Interliikumine

Eesti NSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine
Интернациональное движение трудящихся Эстонской ССР
Asutatud	19. juulil 1988
Tegevuse lõpetanud	25. august 1991
Peakorter	Tallinn
Juht	Jevgeni Kogan
Veebileht	Eesti Interliikumine, IL Teataja

Interliikumine, ka Interrinne (ametliku nimega Eesti NSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine; vene keeles Интернациональное движение трудящихся Эстонской ССР, lühemalt Интердвижение) oli Eestis aastail 1988–1991 tegutsenud nõukogudemeelne ja Eesti iseseisvuse vastane liikumine.

Interrinde loomine ja tegevus

Eestimaa Rahvarinde moodustamine ja üldise poliitilise olukorra muutumine tekitas 1988. aasta kevadel ja suvel Nõukogude-meelsete hulgas rahulolematust ja ärritust. Moskva keskvõimu vanameelsed esindajad ja KGB poliittehnoloogid kavandasid samme olukorra stabiliseerimiseks ja kontrolli all hoidmiseks Balti liiduvabariikides. KGB juht Vladimir Krjutškov andis otsesed suunised, rahalise toetuse ja organisatoorse abi Eestis Interrinde (samadel eesmärkidel Lätis Interfronti ja Leedus Jedinstvo) loomiseks. Interliikumise põhijõuks ei olnud kohalik venekeelne elanikkond, vaid üleliidulise alluvusega suurtehased, mille juhtkond ja töölised olid enamuses sisse rännanud umbkeelsed NSV Liidu kodanikud. Nende tehaste juhtkonnad ning interliikujate komiteed koostöös KGB organitega juhtisid Interrinde tegevust lõpuni välja.

Interliikumine asutati Tallinnas 19. juulil 1988, asutamiskoosolekul oli kohal 178 inimest ja selle juhtideks valiti Jevgeni Kogan (esimees), Pavel Panfilov, Juri Rudjak, Viktor Kiemets ja Mihhail Lõssenko. Peamised Interliikumise eestvedajad olid aga tehase Dvigatel peadirektor Vladimir Jarovoi ja Pöögelmanni-nimelise tehase direktor Igor Šepelevitš. Interrinde tegevuse eesmärk oli, et Eesti jääks kindlalt Nõukogude Liidu koosseisu ega väljuks Moskva keskvõimu kontrolli alt. Esitati ka nõue Eesti riikliku staatuse kohta ametliku referendumi korraldamiseks – sel teel loodeti suure kohaliku venekeelse elanikkonna ja Moskva keskvõimu manipulatsioonide toel iseseisvumist blokeerida.

5. märtsil 1989 peeti Tallinnas Interliikumise I kongress. Kongressi 742 delegaadist oli eestlasi 11. Vähetuntud eestlastest kuulusid interliikumisse Arnold Sai ja Lembit Annus, kuid toetas ka akadeemik Gustav Naan.

Kevadel 1989 toimunud NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimistel osutus Eestist valituks kuus Interliikumisega seotud rahvasaadikut (Jevgeni Kogan jt). 1988. aasta lõpul asutatud Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu ja 1989. aastal moodustatud Eesti NSV Streigikomiteede Vabariiklik Nõukogu olid Interliikumisega tihedasti seotud ning kuulusid nn interblokki. Interliikumine tegutses eelkõige suurtes üleliidulise alluvusega tööstusettevõtetes nagu Dvigatel, Volta tehas, Baltijets, Pöögelmanni nimeline tehas, Tallinna Masinatehas, Balti Laevaremonditehas, Tallinna Merekaubasadam ja teised. Eestlaste hulgas ei leidnud Interliikumine peaaegu mingit toetust.

