| Herbert Grabbi | |
|---|---|
|
Kolonel Herbert Grabbi 1939. aastal Kadriorus vabariigi presidendi kantseleis oma töölaua taga | |
| Sünniaeg |
16. märts 1896 Tallinn |
| Surmaaeg |
29. juuni 1942 (46-aastaselt) Norilsk, NSV Liit |
| Auaste | kolonel |
| Juhtinud |
Sõjakooli ülema kt (1933–1934) Eesti riigipea Konstantin Pätsi vanem käsundusohvitser (1934–1940) |
Herbert Felix Grabbi (16. märts 1896 Tallinn – 29. juuni 1942 Norillagi vangilaager, Norilsk, Krasnojarski krai (hukati)) oli Eesti sõjaväelane (kolonel, 1939).
Herbert Grabbi oli Eesti Vabariigi riigivanema ja presidendi Konstantin Pätsi vanem käsundusohvitser aastatel 1934–1940.
Lõpetas 1914. aastal Tallinna Poeglaste Kaubanduskooli ja 1916. aastal Peterhofi lipnikekooli. Osales Esimeses maailmasõjas. Tegi rooduülemana kaasa Vabadussõja 4. jalaväepolguga Viru rindel.
1926. aastal lõpetas Tallinnas Tondi sõjaväelinnakus asunud Eesti Kõrgema Sõjakooli ja 1928. aastal Prantsuse Kõrgema Sõjakooli Pariisis. Teenis seejärel Tallinnas Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes taktika ja sõjaajaloo õppejõuna ning pataljoni- ja kompaniiülemate kursuste ülemana.
Oli augustist 1933 kuni aprillini 1934 Tallinnas Tondi sõjaväelinnakus asunud Sõjakooli ülema kohusetäitja ning aastatel 1934–1940 Eesti riigipea (Riigivanema, Riigihoidja ja Vabariigi Presidendi) Konstantin Pätsi vanem käsundusohvitser, kellena saatis või esindas riigipead avalikel üritustel ja oli seetõttu üks tuntumaid Eesti ohvitsere. Herbert Grabbi oli sihtasutise "Turismi Keskkorraldus Eestis" juhatuse määratud liige ja varahoidja.
Herbert Grabbi arreteeriti NKVD poolt 14. juunil 1941 Värska sõjaväelaagris. Mõisteti surma Taimõri ringkonna kohtus ja lasti 29. juunil 1942 Norillagis maha.
Ta oli abielus Ella Grabbiga, neil sündis kaks poega – Hellar Grabbi ja Rein Grabbi.
Vabariigi Presidendi Kantselei ülem (aastatel 1938–1940) Elmar Tambek on teda oma mälestusteraamatus iseloomustanud järgnevalt:
„Kol. Grabbi oli kindralstaabi ohvitser. Ta oli olnud kõrgemas sõjakoolis Prantsusmaal. Valdas vene, saksa ja prantsuse keelt. Ta oli tahtnud õppida sisearhitektiks, mispärast tundis seda ala kaunis hästi. Tal oli hästi arenenud ilumeelt ja silma kunstide jaoks. Seetõttu ta sobis oivaliselt presidendi juurde, kelle üheks harrastuseks oli ehitamine ja sisustamine. Grabbi oli vaikne ja tagasihoidlik, isegi kinnine. Targa ja taktikindla ohvitserina suutis ta püsida riigipea juures kaugelt kauemini kui ükski teine vanem käsundusohvitser Eestis.“
– (Elmar Tambek, Tõus ja mõõn, I, 1964, lk. 200.)
USA sõjaväeluure (G-2) raport kolonelleitnant Grabbi kohta aastast 1938, mille on koostanud ja Washingtoni saatnud tolleaegne ameerika sõjaväeatašee Balti riikides major Gustav B. Guenther:
„Kolonel Grabbi on agressiivsem ja jõulisem kui keskmine Eesti ohvitser. Kuigi allakirjutanu ei ole näinud teda välitegevuses, jätab ta üldmulje, et ta võib juhtida ja käsutada väeüksusi efektiivselt. Ta kõneleb prantsuse, saksa, vene, poola ja eesti keelt.“
– (Hellar Grabbi, Kolonel Herbert Grabbi elulugu // Herbert Grabbi, Maailmasõda, Tallinn/ New York: Grabbi, 1996, lk 26.)