Daniel Palgi (2. märts 1899 Võõpsu, Võrumaa – 18. jaanuar 1988 Elva) oli eesti kirjandusteadlane.
Ta õppis aastatel 1908–1916 Räpina valla Lokuta algkoolis, Raadama ministeeriumikoolis ja Räpina Kõrgemas Algkoolis. Aastal 1917 omandas ta algkooliõpetaja kutse. Aastatel 1916–1920 töötas ta õpetajana Saarekülas ja Petseris, aastatel 1920–1922 töötas õpetajana Petseri reaalgümnaasiumis.
Aastal 1923 sooritas ta Tartus eksternina küpsuseksamid. Aastatel 1923–1928 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti ja üldise kirjanduse alal, kaitses mag. phil. aastal 1928 (atesteeriti aastal 1949 filoloogiakandidaadiks) tööga „Eduard Vilde „Mäeküla piimamehe” stiil” (1929).
Ta töötas aastast 1924 Tartu kirjastustes ja Eesti Kirjanduse Seltsis, olles selle teadusliku sekretäri kohusetäitja 1929–1940. Kureeris raamatusarjade „Elav teadus”, „Suurmeeste elulood” ja „Maailmakirjandus” ning sõnaraamatute ja kolmanda köitega pooleli jäänud „Eesti ajaloo” ilmumist. Oli 1933–1940 ajakirja Eesti Kirjandus abi- ja tegevtoimetaja.
Aastail 1947–1950 oli Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi direktori kohusetäitja, vallandati ja oli põlu all kui poliitiliselt ebakindel element.
1951–1959 oli Tartu Riikliku Ülikooli teenistuses esialgu laborandina, alates 1953 aspirantuuri juhatajana, kuid täitis ajuti ka prorektori ülesandeid ja võttis osa õpetatud nõukogu tööst.
Daniel Palgi suri 18. jaanuaril 1988 ja on maetud Elva kalmistule.