1989. aasta mais põhjustas Interrinde väljaastumisi Eesti NSV XII Ülemnõukogu 8. mai otsus lõpetada Eesti NSV lipu, -vapi ja hümni kasutamine. Ühtlasi taastati riigi ametlik nimi: Eesti Vabariik. Valitsushoonelt ja Ülemnõukogu saalist kõrvaldati punane lipp, istungitesaalis kaeti kinni Lenini bareljeef. Päev pärast otsust korraldas Interliikumine esimese suurema väljaastumise. Impeeriumimeelsed tegid MIhhail Lõssenko juhtimisel Vabaduse väljakul paraadi ja heiskasid Tallinna linnavalitsuse hoone katusele Eesti NSV lipu. Nende nõudmine oli, et Eesti võimud alluks endiselt Moskva korraldustele. NLKP KK peasekretär Mihhail Gorbatšov tühistas 14. mail Eesti NSV Ülemnõukogu otsused.

Miiting Toompeal 1990. aasta mais

Pikemalt artiklis Interliikumise miiting Toompeal

15. mail 1990 kasvas Lossiplatsil korraldatud Interliikumise miiting üle Toompea lossi ründamiseks. Lossis asunud Eesti Vabariigi Valitsuse hoonesse vägivaldselt tunginud ründajatele vastukaaluks kutsus toonane Eesti Vabariigi peaminister Edgar Savisaar raadio kaudu Toompeale valitsushoone kaitseks Eesti elanikke kuulsaks saanud sõnadega: "Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!". Sellele järgnes suure hulga eestlaste Toompeale saabumine. Kuna rahvas suutis parlamendihoonet rahumeelselt kaitsta, kukkus Interliikumise aktsioon läbi ning impeeriumimeelsed lahkusid häbiga.

Interrinde korraldatud Toompea lossi ründamine ei muutnud Eesti valitsuse poliitikat.

Viimane tegevusaasta

1990. aasta sügisel ja 1991. aasta alguses korraldas Interrinne üleliidulise alluvusega suurtehastes poliitilisi streike. Nende korraldamise ettekäändeks toodi hinnatõusud ja venekeelse elanikkonna diskrimineerimine. Streikide tegelik eesmärk oli destabiliseerida ühiskond, halvata Eesti majandus ja sundida valitsust tagasi astuma.

1991. aasta 15. jaanuaril luges Pavel Panfilov Eesti Vabariigi Ülemnõukogu istungil kõnepuldist ette Toompea lossi ette kogunenud Interrinde meeleavalduse nõudmised, milleks olid: peatada kõik määrused hinnatõusu kohta ning viia vabariigi maksuseadused kooskõlla NSV Liidu õigusaktidega; taastada vabariigis Nõukogude Liidu ja Eesti NSV põhiseaduse toime; muuta Eesti valitsuse ministrite koosseisu ja moodustada kvootide alusel rahvaühtsusvalitsus. Seejärel alanud üleliiduliste ettevõtete streigil nõuti juba ka Eesti allutamist NSV Liidu presidendi otsevõimule. Liikumise tegevus ei piirdunud Tallinnaga: samal ajal korraldati miitinguid ka Tartus, Narvas ja Kohtla-Järvel.

Interrinde tegevuse kulminatsiooniks sai 19. augustil alanud 1991. aasta Nõukogude Liidu riigipöördekatse (augustiputši) avalik toetamine. Interliikumise juhtkond asus kohe täitma riigipöörajate dekreete ning üritas tehastes töölisi Eesti riigistruktuuride vastu mobiliseerida, lootes Nõukogude Liidu riigikorra taastamisele saabuvate tankide toel. Kuna riigipöördekatse nurjus, oli läbi kukkunud ka Interrinde põhiseadusliku korra vastane tegevus Eestis.

Eesti Vabariigi Valitsus võttis 25. augustil 1991 vastu ametliku otsuse, millega Interrinne, Töökollektiivide Ühendnõukogu ja töölismalevad Eestis keelustati riigivastase tegevuse tõttu. Organisatsiooni esindused suleti, dokumendid konfiskeeriti ja selle juhtide vastu alustati kriminaalmenetlusi. See tegi lõpu Interrinde organiseeritud tegevusele Eesti pinnal.