Foolhape ehk M-vitamiin ehk B9-vitamiin ehk B10-vitamiin ehk B11-vitamiin ehk Bc-vitamiin ehk antianeemiline vitamiin on geneeriline nimetus erineva struktuuriga orgaaniliste bioaktiivsete essentsiaalsete biomolekulide ja nende sünteetiliste derivaatide ja mikrotoitainete kohta. Foolhape kuulub B-rühma vesilahustuvate vitamiinide hulka ja need on mikrokogustes vajalikud enamiku organismide peaaegu kõikide füsioloogiliste protsesside toimimiseks.
Foolhappe ja selle ühendite täielik puudumine (ka bioaktiivuse minetanuna) toidus või kestev defitsiit võib olla organismile kahjulik ja koguni ohtlik, põhjustades mitmeid haiguslikke seisundeid.
Inimene saab foolhapet põhiliselt taimsest toidust, vähem ka loomsest, samuti produtseerib seda seedekulgla mikrofloora. Seedekulglasse sattuvalt foolhappe polüglutamaatvormilt eraldatakse glutamaadijäägid hüdrolaasiga ja tekib monoglutamaatvorm. See foolhape koos soole mikrofloora toodetava foolhappega imendub peamiselt tühisoolest aktiivtranspordina (osaliselt ka difusioonina).
Foolhape redutseeritakse folaadi reduktaasi toimel limaskestarakkudes tetrahüdrofolaatseks koensüümiks (THF). Metüül-THF on põhiline veres ringlev vorm. Foolhapet talletatakse aga polüglutamaatvormis ja peamiselt maksas. Selle varu on üsna soliidne (1–3 kuud).
Allikad: maks, neerud, pärm, kõik rohelised taimeosad (lehtköögiviljad), oad, läätsed, must sõstar, tsitruselised.
Biofunktsioonid
Foolhappe biofunktsionaalne roll realiseerub koensüümse tetrahüdrofolaadi (THF) kaudu. THF teostab ühesüsinikuliste jääkide ülekannet puriinide, dTMP, seriini, glütsiini, koliini jt biomolekulide sünteesil. Puriinide ja dTMP süntees on peamised nukleiinhapete sünteesi protsessid, mis vajavad foolhapet. Foolhapet vajab ka histidiini katabolism, formiaadi detoksikatsioon ja homotsüsteiini remetüülimine metioniiniks. Foolhapet vajab erütrotsüütide areng ja soolhappe teke maos.
Normaalse toitumise ja tervislike eluviiside puhul defitsiiti ei teki. Defitsiit tekib alkoholismi ja alatoitluse korral, aga ka fenobarbitaali, suukaudsete rasestumisvastaste preparaatide, antikonvulsantide kasutamisel, leukeemia ravimi metotreksaadi kasutamisel.
Kuna oluline hulk imenduvast foolhappest moodustatakse soole mikrofloora poolt, siis kõik mikrofloorat hävitavad faktorid häirivad foolhappega varustamist.
Foolhappe teatud defitsiit võib tekkida raseduse ja laktatsiooni korral suurenenud foolhappevajaduse tõttu. Foolhappedefitsiit raseduse esimese 12 nädala jooksul võib soodustada lootel neuraaltoru arengu häireid (spina bifida).
Foolhappedefitsiiti on täheldatud epilepsiaravimite pikaajalisel kasutamisel.
Defitsiidi tunnused:
ärrituvus
kõhulahtisus
mälu nõrgenemine
kasvupeetus
suunurkade haavandid
keelepõletik
suur-punalible aneemia
Kestev foolhappedefitsiit põhjustab ka homotsüsteinuuriat.
Manustamine ja toksilisus
RDA (foolhappe ööpäevane soovitatav kogus):
meestel 0,3–0,5mg
naistel 0,3–0,5mg
lastel 0,1–0,3mg
rasedatel ja imetavatel naistel 0,5–0,6mg)
Foolhappe manustamine on hädavajalik defitsiidi tõttu tekkivate sümptomite korral. Selle vajadus on suurem raseduse ja laktatsiooni korral. Foolhappe oskuslik/adekvaatne manustamine võib olla ravi ühe komponendina efektiivne alkoholismi, aneemia, pellagra, skorbuudi, tonsilliidi, gastriidi, psoriaasi, ateroskleroosi, krooniliste hemolüütiliste haavandite ja muude haiguste korral.
