostööd Euroopa Liidu ja ülejäänud maailma ülikoolide ja üliõpilaste vahel. Muuhulgas on ta mänginud olulist rolli ka programmi Kultuur 2000 ja ELi MEDIA programmi tugevdamisel.

Euroopa infoühiskonna ja meedia volinik, 2004–2010

2004. aastal sai tast infoühiskonna ja meedia volinik.

President Barroso ajal Euroopa Komisjonis töötades leidis ta suhteliselt populaarse poliitika mobiiltelefonide rändlustasude alandamiseks Euroopa Liidus reisides, öeldes: "Aastaid on mobiilside rändlustasud jäänud põhjendamatult kõrgeks. Seetõttu tegeleme ühe viimase piiriga Euroopa siseturul." Tema õigusakti rändlustasude piiramiseks kiitis parlament heaks 2007. aasta aprillis.

7. aprillil 2006 käivitas komisjon uue tippdomeeni „.eu“ ELi ettevõtete ja kodanike veebisaitidele, kes soovivad omada mitteriiklikku Euroopa internetiaadressi. See on osutunud populaarseks, 2007. aasta aprilliks oli registreeritud 2,5 miljonit tippdomeeni. See on nüüdseks maailmas populaarsuselt seitsmes ja Euroopas kolmas (pärast .de ja .uk).

Ebaõnnestunud katses tsentraliseerida regulatiivset järelevalvet tegi ta 2007. aastal ettepaneku liita Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeamet (ENISA) uude Euroopa Elektroonilise Side Turu Ameti (EECMA) koosseisu.

Ta propageeris ka Euroopa ühtse hädaabinumbri 112 kasutamist vastavalt Euroopa Liidu direktiivile 2002/22/EÜ.

Ta tegi ka ettepaneku, et suuremad Euroopa telekommunikatsiooniettevõtted oleksid sunnitud oma võrgu- ja teenuste osutamise eraldama, et edendada turul konkurentsi. Ettevõtted, sealhulgas France Telecom ja Deutsche Telekom, omaksid endiselt oma võrke, kuid eraldi juhtimisstruktuur oleks kohustatud kohtlema teisi operaatoreid võrgule juurdepääsu pakkumisel võrdsetel alustel. See on vastuolus eraldi ideedega, mis sunniksid selliseid ettevõtteid täielikult laiali jagama.

2008. aastal hääletas Euroopa Parlament "Telekommunikatsioonipaketi" vastuvõtmise poolt, mis muudaks kogu turu üheks piirkonnaks, lihtsustades interneti- ja telefoniteenuste müümist ELis, eesmärgiga muuta telekommunikatsioonihinnad Euroopa Liidu klientidele odavamaks. Ettepaneku paljude muudatusettepanekute hulgas hääletati muudatusettepaneku 138 poolt 574 ja 73 vastuhäälega. See konkreetne muudatusettepanek nõuab, et internetitellimuse lõpetamine toimuks kohtuniku ees. Ta on tuntud avatud interneti eestkõnelejana, kes seisis 2010. aastal vastu oma kolleegi, Rootsi ELi voliniku Cecilia Malmströmi katsetele blokeerida juurdepääs veebisaitidele. 2012. aastal vaidles ta ELi kaubandusvoliniku Karel De Guchtiga 2012. aastal võltsimisvastase kaubanduslepingu (ACTA) üle. Ta pooldas seda muudatusettepanekut, mis viis kolmekordse poliitika, näiteks Prantsusmaa Hadopi seadusega edendatud poliitika nurjamiseni.

Euroopa Komisjoni asepresident, 2010–2014

Juunis 2009 valiti Reding Euroopa Parlamendi liikmeks Kristlik-Sotsiaalse Rahvapartei nimekirja eesotsas.

9. veebruaril 2010 kinnitati Reding oma kolmandaks ametiajaks Euroopa Komisjoni volinikuks, kellest sai asepresident ja õigusküsimuste, põhiõiguste ja kodakondsuse volinik. Samuti anti talle vastutus komisjoni kommunikatsiooni peadirektoraadi eest. 2010. aasta mais õnnestus Redingil jagada algne õigusküsimuste, vabaduse ja turvalisuse direktoraat kaheks, mille tulemusel lisati tema portfelli õigusküsimuste peadirektoraat, mis vastutas tsiviil- ja kriminaalõiguse, põhiõiguste ja kodakondsuse eest.

