Marikäbi

Marikäbid harilikul kadakal

Marikäbi ehk kadakamari on mitut liiki kadaka emane seemnekäbi. Botaanilises mõttes on tegu eriliste lihakate käbidega, millel puudub tüüpiline kuiv soomuskate ja mille lihakad soomused on omavahel kokku kasvanud. Välimuselt meenutavad need tõepoolest marju.

Kadakamarjad on ühed vähestest vürtsidest, mis on saadud okaspuudelt.

Kirjeldus

Valmis marikäbid (sinised)

Erinevalt tüüpilise männikäbi eraldunud ja puitunud soomustest jäävad kadakamarjas olevad soomused lihajaks ning ühinevad seemneid ümbritsevaks ühtseks kattekihiks. Hariliku kadaka marjade läbimõõt varieerub vahemikus 4–12 mm. Marjad on noorelt rohelised ja enamikul liikidel küpselt lillakasmustad. Küpsemine kestab olenevalt liigist 8–10 kuud kuni 24 kuud. Küpseid tumedaid marju kasutatakse tavaliselt kulinaarias, toorete marjadega maitsestatakse džinni.

Keemiline koostis

Kadakamarjad sisaldavad fütokemikaale, sealhulgas eeterlikku õli (umbes 2%), flavonoidi juniperiini, vaiku (umbes 10%), valke ning äädik-, õun- ja sipelghapet. Marjade ekstraktidest on eraldatud rasvhappeid, terpeene, aromaatseid ühendeid ja süsivesinikke, nagu pineeni, sabineeni, terpinen-4-ooli, limoneeni ja mürtseeni.

Mürgisus

Kuigi kadakamarjad klassifitseeritakse Ameerika Ühendriikides üldiselt ohututeks, võib nende tarvitamisel tekkida mitmeid kõrvaltoimeid, mida pole kliinilistes uuringutes põhjalikult testitud. Peamiselt raseduse katkemise riski suurenemise tõttu võib kadakamarjade tarvitamine ka väikestes annustes avaldada soovimatut toimet rasedatele ja imetavatele naistele. Lisaks ei soovitata kadakamarju tarvitada diabeetikutel ega hiljuti opereeritutel, sest raskematel juhtudel võivad need põhjustada veritsushäireid. Traditsioonilises meditsiinis arvati, et kadakamarjadest on kasu naiste rasestumise vältimisel.

Võimalikud on allergilised reaktsioonid. Suures koguses kadakamarjade tarbimine võib põhjustada katarsist, krampe või kahjustada neerufunktsiooni. Mõne liigi, näiteks J. sabina marjad on mürgised.

Kasutusalad

Hariliku kadaka oks

Mõne kadakaliigi marju peetakse söömiseks liiga kibedaks. Noorte roheliste marjade maitseprofiilis domineerib pineen. Marjade välissoomused on suhteliselt maitsetud, mistõttu purustatakse need kergelt enne maitseainena kasutamist. Marju kasutatakse nii värskelt kui ka kuivatatult, kuid nende maitse ja lõhn on kõige tugevamad kohe pärast korjamist. Kuivatamise ja hoiustamisega maitse ja lõhn vähenevad.

Toitude ja jookide maitsestamisel

Kadakamarju kasutatakse Põhja-Euroopas, eriti Skandinaavia köögis, metslindude ja ulukiliha maitsestamiseks. Samuti maitsestatakse nendega sealiha-, kapsa- ja hapukapsaroogasid. Peale Norra, Taani ja Rootsi roogade kasutatakse kadakamarju mõnikord Saksa, Austria, Tšehhi, Poola ja Ungari köögis, sageli koos praadidega. Põhja-Itaalia köök, eriti Lõuna-Tirooli köök, sisaldab kadakamarju.

Kadakat (tavaliselt J. communis't) kasutatakse džinni maitsestamiseks. Nimetus "džinn" on tuletatud prantsuse sõnast genièvre või hollandi sõnast jenever, mis mõlemad tähendavad kadakat. Teiste kadakamarjamaitseliste jookide hulgas on näiteks Sahti nime all tuntud Soome rukki-kadakaõlu, mida maitsestatakse nii kadakamarjade kui ka -okstega.

Teine marjadest valmistatud jook on Julmust, mis on Rootsis valmistatud karastusjook, mida müüakse peamiselt jõulude ajal.

