Karl Friedrich Pinkovski (ka Carl Pinkovsky; 22. jaanuar 1875 Esna vald, Järvamaa – 8. oktoober 1930 Rakvere) oli õpetaja, ajakirjanik, tõlkija ja kirjanik.
Karl Pinkovski sündis Esna vallas Vedruka külas, kus tema isa Hans Pinkovski oli koolmeister. Ta lõpetas Paide linnakooli 1894. aastal. 1896. aastal omandas Riias õpetajakutse.
Kuni 1897. aastani töötas oma isa ametijärglasena Vedrukas kooliõpetajana, kus ta isa oli 38 aastat koolmeistriks olnud. 1896. aastal omandas Riias õpetajakutse. 1897. aastal sooritas ta kodukooliõpetaja eksami ja pärast Vedrukast lahkumist töötas aastatel 1897–1898 Amblas koduõpetaja ja Järvamaa 2. jaoskonnas kohtu-uurija sekretärina.
Aastatel 1898–1906 oli ta Vihulas ja Nõmmkülas vallakirjutaja. Samal ajal oli ta ülemaalise vallakirjutajate ühingu sekretär, mis pahandas tolleaegseid ülemusi nii, et ta sunniti kohalt lahkuma.
Ta töötas Tallinnas ajalehe Koit toimetuses 1906–1907. 1998. aastast töötas ta ajalehe Virulane toimetuse sekretärina. Virulase sulgemise järel määrati ta Järvakandi ministeeriumi juhatajaks.
1911. aastal ta arreteeriti vanade poliitiliste "pattude" pärast ja ta pidi kohalt lahkuma. Kuid Virulase toimetus oli hakanud uuesti ajalehte välja andma ja ta läks sinna tööle.
1912. aastal hakkas ta välja andma pilkelehte Kilk, mida ta andis välja umbes kolm aastat. Kuid 1914. aastal Kilk suleti kuberner Izmail Korostovetsi käsul ning toimetaja otsustati maalt välja saata. Pinkovski asus elama Venemaale, algul elas Pihkvas ja hiljem Moskvas, kus töötas Ruskoje Slovo toimetuses, kuhu ta oli varemgi juba kaastööd teinud.
Hiljem töötas ta Peterburis Lessneri vabrikus korrespondendina ning selle kõrvalt (1914) tegi kaastööd Pealinna Teatajale.
Kui ta sai kodumaale tagasi tulla, töötas ta 1918–1919 Rakvere Linna Naisgümnaasiumis õpetajana. 1919–1922 oli ta Tallinna Linna Tütarlaste Kaubanduskoolis ja hiljem ka sõjakoolis lektor. Aastatel 1922–1930 töötas ta Rakveres era- ja koduõpetajana.
Ta suri südamehaigusse.
Karl Pinkovski oli väga suure sisemise energiaga, mida tema nekroloogis väljendati järgmiselt: "Küünal kustus ruttu, sest ta põles kahest otsast".
Karl Pinkowsky ja tema abikaasa Johanna Mathilde Pinkovski (sünd Soop; 1879 Kaarma, Väike-Maarja khk – 1965) poeg oli ohvitser Paul Pinkovsky (1903 Esna – ?) ja tütar tõlkija Elsa Murdmaa. Elsa abikaasa oli kunstnik Oskar Murdmaa, nende lapsed olid geoloog Ivar Murdmaa, arhitekt Allan Murdmaa, füsikokeemik Kai Murdmaa ja ballettmeister Mai Murdmaa.
Kirjanduslikku tegevust alustas Karl Pinkowsky 14-aastaselt, tehes kaastööd ajalehtedele Olewik ja Virmaline. Tema artikleid on avaldatud väljaannetes Rahva Lõbu-leht, Eesti Postimehe Õhtused Kõned, Postimees, Tallinna Kaja, Linda, Kodu, Säde, Hüüdja, Virulane ja Perekonnaleht. Vested ilmusid enamasti varjunimede Pan Karol, Preedik Tõhk ja muude nimede all. Temalt ilmus jutustusi ja teatriarvustusi, muinasjutte ja tõlkeid rootsi keelest. 1906. aastal tõlkis ta koos Jaan Leppikuga eesti keelde Rafaello Giovagnoli romaani "Spartacus".