Ametisse astudes kehtestas ta tõeliselt ELi õiguspoliitika, käivitades rea murrangulisi ettepanekuid tsiviil-, kaubandus- ja kriminaalõiguse valdkonnas kooskõlas Lissaboni lepingus seatud eesmärkidega luua Euroopa õigusruum. See hõlmas ettepanekuid isikute õiguste tugevdamiseks kriminaalmenetluses, nii süüdistatavate kui ka ohvritena. Paljud neist ettepanekutest on saamas Euroopa õiguseks ja parandavad seega kodanike õigusi kogu Euroopa Liidus. Ta on algatanud ka rea ​​ettepanekuid, mille eesmärk on panna õiglus panustama majanduskasvu, võimaldades nii ettevõtetel kui ka tarbijatel oma õigustest Euroopa ühtsel turul täiel määral kasu saada. Nende hulka kuulusid ettepanekud tarbijaõiguste, võlgade sissenõudmise, müügiõiguse ja andmekaitse valdkonnas. Viviane Reding on ellu viinud ka põhiõiguste kultuuri Euroopa institutsioonides ja nende poliitikas. 2010. aasta oktoobris esitas ta strateegia ja metoodika selle eesmärgi saavutamiseks kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga. Samuti on ta algatanud kodakondsuskeskse tegevuskava, koostades 2010. aasta oktoobris esimese ELi kodakondsuse aruande, milles pakutakse välja konkreetseid meetmeid Euroopa Liidu kodanike elu lihtsustamiseks.

Lisaks nõudis ta ka ELi pühendumuse tugevdamist naiste ja meeste võrdõiguslikkusele ning võttis seetõttu vastu naiste harta. Lisaks on ta esitanud meetmeid naiste esindatuse parandamiseks börsil noteeritud ettevõtete juhatustes. 2012. aasta septembris sai teatavaks, et ta töötab ettepaneku kallal, millega kehtestataks 40% reegel, mis avaks tee naiste suuremaks esindatuseks Euroopa börsil noteeritud äriühingute nõukogudes või mitte-tegevjuhtide nõukogudes. See ettepanek on tekitanud kogu Euroopas hääleka arutelu, kus erinevad sidusrühmad on nii poolt kui ka vastu hääletanud. Vastuseks Euroopa Liidu liikmesriikide ainult meessoost suursaadikute või alaliste esindajate rühma konkreetsele vastuseisule teatas Reding, et "õnneks ei koosta Euroopa seadusi sellistel olulistel teemadel üheksa meest tumedates ülikondades kinnise ukse taga, vaid pigem demokraatliku protsessi käigus". Pärast pikka arutelu Euroopa Komisjonis said proua Redingi ideed, mida jagasid muuhulgas Euroopa Komisjoni president José Manuel Durão Barroso ja majandusportfellidega volinikud (Joaquín Almunia, Antonio Tajani, Olli Rehn, Michel Barnier ja Laszlo Andor), teiste volinike, näiteks Neelie Kroesi, Catherine Ashtoni, Cecilia Malmströmi ja Janusz Lewandowski, arvamused kaalukaks ning 14. novembril 2012 võeti vastu direktiivi ettepanek. Kõik Euroopa Parlamendi suuremad erakonnad tervitasid ettepanekut.

Samuti edendas ta meetmeid puuetega inimeste õiguste parandamiseks kogu Euroopas, kaotades diskrimineerimise puude alusel ja kõrvaldades takistused, millega puuetega eurooplased kaupadele ja teenustele juurdepääsul silmitsi seisavad.

7. juulil 2010 kohtus ta ametlikult Euroopa Nõukogu peasekretäri Thorbjørn Jaglandiga, et alustada ühiseid läbirääkimisi ELi ühinemise kohta Euroopa inimõiguste konventsiooniga. Sel korral ründas teda Euroopa Palee ees vaimse tervise probleemidega mees.

11. juulil 2011 kritiseeris ta kolme suure USA krediidireitinguagentuuri võimu, öeldes, et kaalutakse kolme suure agentuuri laiali laskmist. Sellele kriitikale järgnes 25. juulil 2012 avaldus, milles seadis kahtluse alla USA reitinguagentuuri Moody's kommentaaride ajastuse ja motiivid Euroopa reitingute kohta, sidudes Euroopa reitingute teadaandeid katsetega juhtida turgude tähelepanu kõrvale kasvavalt võlakoormalt ja majandusraskustelt USA-s.

2012. aasta aprillis keeldus Reding UEFA presidendi Michel Platini kutse osaleda UEFA Euro 2012 meistrivõistlustel, viidates "institutsionaalsetele põhjustele". Ta kasutas võimalust kutsuda UEFA-t üles "arvestama Julia Tõmošenko dramaatilist olukorda", rõhutades, et eurooplased "ei saa isegi suure spordipidu ajal inimõiguste ees silmi sulgeda". Meistrivõistluste ajal ja eriti Saksamaa ja Hollandi vahelise mängu ajal Harkivis kasutas ta oma Twitteri kontot, et vaatajatele meelde tuletada pr Tõmošenko rasket olukorda.

