Ingmar Bergman
 | Artiklis puuduvad viited. |
Ernst Ingmar Bergman (14. juuli 1918 Uppsala – 30. juuli 2007 Fårö) oli rootsi filmi- ja teatrilavastaja, stsenarist ning teatrijuht. Bergmani mitmekülgne looming on tuntud üle maailma ning teda peetakse filmiajaloo suurkujuks.
Lapsepõlv ja noorus
Tal oli neli aastat vanem vend ja neli aastat noorem õde. Isa preestriamet tingis laste religioosses miljöös kasvamise, ema oli hariduselt meditsiiniõde.
Bergman õppis Stockholmi ülikoolis (1937–1940) kunsti, ajalugu ja kirjandust. Tol ajal tekkis noormehel ka kirglik huvi teatri vastu. Näitlemine, stsenaariumide kirjutamine ja õpilasetenduste juhendamine olid esialgu vaid hobid, ent peagi tekkis võimalus karjääri jätkata Mäster Olofsgärdeni teatris. 1940. aastal sai Bergmanist režissööri assistent Rootsi kuninglikus ooperiteatris. Viis aastat hiljem anti südikale noormehele võimalus teha päris oma film "Kriis".
Looming
Bergmani filmiloomingul on mitmeid iseloomulikke omadusi. Kõige tihedamini kajastuvad teemad tema linateostes on eksistentsiaalsed küsimused, sealhulgas ka surelikkus ja usk.
Režissööri arengu ja ideede kujunemise juures mängis tugevat rolli tema religioosne taust. Vanameistri filmides võib märgata mitmeid usuga seotud motiive ning tihti ka moraalsete ja eetiliste väärtuste üle arutlemist. Veel üks Bergmani loomingut mõjutanud tegur oli lapsepõlves nähtud graafilises stiilis produtseeritud piibli lood ning valmid, mis pärinesid Rootsi rustikaalsetest kirikutest.
Järgnenud viiel aastal (pärast 1946. aastat) ilmunud linateosed ei olnud küll otseselt autobiograafilised, ent kajastasid väga tugevalt probleeme Bergmani enda elust. Esindatud olid nii noore inimese roll ühiskonnas, kurva lõpuga armulood kui ka sõjaväekohustus. 1949. aastal esilinastunud filmis "Vangla" segunesid tema varasemas loomingus kujutatud motiivid keerulise ja kohati üliambitsioonika looga noorest režissöörist, kes seisab silmitsi moraaliküsimustega.
Karjäär
Tingituna majanduskriisist tekkis 1951. aastal Bergmani töös ning tegelikult ka kogu Rootsi filmitööstuses paus. 1952. aastal jätkas ta tööd kahe linateosega, "Naised ootavad mehi" ja "Suvi Moonikaga", mis markeerivad n-ö küpsete tööde ajajärgu algust.
Bergman alustas tööd ka Malmö linnateatris, kus tegutses 1959. aastani. See faas tõi tema loomingusse ka uusi teemasid. Bergmanile meeldis vaadelda abieluküsimusi (kahe inimese kooselu, truudus(etus), lapsed jne). Järgnevalt hakkas režissöör enda ümber kindlat näitlejaskonda koguma (Max von Sydow, Bibi Andersson, Harriet Andersson, Gunnar Björnstrand, Erland Josephson, Ingrid Thulin ja norralanna Liv Ullmann), et anda enda ja näitlejate tööle kindel stiil ja sügavus. 1955. aastal saatis suur rahvusvaheline menu Bergmani filmi "Suveöö naeratused". Järgmistel aastatel linastusid ka "Seitsmes pitser" (1957), "Maasikavälu" (1957), "Elu allikail"(1958) , "Nägu" (1958), "Neitsiallikas" (1960), "Saatana silm"(1960), "Armulaualised" (1963), "Vaikus" (1963), "Rääkimata kõigist neist naistest" (1964) ning "Persona" (1966).