Foolhapet ei tohi ilma B12-vitamiinita kasutada ebaselge etioloogiaga aneemiate puhul, kuna B12-vitamiini defitsiidist tingitud neuroloogiline kahjustus (subakuutne seljaaju kombineeritud degeneratsioon) võib progresseeruda, kuigi hemolüütilised näitajad paranevad.
Kuna mitmed kasvajad on foolhappesõltuvad, siis on foolhappe meelevaldne kasutamine vastunäidustatud pahaloomuliste kasvajate korral.
Foolhappe antagonistid on teratogeense toimega ja nende liigtarbimine võib lootel põhjustada embrüoletaalsust või kasvupeetust.
Foolhapet peaks kasutama koos C-vitamiini, pantoteenhappe, biotiini, B12-vitamiini, tiamiini, riboflaviini ja püridoksiiniga. Selline komplekt tagab vastavate metaboolsete protsesside süsteemse biokeemilise mõjutamise. B12- ja C-vitamiin on vajalikud ka foolhappe muundumisel koensüümsesse vormi.
Foolhape ja ravimid
Foolhappe ja mõningate ravimite üheaegsel manustamisel võib esineda kõrvaltoimeid, seega tuleks kindlasti konsulteerida arstiga:
tetratsükliin (antibiootikum) – ei soovitata manustada koos, vaid võtta erinevatel kellaaegadel, kuna foolhape võib sekkuda tetratsükliini imendumisse ja vähendada seega ravimi toimet;
fenütoiin (krampidevastane ravim) – võib alandada loodusliku folaadi taset, foolhappe manustamine võib sekkuda fenütoiini metabolismi ja suurendada krambihoogude tekkimise võimalust;
pürimetamiin – (algloomade põhjustatud haiguslike seisundite ravim) – foolhape võib alandada malaaria- ja toksoplasmoosiravimi efektiivsust;
onkoteraapia ravimid: kindlasti konsulteerida onkoloogiga kõigi B-rühma vitamiinide ja foolhappe manustamist, kui patsiendil on käsil keemiaravi.
Ravimid, mis alandavad foolhappe näitajaid: allnimetatud ravimid võivad sekkuda keha foolhappe omastamise protsessidesse, nii et vajalik võib olla foolhappe lisaannustamine, seda tuleks kindlasti konsulteerida arstiga:
antatsiidid ehk maohapet neutraliseerivad preparaadid, näiteks cimetidine, famotidine, ranitidine;
prootonpumba inhibiitorid, näiteks someprazole, lansoprazole, omeprazole, rabeprazole;
kolesteroolialandajad, näiteks colestipol,cholestyramine, colsevelam;
epilepsiaravimid (ehk krampidevastased ravimid), näiteks phenobarbitalum, primidone, carbamazepine;
mittesteroidsed põletikuvastased preparaadid (NSAIDs), näiteks ibuprofeen, Sulfasalazine, Triamterene jpt.
Toksilisust normaalsel tarbimisel ei esine. Päevase ohutu koguannuse ülempiir on korduval manustamisel 0,8mg, ühekordse koguannuse ohutu ülempiiri pole veel täpselt fikseeritud. Nimetatud kogust ei tasuks ületada. Foolhappe liigse manustamise kõrvalnähtudeks on allergilised reaktsioonid.
Avastamine
1931. aastal näitas Lucy Wills, et raseduse ajal esinevat makrotsütaarset aneemiat saab ravida (ka vältida) õllepärmist valmistatud määrdega Marmite ja toorest maksast valmistatud ekstrakti Campolon abil.
Esimesena eraldas folaadi Herschel K. Mitchell ja tema juhitud töörühm 1941. aastal spinatilehtedest. 2 tonnist spinatilehtedest eraldasid nad 10 milligrammi foolhapet.
1943. aastal eraldas Bob Stokstad selle puhta kristallilise vormi ja määras selle keemilise struktuuri. Sel ajal töötas ta American Cyanamid Company Lederle laboratooriumis. Sellele järgnes foolhappe sünteesimine 1945. aastal Yellapragada Subbarao ja teiste poolt. Nende uurimistöö, millega püüti avastada foolhappe analooge, aga leiti folaadi antagonistid aminopterin ja amethopterin, rajas tee maailma esimese vähiravimiaminopterin'i avastamisele (tänapäeval metotreksaat).
↑Vincent T. DeVita Jr., Edward Chu, A History of Cancer Chemotherapy, doi: 10.1158/0008-5472.CAN-07-6611, Cancer Res November 1, 2008 68;8643,Veebiversioon (vaadatud 30.07.2013)
