| Ferdinand Johann Wiedemann | |
|---|---|
|
| |
| Sünniaeg |
18./30. märts 1805 Haapsalu, Lääne kreis Eestimaa kubermang Venemaa keisririik |
| Surmaaeg |
29. detsember 1887 Peterburi, Venemaa Keisririik |
| Sugulased | Wiedemannid |
Ferdinand Johann Wiedemann [v'iidemann] (30. märts (18. märts vkj) 1805 Haapsalu – 29. detsember 1887 (17. detsember vkj) Peterburi) oli keeleteadlane, eesti ja teiste soome-ugri keelte uurija.
Wiedemann oli polüglott, ta tundis enam kui kahtkümmend keelt.
Wiedemann sündis Haapsalus saksa-rootsi päritoluga kohtukirjutaja, Johann Gottlieb Wiedemanni (1770–1841) pojana. Tema vend, August Charles Wiedemann (1812–1836) oli arst, õde Emilie (1815–1855) oli abielus vaimuliku, Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peakonsistooriumi liikme ja Järva praosti Woldemar Eugen Grohmanniga.
Ferdinand Johann Wiedemann õppis Haapsalu kreiskoolis 1814–1819, Tallinna Kubermangugümnaasiumis (1819–1821) ja Tartu ülikoolis (1824–1826) ja seejärel töötas ta 1830–1837 vanade keelte õpetajana Miitavi (Jelgava) ja 1837–1857 Tallinna Kubermangugümnaasiumis, kreeka keele ülemõpetaja ja biblioteekarina.
Ta oli Tallinnas, Eestimaa Kirjanduse Ühingu asutaja, sekretär ja 1856 asepresident.
Huvitunud soome-ugri keeltest, avaldas Wiedemann nende kohta rea töid, mille eest Peterburi Teaduste Akadeemia valis ta 1854 korrespondentliikmeks ja 1857 akadeemikuks. Seejärel asus Wiedemann Peterburi, kus jätkas viljakat tegevust oma elu lõpuni. Keiserlikus Peterburi Teaduste Akadeemias loodi 19. sajandi alguses akadeemikukohad eri keelkondade uurimiseks. Soome-ugri keelte alal sai akadeemikuks Anders Johan Sjögren (1794–1855) ja tema järglaseks oli Ferdinand Johann Wiedemann, kes sai erakorraliseks akadeemikuks 1857. ja korraliseks 1859. aastal. Peamiselt nende kahe õpetlase teadusliku tegevusega kujunes Peterburi Teaduste Akadeemia 19. sajandil tähtsaks fennougristika keskuseks.
Maetud sealsele Smolenka luteri kalmistule. Haual on uus, eestikeelsete kirjadega kivi.
Põhjapanev väärtus on tema töödel eesti keele kohta, milleks ta 1860. aastail tegi ka korduvaid keeleuurimisreise Eestis. Tema mahukas eesti-saksa sõnaraamat (Ehstnisch-deutsches Wörterbuch; 1869) on pikka aega olnud kõige rikkalikum keelevaramu. Samuti aitas kirjakeele stabiliseerumisele kaasa tema saksakeelne eesti keele grammatika (Grammatik der Ehstnischen Sprache; 1875). Wiedemann on tundnud huvi ka eesti folkloori ja etnograafia vastu: tema teos "Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten" (Eestlaste sise- ja väliselust; 1876) kujutab enesest rikkalikku kogu vanasõnu, kõnekäände ja mõistatusi, rahvamängude, kommete ja tavade kirjeldusi.
Redigeeris 1861-1871 eestikeelset Piiblit. 1872 ilmuski tema uuendustega väljaanne.

Alates aastast 1989 antakse välja Wiedemanni keeleauhinda.