1960. aastatel ostis Bergman suvila Fårö saarele. Paiga lummav maastik oli taust ka mitmele filmile, näiteks "Persona" (1966), "Hunditund" (1968), "Häbi" (1968), "Kirg" (1969) võttepaik oligi just see saar. 1971. aastal esilinastunud film "Puudutus" oli Bergmani esimene ingliskeelne linateos. Filmi tegevustik oli nüüdseks viidud tagasi linnamiljöösse ning süžee muutus romantilisemaks. "Sosinad ja karjed" (1972), "Stseenid ühest abielust" (1973) ning "Sügissonaat" (1978) said just oma intiimse peresuhteid käsitleva temaatika tõttu nii positiivse kui ka negatiivse tähelepanu osaliseks. Bergmani meisterlikkust iseloomustab suurepäraselt teoses "Sosinad ja karjed" nähtav värvide, muusika ja tugevate emotsioonide kooslus. Filmitegemise kõrvalt jätkas Bergman tööd ka teatris, kõige rohkem lavastas ta Rootsi kuninglikus draamateatris.
Filmograafia
- "Kriis" ("Kris") (1946)
- "Vihm meie armastuse kohal" ("Det regnar på vår kärlek") (1946)
- "Laev Indiasse" ("Skepp till India land") (1947)
- "Muusika pimeduses" ("Musik i mörker") (1948)
- "Sadamalinn" ("Hamnstad") (1948)
- "Vangla" ("Fängelse") (1949)
- "Janu" ("Törst") (1949)
- "Ood rõõmule" ("Till glädje") (1950)
- "Niisuguseid asju siin ei juhtu" ("Sånt händer inte här") (1950)
- "Suvemäng" ("Sommarlek") (1951)
- "Naised ootavad mehi" ("Kvinnors väntan") (1952)
- "Suvi Monikaga" ("Sommaren med Monika") (1953)
- "Narride õhtu" ("Gycklarnas afton") (1953)
- "Armastuse õppetund" ("En lektion i kärlek") (1954)
- "Naiste unelmad" ("Kvinnodröm") (1955)
- "Suveöö naeratused" ("Sommarnattens leende") (1955)
- "Seitsmes pitser" ("Det sjunde inseglet") (1957)
- "Maasikavälu" ("Smultronstället") (1957)
- "Elu allikail" ("Nära livet") (1958)
- "Nägu" ("Ansiktet") (1958)
- "Neitsiallikas" ("Jungfrukällan") (1960)
- "Saatana silm" ("Djävulens öga") (1960)
- "Nagu peeglis" ("Såsom i en spegel") (1961)
- "Armulaualised" ("Nattvardsgästerna") (1963)
- "Vaikus" ("Tystnaden") (1963)
- "Rääkimata kõigist neist naistest" ("För att inte tala om alla dessa kvinnor") (1964)
- "Persona" (1966)
- "Hunditund" ("Vargtimmen") (1968)
- "Häbi" ("Skammen") (1968)
- "Kirg" ("En passion") (1969)
- "Puudutus" ("Beröringen") (1971)
- "Sosinad ja karjed" ("Viskningar och rop") (1972)
- "Stseenid ühest abielust" ("Scener ur ett äktenskap") (1973)
- "Võluflööt" ("Trollflöjten") (1975)
- "Näost näkku" ("Ansikte mot ansikte") (1976)
- "Ussimuna" ("The Serpent's Egg") (1977)
- "Sügissonaat" ("Höstsonaten") (1978)
- "Marionettide elust" ("Aus dem Leben der Marionetten") (1980)
- "Fanny ja Alexander" ("Fanny och Alexander") (1982)
- "Karini nägu" ("Karins ansikte") (1984)
- "Dokument "Fanny ja Alexander"" ("Dokument Fanny och Alexander") (1986)
Tunnustus
- 1965 – Erasmuse preemia
- 1976 – Goethe auhind
- 1989 – Sonningi auhind
Isiklikku
Ingmar Bergman oli abielus mitu korda: tantsija Else Fisheriga, tantsija Ellen Lundströmiga, ajakirjanik Gun Grutiga, eesti pianisti ja kirjaniku Käbi Lareteiga (1959–1969) ning krahvinna Ingrid von Roseniga (Ingrid Karlebro; 1971–1995).
Ingmar ja Ellen Bergmani lapsed on režissöörid Mats Bergman ja Jan Bergman ning näitleja Eva Bergman.
