Ilmi Kolla (4. juuni 1933 Pärnu – 18. detsember 1954 Tallinn) oli eesti luuletaja.
Ta sündis Pärnus, kuid aastal 1944 kolis perekond Surju, kus ta lõpetas 7-klassilise kooli. Aastal 1948 asus õppima Pärnu 2. Keskkooli, kuid haigestus samal aastal tuberkuloosi, oli ravil ja püüdis jätkata kooliskäimist.
Kevadel ja suvel 1952 töötas ajalehe Säde toimetuses kirjandusliku kaastöölisena. Aastal 1953 oli ta müüjaõpilane Pärnus. Vahepeal taganenud haigus süvenes ja Ilmi Kolla suri pärast operatsiooni Kivimäe haiglas.
Ta maeti Surju õigeusu kalmistule.
Avaldas luulet alates 1948. aastast. Tema loomingut iseloomustab varaküps tõsidus ja hell, kohati nukker lürism.
Kuigi osa Ilmi Kolla luuletustest trükiti, ei saanud neid tema eluajal Nõukogude võimu piirava tsensuuripoliitika tõttu raamatuna avaldada. Näiteks Vladimir Beekman kritiseeris tema luulet kui liiga individualistlikku. Kuna Kolla luuletused olid vastuolus riikliku ideoloogiaga, edastati neid enamasti salaja. Haigus ja surmaeelne seisund kujundasid enamiku tema luuletusi.
| Tsitaadid Vikitsitaatides: Ilmi Kolla |