Mõne Põhja-Ameerika kadakaliigi seemnekäbidel on magusam ja vähem vaigune maitse kui neil, mida tavaliselt kasutatakse vürtsina. Mõned põlisameeriklased on selliseid liike kasutanud mitte ainult maitseainetena, vaid ka toiduna. Roomlased kasutasid kadakamarju Indiast imporditud kalli musta ja pika pipra odava kodumaise aseainena.

Rahvameditsiinis ja eeterliku õlina

Marjadel arvatakse olevat ka raviomadusi. Näiteks on kadakamarjateed kasutatud oksendamisvastase vahendina. Kadakamarjadest ekstraheeritud eeterlikku õli kasutatakse aroomteraapias, kehamassaažis ja parfüümides.

Lisaks eelnevalt mainitule on indiaanlased kasutanud kadakamarjade sees olevaid seemneid ka ehete ja kaunistustena.

Ajalugu

Kadakamarju, sealhulgas liikide Juniperus phoenicea ja Juniperus oxycedrus omi, on leitud mitmest Vana-Egiptuse hauast. Egiptuses ei kasva teadaolevalt J. oxycedrus't ega J. excelsa't, mis leiti koos J. oxycedrus'ega Tutanhamoni hauast. Egiptusesse imporditud marjad võisid pärineda Kreekast, sest kreeklased kasutasid kadakamarju ravimina ammu enne, kui mainisid nende kasutamist toidus.

Kreeklased kasutasid kadakamarju paljudel olümpiamängudel, kuna uskusid, et marjad suurendavad sportlaste füüsilist vastupidavust.

Viited

  1. ↑ "Eesti Loodus". eestiloodus.horisont.ee. Vaadatud 26. novembril 2023.
  2. 1 2 3 Ciesla, William M. (1998). "Non-wood forest products from conifers. Chapter 8: Seeds, Fruits, and Cones (PDF)" (PDF). Vaadatud 27. novembril 2023.
  3. ↑ Farjon, Aljos (2005). A Monograph of Cupressaceae and Sciadopitys. Kew: Royal Botanic Gardens. Lk 228–400. ISBN 9781842460689.
  4. 1 2 3 4 5 6 "Juniper Uses, Benefits & Dosage". Drugs.com (inglise). 21. november 2022. Vaadatud 27. november 2023.
  5. ↑ "Title 21, Chapter I, Subchapter B, Part 182, Electronic Code of Federal Regulations – Substances Generally Recognized as Safe (GRAS); section §182.20 Essential oils, oleoresins (solvent-free), and natural extractives (including distillates)". U.S. Government Publishing Office. 3. mai 2017. Vaadatud 27. november 2023.
  6. ↑ Barnes, Joanne; Anderson, Linda A; Phillipson, J. David (2007). "Herbal Medicines (Third edition)" (PDF). Vaadatud 28. november 2023.
  7. 1 2 3 Moerman, Daniel E. (1998). Native American Ethnobotany (inglise). Timber Press. Lk 282–290. ISBN 9780881924534.
  8. ↑ Grieve, M. (1976). A Modern Herbal: The Medicinal, Culinary, Cosmetic and Economic Properties, Cultivation and Folklore of Herbs, Grasses, Fungi, Shrubs and Trees with All Their Modern Scientific Uses. Penguin. ISBN 9780140551112.
  9. ↑ Montagne, Prosper (2003). The Concise Larousse Gastronomique. Octopus. Lk 691. ISBN 9780600608639.
  10. ↑ Jackson, Michael (2. september 1998) [1. aprill 1995]. "Sweating up a suitable thirst". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. mai 2013. Vaadatud 28. november 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  11. 1 2 Dalby, A (2002). Dangerous Tastes: The Story of Spices. University of California Press. Lk 33. ISBN 9780520236745.
  12. ↑ Kindscher, Kelly (1992). Medicinal wild plants of the prairie. An ethnobotanical guide. University Press of Kansas. Lk 340. ISBN 9780700605262.
  13. ↑ Manniche, Lisa (1999). Sacred Luxuries: Fragrance, Aromatherapy, and Cosmetics in Ancient Egypt. Cornell University Press. Lk 21. ISBN 9780801437205.
  14. ↑ Dalby, Andrew (1997). Siren Feasts: A History of Food and Gastronomy in Greece. Routledge. Lk 142. ISBN 9780415156578.
  15. ↑ Lorman, James (1997). Greek Life. New York: Gregory House. Lk 76–77.