2012. aasta detsembris nimetas Reding Daily Telegraphile antud intervjuus Ühendkuningriigi peaministri David Cameroni plaane loobuda ELi koostöömehhanismidest, nagu Europol, Eurojust ja Euroopa vahistamismäärus, "hulluks". Oma arvamuses väitis ta, et "selline samm jätaks Ühendkuningriigi ilma juurdepääsuta olulistele ELi politsei- ja kriminaalõiguse andmebaasidele, mis võiks muuta Ühendkuningriigi turvaliseks pelgupaigaks suurtele kurjategijatele, sealhulgas pedofiilidele ja narkokaubitsejatele". Tema tegevus kodanikuõiguste ja õigusriigi põhimõtete toetamisel on viinud ta kokkupõrkesse valitsustega, mis esindavad mõlemat poliitilist poolt, kes üritavad oma valitsuse eesõigusi ära kasutada kohtute, meedia või valimiste läbiviimise sõltumatu rolli piiramiseks. See demokraatia ja õigusriigi põhimõtte pooldamine on toonud kaasa Ungari parempoolse Fideszi kontrollitava Viktor Orbáni valitsuse teravad rünnakud tema vastu.

2013. aasta juunis kommenteeris ta Esch-sur-Alzette'is toimunud kodanike dialoogis USA riikliku julgeolekuagentuuri (NSA) eurooplaste massilise luuramise paljastusi, öeldes, et "partnerid ei luura üksteist", rõhutades, et selline USA administratsiooni käitumine võib kahjustada kaubandusläbirääkimisi Euroopa Liiduga.

2013. aasta juulis avaldas ta kaastunnet Bulgaarias Sofias toimunud meeleavaldajatele, kes nõudsid tänavatel oligarhivaba valitsust. Ta on kutsunud Bulgaarias üles ka poliitilisele ühtsusele ja konsensusele.

Samuti kutsus ta 2013. aasta juulis Horvaatia valitsust üles oma seadust muutma. Horvaatia põhiseadus sätestas, et "Horvaatia Vabariigi kodanikku ei saa Horvaatia Vabariigist välja saata ega tema kodakondsust ära võtta ega teda ei saa teisele riigile välja anda", mida muudeti 2010. aastal ja mis ütleb nüüd: "Horvaatia Vabariigi kodanikku ei saa Horvaatia Vabariigist välja saata ega tema kodakondsust ära võtta ega teda ei saa teisele riigile välja anda, välja arvatud juhul, kui väljaandmisotsus tuleb teha vastavalt rahvusvahelisele lepingule või ELi õigustikule." Zakon o pravosudnoj suradnji u kaznenim stvarima s državama članicama Euroopa Liidu seadus (ZoPSEU) (Euroopa Liidu liikmesriikidega kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö seadus) jõustus 1. juulil 2013, kuupäeval, mil Horvaatiast sai ELi liige. Kui Horvaatiast sai täieõiguslik ELi liige, saadeti Horvaatia õigusasutuste aadressidele Euroopa vahistamismäärused, kokku 84 määrust 2. juuliks 2013 kell 10 hommikul. Kuigi määruste hulgas oli ka Josip Perkovići vahistamismäärus, ei pidanud politsei teda kinni, kuna talle süüdistatav kuritegu pandi toime enne 2002. aastat ja samade kriteeriumide alusel ei arvestata 19 muu määrusega. Viviane Reding kutsus Horvaatia valitsust üles seda muutma, kuna meedia nimetas problemaatilist seadust "Lex Perkovićiks" ja proua Reding ähvardas Horvaatiat diplomaatiliste sanktsioonidega. Kuna Horvaatia soovib aga olla võrdne teiste ELi liikmesriikidega ning Prantsusmaal kohaldatakse Euroopa vahistamismäärust pärast 1. novembrit 1993 ja Austrias, Itaalias ja Luksemburgis pärast 7. augustit 2002 toime pandud kuritegude puhul, ei paista olevat mingit põhjust, miks Horvaatia peaks oma 2002. aasta eeskirja tühistama, kuna teistes ELi liikmesriikides on olemas õiguslik pretsedent.

2014. aasta jaanuaris teatas ta avalikult, et tal ei ole plaanis kandideerida Euroopa Komisjoni presidendiks parempoolse Euroopa Rahvapartei poolt ning et ta toetab parempoolse kaaskodaniku, Luksemburgi liikme Jean-Claude Junckeri kandidatuuri. Johannes Hahn oli tema asemel kaks korda voliniku kohusetäitja: 19. aprillist 2014 kuni 25. maini 2014, kui ta oli 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimiste valimispuhkusel, ja 1. juulist 2014 kuni 16. juulini 2014 pärast ametisse asumist.