Käbi Lareteiga on tal poeg, režissöör Daniel Bergman.
Ingmar Bergmanil on kooselust norra filminäitleja Liv Ullmanniga tütar, kirjanik Linn Ullmann.
Abielust Gun Grutiga sündis poeg, lendur Ingmar Bergman.
Tema elukaaslased olid ka näitlejad Harriet Andersson ja Bibi Andersson.
Teosed eesti keeles
- "Stseenid ühest abielust" (filmijutustus). Tõlkinud Anu Saluäär. Loomingu Raamatukogu 1978, nr. 36/37; 2. trükk: Virgela, Tallinn 1998
- "Laterna magica" (mälestusteraamat). Tõlkinud Ülev Aaloe. Eesti Raamat, Tallinn 1989; 2. trükk: Tänapäev, Tallinn 2006
- "Fanny ja Alexander" (filmistsenaarium). Tõlkinud ja järelsõna: Ülev Aaloe. Loomingu Raamatukogu 1991, nr. 18–21
- "Pildid" (mälestusteraamat). Tõlkinud Ülev Aaloe; põhjalik filmograafia lk. 311–359. Eesti Raamat, Tallinn 1995
- "Pühapäevalapsed". Tõlkinud Ülev Aaloe. Loomingu Raamatukogu 1997, nr. 7/8
- "Erakõnelused" (romaan). Tõlkinud Ülev Aaloe. Loomingu Raamatukogu 1998, nr. 21/22
- "Hea tahe". Tõlkinud Ülev Aaloe. Loomingu Raamatukogu 1999, nr. 37–40
- "Saraband" (filmistsenaarium). Tõlkinud Anu Saluäär, Loomingu Raamatukogu 2004, nr. 4
- "Kolm päevikut". Koostanud Ingmar Bergman ja tema tütar Maria von Rosen. Tõlkinud Ülev Aaloe ja Maarja Laur. Tänapäev, Tallinn 2005
- "Lärmab ja veiderdab" (näidend kolmes vaatuses). Tõlkinud Ülev Aaloe. LR 2007, nr. 11/12
Kirjandus
- Ülev Aaloe, "Ingmar Bergman ja tema "Sügissonaat"" – TMK 1982, nr 6, lk 50–53
- Stig Björkman, "Lapsepõlve maailmas" (I. Bergmani autobiograafiline "Fanny ja Alexander", 1982). Trivimi Velliste tõlge väljaandest Swedish Films, Stockholm, 1983 – TMK 1984, nr 3, lk 59–64
- Ülev Aaloe, "Ingmar Bergman" – TMK 1984, nr 11, lk 40–45
- Ülev Aaloe, "Jumala hääl ja vaikimine Ingmar Bergmani filmides" – TMK 1988, nr 12, lk 46–51
- Margit Tõnson, "Ingmar Bergman ja karjuv vaikus" – TMK 2003, nr 7, lk 102–109
- Ingmar Bergman, "Puhas kamikaze" (intervjuu, küsitles Stig Björkman). Tõlkinud Kristiina Davidjants – samas, lk 110–113
- "Stealing Beauty" (režissöörid Lukas Moodysson, Gilles MacKinnon, Terence Davies ja Thomas Vinterberg meenutavad kõige mõjukamaid stseene Ingmar Bergmani filmidest). Tõlkinud Kristiina Davidjants – samas, lk 114–117
- Ülev Aaloe, "Jätkuvalt aktuaalne Ingmar Bergman" – TMK 2006, nr 1, lk 94–107
- Käbi Laretei, "Kuhu kadus kõik see armastus?" (Ingmari kirjad Käbile aastaist 1957–2001. Päevik. Taskukalender). Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär. SE & JS, Tallinn 2008, 216 lk
- Thomas Sjöberg, "Ingmar Bergman. Armastus, seks ja truudusetus", tõlkinud Allar Sooneste, Tänapäev, Tallinn, 2014
- Olev Remsu "Filmidraamatehnika", Tartu Ülikooli kirjastus, 2016.
Välislingid
- IMDb: Ingmar Bergman
- Ingmar Bergmani elulugu (inglise keeles)
